Bon Jovi või Jon Bovi nagu siin kellelgi üle keele lipsas, ei ole minu üleüldse harva kuulatavasse playlisti küll sattunud, kuid tänu kahele etteantud taktile on tekkinud huvitav võrdlusmoment. Et kuidas kõlab Bed of Roses eestikeelsena - ja kõlab täitsa hästi. Võrdle ise: Bed of Roses vs Hingeleegid.
Kuna minu une-eelseks lektüüriks on raamat juhuslikkuse kohta, siis paar juhuslikku mõtet. Nimelt arvavad fatalistid, et kõik kulgeb nii nagu ette määratud. Et saatuse vastu ei saa. Tegelikkuses ei saa hoopis juhuslikkuse vastu - see lihtsalt on meie ilmakorraldusse sissekodeeritud. Juhuslikkust arvestades saab aga saavutada kõike, mis piisavalt tõenäoline. Sõltumata sellest, kuidas ühe või teise üksiku katse tulemused juhtumisi olid. Tähtis on seeria, püsimine valitud suunal. Ehk siis valitud saatuses...
teisipäev, november 13, 2007
pühapäev, november 11, 2007
Hommikune internet
Meil on siginenud nädalavahetuste aeglastel hommikutel uus harjumus - hommikusöögi kõrvale läpakast internetti kiigata. Umbes nagu paljud sirvivad ajalehte, hambaid võileiba lüües. Tänu sellele on uudised nii värsked kui üldse võimalik. Iseasi, kas on uudisväärtust järjekordsel avarii- või põlengusõnumil. Sekka kellegi arvamus, et koolitapmistega tuleb harjuda?!
Huvitav lugu oli hoopis Ekspressis, kus saab teada, et Pillapallu tuleb miski mini-Las Vegas. Keda huvitab lähemalt, mida see võiks keskkonnale tähendada, võib lugeda vastavat uuringut. Kuigi tegemist paistab olevat vana sõjaväepolügoniga, on idee suhteliselt puutumatu maastikukaitseala servale rajatavast suurejoonelisest uusasumist ütlemata kummaline. Nagu ikka, võib lugeda sinna juurde valla kommentaari turismi edendamisest ja tulubaasi kasvust. Üsna ilmne, et arendajale on selline projekt väga mugav, kuna suured maalahmakad on käes, kõik saab ilma suuremate sekeldusteta nullist rajada võrreldes taolise projekti teostamisega kusagil olemasoleva asumi piires või piiril.
Mulle isiklikult tunduvad kõik sellised projektid juba seepärast jaburad, et kohale tuuakse inimesed, keda enamasti üldse ei huvita ümbritsev loodus, tegema asju, mis sinna keskkonda põhimõtteliselt ei sobi (spa rabaserval?, kasiino metsas?, golfiväljak keset nõmme?). Üsna ebameeldiv kogemus on juba see, kui metsaretkel või mere ääres hakkab kilomeetrite kauguselt kõrva mingi tümakas, mis kostab nn turismitalust või puhkealalt. Sest selliste projektide subjektiks on urbaniseerunud kodanikud, kes naudiksid rabavaadet mullivannist või nõuaksid metsavaikusse taustmuusikat...
Seoses iPhone Euroopasse laskmisega, võib siit-sealt lugeda ka midagi puutetundlike ekraanide teemal. Minu lemmik selles vallas on siin - vaata ja imesta (lähemalt veel siin). Iseasi, kas hommikusöögi kõrvalt on hea pannkoogist rasvaste sõrmekestega mööda ekraani plätserdada.
Huvitav lugu oli hoopis Ekspressis, kus saab teada, et Pillapallu tuleb miski mini-Las Vegas. Keda huvitab lähemalt, mida see võiks keskkonnale tähendada, võib lugeda vastavat uuringut. Kuigi tegemist paistab olevat vana sõjaväepolügoniga, on idee suhteliselt puutumatu maastikukaitseala servale rajatavast suurejoonelisest uusasumist ütlemata kummaline. Nagu ikka, võib lugeda sinna juurde valla kommentaari turismi edendamisest ja tulubaasi kasvust. Üsna ilmne, et arendajale on selline projekt väga mugav, kuna suured maalahmakad on käes, kõik saab ilma suuremate sekeldusteta nullist rajada võrreldes taolise projekti teostamisega kusagil olemasoleva asumi piires või piiril.
Mulle isiklikult tunduvad kõik sellised projektid juba seepärast jaburad, et kohale tuuakse inimesed, keda enamasti üldse ei huvita ümbritsev loodus, tegema asju, mis sinna keskkonda põhimõtteliselt ei sobi (spa rabaserval?, kasiino metsas?, golfiväljak keset nõmme?). Üsna ebameeldiv kogemus on juba see, kui metsaretkel või mere ääres hakkab kilomeetrite kauguselt kõrva mingi tümakas, mis kostab nn turismitalust või puhkealalt. Sest selliste projektide subjektiks on urbaniseerunud kodanikud, kes naudiksid rabavaadet mullivannist või nõuaksid metsavaikusse taustmuusikat...
Seoses iPhone Euroopasse laskmisega, võib siit-sealt lugeda ka midagi puutetundlike ekraanide teemal. Minu lemmik selles vallas on siin - vaata ja imesta (lähemalt veel siin). Iseasi, kas hommikusöögi kõrvalt on hea pannkoogist rasvaste sõrmekestega mööda ekraani plätserdada.
teisipäev, november 06, 2007
Mida saan teha mina?
Lugesin täna Eesti Päevalehest Margus Punabi artiklit, kus antakse järjekordne adekvaatne ülevaade tõelise eesti mehe lühikese keskmise eluea põhjustest. Juhtumisi lugesin ka juba veidi kolletunud Äripäeva dividendisaajate numbrit. Ühtlasi vaatasime teatud põhjustel kodus uuesti Kaks takti ette 5. saate salvestust.
Sellest mõned mõtted:
1. Püstitades mingi paremusjärjestuse, ehitame püramiidi, mille tipus on vähe ruumi;
2. Tõenäosus sellisesse tippu sattuda juhuslikult on kaduvväike, kuid suureneb paljude asjaolude (andekus, töökus, visadus, suhetevõrgustik, õnn jms) kokkulangemisel;
3. Rahakogus universaalse mõõdikuna annab ühiskonnale signaali häälestumiseks valele lainele (kõik ei pääse kunagi rahapüramiidi tippu, kuitahes palju nad ka ei tõmbleks selle nimel);
4. Kui tippu pürgimisel tuleb ohverdada oma tervis ja jätta eluga varem hüvasti, siis mis on sellel ronimisel mõtet?;
5. Kui oma asja ajada sisemist naudingut tundes õnnestub mõne tipu lähedusse jõuda, siis see tundub olevat parim, mis sinuga võib juhtuda;
6. Alati võib ajada kokku kasvõi väikese, kuid oma "mäe";
7. Positiivne enesekesksus aitab alati, sest see on eelduseks leida endale piisavalt toetajaid, kellega koos on hulga lihtsam elumäestikel turnida.
Poes korviga ringi kärutades märkasin sanga küljes toredat reklaami: "Vaata, mida sööd". Ronides tippu või top'i jääme kõik alati inimesteks ning toitumise kvaliteet mõjutab ühteviisi nii Bill Gates'i kui ka kodanikku tänavalt. Igaüks on oma õnne kokk :-)
Sellest mõned mõtted:
1. Püstitades mingi paremusjärjestuse, ehitame püramiidi, mille tipus on vähe ruumi;
2. Tõenäosus sellisesse tippu sattuda juhuslikult on kaduvväike, kuid suureneb paljude asjaolude (andekus, töökus, visadus, suhetevõrgustik, õnn jms) kokkulangemisel;
3. Rahakogus universaalse mõõdikuna annab ühiskonnale signaali häälestumiseks valele lainele (kõik ei pääse kunagi rahapüramiidi tippu, kuitahes palju nad ka ei tõmbleks selle nimel);
4. Kui tippu pürgimisel tuleb ohverdada oma tervis ja jätta eluga varem hüvasti, siis mis on sellel ronimisel mõtet?;
5. Kui oma asja ajada sisemist naudingut tundes õnnestub mõne tipu lähedusse jõuda, siis see tundub olevat parim, mis sinuga võib juhtuda;
6. Alati võib ajada kokku kasvõi väikese, kuid oma "mäe";
7. Positiivne enesekesksus aitab alati, sest see on eelduseks leida endale piisavalt toetajaid, kellega koos on hulga lihtsam elumäestikel turnida.
Poes korviga ringi kärutades märkasin sanga küljes toredat reklaami: "Vaata, mida sööd". Ronides tippu või top'i jääme kõik alati inimesteks ning toitumise kvaliteet mõjutab ühteviisi nii Bill Gates'i kui ka kodanikku tänavalt. Igaüks on oma õnne kokk :-)
reede, oktoober 12, 2007
Kui kiiresti liigub info
24. augustil avaldati The FASEB Journalis üks artikkel, milles seostatakse Alzheimeri tõbe ja kesknärvisüsteemi insuliiniresistentsust (pardon, kui terminitega puusse panen). 27. septembril avaldas uuringule viitava artikli Science Daily. 12. oktoobril avaldas teemakohase artikli Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaal Novaator, kust see jõudis Postimehe lehele.
Augustis lugesin huvitavat Ray Kurzweili raamatut "Fantastic Voyage" (v.a.2004), kus leheküljel 162 on juttu otsapidi samast teemast viidetega 1990.-ndatel avaldatud materjalidele. Konkreetsemalt seostatakse toidu liigne suhkurusisaldus valkude glükosülatsiooniga(?), mis muuhulgas viib ka aju nö vaikse põletiku seisundisse, mille tagajärjel suureneb amüloid-valkude tootmine, mis lagunevad amüloid-fibrillideks(?). See lahustumatu jääkaine "kuhjub" ajurakkudes ja põhjustab Alzheimerit (seos eeltoodud uudisega tuleneb väitest, et beeta-amüloidist oligomeerid blokeerivad neuronaalsed insuliiniretseptorid) ning võib olla ka põhjuseks autoimmuunsus-reaktsioonile tänu oma aminohapete ahela struktuuri ühtelangevusele antikehade omaga.
Ehk siis teemat on uuritud üsna pikka aega ja kui sisuliselt selgub, et Alzheimer on pigem III tüüpi diabeet, siis pole imestada midagi. Imestama paneb hoopis, et kui uudis jõudis kuu ajaga Science Dailysse, siis kulus tubli kaks nädalat, et keegi hea inimene selle sealt avastaks ning eestikeelsele auditooriumile teatavaks teeks. Arvestades teemat, ei pälvi sisuline sõnum küll ilmselt eriti paljude inimeste tähelepanu.
Seevastu üks teine ülikoolilinnast endast pärit "uudis" jõudis tillukesest Eestist laia maailma kollastele veergudele sama kiiresti kui saame kuulda mõtetetutest juhtumistest Hollywoodys. Nimelt jäädvustati aktiga ajalukku Tartu kaarsild (täpsemalt sillakaar). Seda on ju olulisem teada, kui oma dementeerumise põhjuseid?
Augustis lugesin huvitavat Ray Kurzweili raamatut "Fantastic Voyage" (v.a.2004), kus leheküljel 162 on juttu otsapidi samast teemast viidetega 1990.-ndatel avaldatud materjalidele. Konkreetsemalt seostatakse toidu liigne suhkurusisaldus valkude glükosülatsiooniga(?), mis muuhulgas viib ka aju nö vaikse põletiku seisundisse, mille tagajärjel suureneb amüloid-valkude tootmine, mis lagunevad amüloid-fibrillideks(?). See lahustumatu jääkaine "kuhjub" ajurakkudes ja põhjustab Alzheimerit (seos eeltoodud uudisega tuleneb väitest, et beeta-amüloidist oligomeerid blokeerivad neuronaalsed insuliiniretseptorid) ning võib olla ka põhjuseks autoimmuunsus-reaktsioonile tänu oma aminohapete ahela struktuuri ühtelangevusele antikehade omaga.
Ehk siis teemat on uuritud üsna pikka aega ja kui sisuliselt selgub, et Alzheimer on pigem III tüüpi diabeet, siis pole imestada midagi. Imestama paneb hoopis, et kui uudis jõudis kuu ajaga Science Dailysse, siis kulus tubli kaks nädalat, et keegi hea inimene selle sealt avastaks ning eestikeelsele auditooriumile teatavaks teeks. Arvestades teemat, ei pälvi sisuline sõnum küll ilmselt eriti paljude inimeste tähelepanu.
Seevastu üks teine ülikoolilinnast endast pärit "uudis" jõudis tillukesest Eestist laia maailma kollastele veergudele sama kiiresti kui saame kuulda mõtetetutest juhtumistest Hollywoodys. Nimelt jäädvustati aktiga ajalukku Tartu kaarsild (täpsemalt sillakaar). Seda on ju olulisem teada, kui oma dementeerumise põhjuseid?
laupäev, oktoober 06, 2007
Pesupäev
Istusin täna vananaistesuve-päikest nautides terassil ja vaatasin, kuidas pilved liikusid täpselt vastutuult. T-särgid lehvisid nagu lipud maiparaadil ja ma imestasin, et muru on kasvanud sama jõudsalt kui suvel. Selline muretu olek oli terve päeva. Justnagu oleks toimunud mingi vaimline pesupäev ja pähe jäänud lihtsad, selged ja värsked mõtted.
Selliseid päevi võiks olla rohkemgi, elaks kauem ja paremini. Üllataval kombel oli tänases SLÕhtulehes täitsa asjalik artikkel sellel teemal. Kokkuvõttes on oluline anda ajule tublisti mõttetööd, süüa nii, et kehakaal ei kasvaks nagu pärmisai, tarbida minimaalselt alkot, liikuda rohkem ja stressata nii vähe kui võimalik. Lihtne ju, eks ole?
Selliseid päevi võiks olla rohkemgi, elaks kauem ja paremini. Üllataval kombel oli tänases SLÕhtulehes täitsa asjalik artikkel sellel teemal. Kokkuvõttes on oluline anda ajule tublisti mõttetööd, süüa nii, et kehakaal ei kasvaks nagu pärmisai, tarbida minimaalselt alkot, liikuda rohkem ja stressata nii vähe kui võimalik. Lihtne ju, eks ole?
pühapäev, september 30, 2007
Sügismasendus?
Vaatasime "Sügisballi". Kohati heade kaadritega pikitud, kuid muidu kuidagi äraleierdatud stampide kaleidoskoopi pakkuvat linateost. Olles ise kohalik (kuigi mitte just päris Lasnakal elav), oli muidugi raske mitte jätta tähele panemata nõukaaegsete ja kaasaaja olmest tuttavaid detaile. Narmendavad rõduuksed, plastaknad makroflexist raamistuses, tuttavad toolid erinevatest nõukaaegsetest asutustest...
Tegelikult ei meeldi mulle suitsetamine, alkoholiga liialdamine - millele järgneb tüübiline ringikakerdamine - ja üldse tühjad inimesed, kellel pole midagi öelda. Aga võib-olla üksildus ja hingetühjus ajab jooma ja pläru keerama? Tegelikult pole minul siin midagi vinguda, sest elu on mind enamasti hellitanud...
Tõeline sügisball oli aga sel nädalavahetusel hoopis looduses, kus käisime suvesooja nautides väikesel rabaretkel ja püüdsime pildile saada värvide mängu. Soovitan soojalt kõigile, kelles "Sügisball" liigselt samastumistundeid tekitab.
Tegelikult ei meeldi mulle suitsetamine, alkoholiga liialdamine - millele järgneb tüübiline ringikakerdamine - ja üldse tühjad inimesed, kellel pole midagi öelda. Aga võib-olla üksildus ja hingetühjus ajab jooma ja pläru keerama? Tegelikult pole minul siin midagi vinguda, sest elu on mind enamasti hellitanud...
Tõeline sügisball oli aga sel nädalavahetusel hoopis looduses, kus käisime suvesooja nautides väikesel rabaretkel ja püüdsime pildile saada värvide mängu. Soovitan soojalt kõigile, kelles "Sügisball" liigselt samastumistundeid tekitab.
neljapäev, september 13, 2007
Jobuks olemise talutav raskus
Kauaoodatud "Jobu" tõstis oodatult minu tavalise hommikuse hea tuju veel kraadi võrra kõrgemaks. Tehtud! Tubli!
Ja ühtlasi pani mind mõtlema, kas ma ikka seda sõna üldse ise õigesti tarvitada mõistan. Veidi järele mõeldes tundub, et kipun "jobuks" kutsuma kõiki neid jobusid, kes midagi enam või vähem valesti tehes kaaskodanikele probleeme tekitavad. Soost sõltumata ja universaalselt igas ebameeldivas olukorras: liiklusjobud sõidavad seisva kollasega (põhjendades oma ristipidise olekuga tüübilisel Tallinna kesklinna ristimikul liiklemist takistades, et "aga mul oli ju roheline..."), ehitusjobud teevad mingit susser-vusserit sinu uuel või renoveeritaval kinnisvaraobjektil, ärijobud üritavad sult viimase sendi koorida osutades kehva teenust ja nii edasi.
Aga tegelik jobu ei sega ju kedagi. Või segab sellega, et "käivitu". Seega pean oma sõnakasutust korrigeerima. Ja üldse tundub mulle, et tõeline jobu saab enamasti väga hästi aru, et ta on selline, kuid talub jobuks olemise raskust päris hästi enamasti selle üle liigselt põdemata. Ja sageli on selline tähelepanematu jobu õnnistatud mõne tänuväärt oskusega, mis lubab tal kaaskodanikele kasulik olla ja talle endale piisava sissetuleku tagab. Kuid mis ma siin ikke targutan, lugege väärt uudiskirja ise ja tundke kas äratundmis-, kahju- või muidurõõmu.
Ja ühtlasi pani mind mõtlema, kas ma ikka seda sõna üldse ise õigesti tarvitada mõistan. Veidi järele mõeldes tundub, et kipun "jobuks" kutsuma kõiki neid jobusid, kes midagi enam või vähem valesti tehes kaaskodanikele probleeme tekitavad. Soost sõltumata ja universaalselt igas ebameeldivas olukorras: liiklusjobud sõidavad seisva kollasega (põhjendades oma ristipidise olekuga tüübilisel Tallinna kesklinna ristimikul liiklemist takistades, et "aga mul oli ju roheline..."), ehitusjobud teevad mingit susser-vusserit sinu uuel või renoveeritaval kinnisvaraobjektil, ärijobud üritavad sult viimase sendi koorida osutades kehva teenust ja nii edasi.
Aga tegelik jobu ei sega ju kedagi. Või segab sellega, et "käivitu". Seega pean oma sõnakasutust korrigeerima. Ja üldse tundub mulle, et tõeline jobu saab enamasti väga hästi aru, et ta on selline, kuid talub jobuks olemise raskust päris hästi enamasti selle üle liigselt põdemata. Ja sageli on selline tähelepanematu jobu õnnistatud mõne tänuväärt oskusega, mis lubab tal kaaskodanikele kasulik olla ja talle endale piisava sissetuleku tagab. Kuid mis ma siin ikke targutan, lugege väärt uudiskirja ise ja tundke kas äratundmis-, kahju- või muidurõõmu.
neljapäev, august 30, 2007
Kuuvalguse varjud
Mõtlesin küll varem magama minna, kuid kuuvalgus meelitas taevasse vahtima. Õigemini pakkusid vaatemängu pilved, moodustades üha tempokama tuule toel järjepanu erinevaid raame kuu ümber.
kolmapäev, august 29, 2007
Lehmad kaaperdasid bensiinijaamas lennuki
See on väga vana uudis. Aga ta tuli alles praegu mulle meelde, kui mõtlesin blogi värskendada. Nimelt on erinevad uudiskanalid täis täiesti totakaid "uudiseid". No mida sellest, et lehmad jalutasid bensukas? Või mingid ekstremistid kaaperdasid lennuki? Või mida tegi Britney, Victoria või Liis? What the f"#k peaksin ma sellest hoolima?
Meie ümber on liiga palju müra. Minu tähelepanu võitmiskatsed on liiga lihtsaks tehtud. Liiga paljudest kanalitest saab mind rünnata. Eriti linnas, kus seinad on täis sõnumeid, trammid ja taksod püüavad sulle midagi öelda, kuigi ümbrus on niigi kirju ehituspornost ja keskpäevastest kesklinlejatest.
Kasutades tänast vihmapausi, tulin maale ja niitsin muru. Kokku kuus tundi tegin väljas tööd. Keegi ei helistanud, sõnumitega ei pommitanud ja tuppa tulles oli veidralt vaikne. Ainult tuul logistas korstnaplekki ja nüüd hiljem krabistab vihma. Need on nii loomulikud hääled, et nagu ei pöörakski tähelepanu. Ometigi on neil midagi öelda - nad annavad mõista, et kogu see inimeste loodud virtuaalne reaalsus, mis meie aju päevast-päeva pinges hoiab, on üksnes kujutelm keset tegelikku maailma. Kas teile ei tundu vahest, et olete kaotanud reaalsustaju?
Meie ümber on liiga palju müra. Minu tähelepanu võitmiskatsed on liiga lihtsaks tehtud. Liiga paljudest kanalitest saab mind rünnata. Eriti linnas, kus seinad on täis sõnumeid, trammid ja taksod püüavad sulle midagi öelda, kuigi ümbrus on niigi kirju ehituspornost ja keskpäevastest kesklinlejatest.
Kasutades tänast vihmapausi, tulin maale ja niitsin muru. Kokku kuus tundi tegin väljas tööd. Keegi ei helistanud, sõnumitega ei pommitanud ja tuppa tulles oli veidralt vaikne. Ainult tuul logistas korstnaplekki ja nüüd hiljem krabistab vihma. Need on nii loomulikud hääled, et nagu ei pöörakski tähelepanu. Ometigi on neil midagi öelda - nad annavad mõista, et kogu see inimeste loodud virtuaalne reaalsus, mis meie aju päevast-päeva pinges hoiab, on üksnes kujutelm keset tegelikku maailma. Kas teile ei tundu vahest, et olete kaotanud reaalsustaju?
teisipäev, august 14, 2007
Puhkus, poolikud tegemised ja söömine
Pool puhkust on läbi. Hulk pooleli tegemisi tuletavad ennast meelde just nüüd, kui muul ajal liiga tihedalt peas ringlevad töised mõtted jäävad juba kusagile sügavamatesse mälusoppidesse. Samas on üsna raske valida, millist kunagi ettevõetud teemat nüüd edasi ajada, kuna oled enda jaoks kogunud piisavalt kopsaka kireva kimbu huvipakkuvatest asjadest.
Lastes palaval ilmal teha osa valikust, st vältides üleliigset aktiivset väljas ringitormamist, võtsin ette fundamentaalse tähtsusega toitumisteema, mille kohta olin jupp aega tagasi soetanud erinevat kirjandust, rääkimata netis rippuvast. Olen aastakümneid elanud teadmisega tervisliku toitumise eelistest, plaaninud ikka ja jälle võtta käsile endale detailsema toitumiskava koostamine, kuid alles nüüd, aastal 2007 võtsin vaevaks süveneda oma söömisharjumustesse.
Võib-olla mängis siin oma osa palava ilma tõttu väiksem isu, kuid paaril päeval Excelisse viidud andmed ütlevad, et kaloritega ma kindlasti ei liialda ja erinevatest toitainetest saadavate kalorite suhe on ka ideaalilähedane. See on küll tore, sest erinevad allikad viitavad võimalusele muuta oma elu nii kvaliteetsemaks kui ka pikemakski tarbides pigem vähem oma tõenäoliselt ideaalsest normist. St pidev või hooti kalorite ületarbimine lühendab eluiga, kuna organismi võime "põletada" energiat on suhteliselt püsiv väärtus (esimese hooga ei meenu mulle küll ühtegi saja-aastast ülekaalulist, pigem on kõik ülipikaealised olnud pildil üsna kidurad).
Kuna kaloripilt osutus meeldivaks ja kaalu pole ma kunagi pidanud jälgima, siis püüan süveneda toitainete, vitamiinide ja mikroelementide maailma. Siin on muidugi hulga keerukam, kuna pakendil olev info on üsna napp ja tuleb netis sobrada, et leida mida üks või teine toiduaine ikka täpsemalt sisaldab. Õnneks on olemas üsna meeldivaid algatusi veebirakenduste näol nt Ampser, kus püütud vajalik info mugavalt kättesaadavaks teha. Tüütum töö on muidugi see info oma Excelisse toksida...
Tegelikult on üsna selge, et enamik alustatud asju jääbki pooleli, kuna konkreetsed olukorrad ja olmelised toimetused suruvad igast küljest peale. Nagu ka praegu...
Lastes palaval ilmal teha osa valikust, st vältides üleliigset aktiivset väljas ringitormamist, võtsin ette fundamentaalse tähtsusega toitumisteema, mille kohta olin jupp aega tagasi soetanud erinevat kirjandust, rääkimata netis rippuvast. Olen aastakümneid elanud teadmisega tervisliku toitumise eelistest, plaaninud ikka ja jälle võtta käsile endale detailsema toitumiskava koostamine, kuid alles nüüd, aastal 2007 võtsin vaevaks süveneda oma söömisharjumustesse.
Võib-olla mängis siin oma osa palava ilma tõttu väiksem isu, kuid paaril päeval Excelisse viidud andmed ütlevad, et kaloritega ma kindlasti ei liialda ja erinevatest toitainetest saadavate kalorite suhe on ka ideaalilähedane. See on küll tore, sest erinevad allikad viitavad võimalusele muuta oma elu nii kvaliteetsemaks kui ka pikemakski tarbides pigem vähem oma tõenäoliselt ideaalsest normist. St pidev või hooti kalorite ületarbimine lühendab eluiga, kuna organismi võime "põletada" energiat on suhteliselt püsiv väärtus (esimese hooga ei meenu mulle küll ühtegi saja-aastast ülekaalulist, pigem on kõik ülipikaealised olnud pildil üsna kidurad).
Kuna kaloripilt osutus meeldivaks ja kaalu pole ma kunagi pidanud jälgima, siis püüan süveneda toitainete, vitamiinide ja mikroelementide maailma. Siin on muidugi hulga keerukam, kuna pakendil olev info on üsna napp ja tuleb netis sobrada, et leida mida üks või teine toiduaine ikka täpsemalt sisaldab. Õnneks on olemas üsna meeldivaid algatusi veebirakenduste näol nt Ampser, kus püütud vajalik info mugavalt kättesaadavaks teha. Tüütum töö on muidugi see info oma Excelisse toksida...
Tegelikult on üsna selge, et enamik alustatud asju jääbki pooleli, kuna konkreetsed olukorrad ja olmelised toimetused suruvad igast küljest peale. Nagu ka praegu...
esmaspäev, juuli 30, 2007
Pühapäevapiltniku pühendumus
Tänu Matsi lahkusele sain nädalavahetusel mängida 400mm teleobjektiiviga. Mis siis, et ainult käsitsiteravustamisega, kuid ikkagi tele! Hirmutasin toruga mere ääres üksikuid allesjäänud linde (linnuvaesuse eest "hoolitses suurepäraselt" üle mitme kilomeetri kostev vabaõhuürituse tümakas). Sain üsna peatselt aru, et ilma AF-ita on ikka päris lootusetu korralikku lennupilti kätte saada ning kuigi toru justkui päris pikk, laiutas objektide ümber tühi liiv ja igav väli...
Sestap läksin mugavaks ja istusin veerandtunnikese lihtsalt õue peal ja sihtisin linavästrikke, kes loomulikult ei kavatsenud üldse poseerida. Seega sain hea hulga megabaite kustutamisele minevaid faile ja mõne pildi, mille loodan kunagi paremaga asendada, kui pühapäevapiltniku pühendumus tõsisema vormi peaks võtma.
Kärbeste ja lindude kiirusega võrreldes pole meil millegagi peale kiire säriaja vehkida...
Üks justkui poseeritud kaader kah lõpuks.
Sestap läksin mugavaks ja istusin veerandtunnikese lihtsalt õue peal ja sihtisin linavästrikke, kes loomulikult ei kavatsenud üldse poseerida. Seega sain hea hulga megabaite kustutamisele minevaid faile ja mõne pildi, mille loodan kunagi paremaga asendada, kui pühapäevapiltniku pühendumus tõsisema vormi peaks võtma.
Kärbeste ja lindude kiirusega võrreldes pole meil millegagi peale kiire säriaja vehkida...
Üks justkui poseeritud kaader kah lõpuks.
pühapäev, juuli 15, 2007
Pisiasjad
Vanad rajad on rohtu kasvanud nii otseses kui ka kaudses mõttes, mõtlesin, kui vihmamärg rinnuni (umb)rohi kastis mu püksipõlved läbimärjaks. Vanasti käis siit metsavaht ju suisa traktoriga teisel pool oja metsaheinamaal, mis nüüd on männinoorendikuks muutumas. Ja hea, kui ojast kuiva jalaga veel mööda paari pehkinud palki üle saab.
Tegelikult ei olnudki mul mingit kindlat plaani metsas täna midagi teha. Kui hakkasin keskpäeval tulema, siis udutas vihma. Vanal metsateel olid mustikad. Küpse suve marjad. Ükshaaval nopituna ja sööduna maitsevad kuidagi hoopis teisiti võrreldes serveerituna köögilaual. Mõtlesin, et teen neist piltigi. Aga rohujuure tasandile laskudes hakkavad tähelepanu köitma kümned muud pisiasjad, mis tavaliselt jäävad märkamta. Ometigi on seal sageli rohkem ilu kui keskmises kunstigaleriis või juveelipoes.
Tegelikult ei olnudki mul mingit kindlat plaani metsas täna midagi teha. Kui hakkasin keskpäeval tulema, siis udutas vihma. Vanal metsateel olid mustikad. Küpse suve marjad. Ükshaaval nopituna ja sööduna maitsevad kuidagi hoopis teisiti võrreldes serveerituna köögilaual. Mõtlesin, et teen neist piltigi. Aga rohujuure tasandile laskudes hakkavad tähelepanu köitma kümned muud pisiasjad, mis tavaliselt jäävad märkamta. Ometigi on seal sageli rohkem ilu kui keskmises kunstigaleriis või juveelipoes.
esmaspäev, juuli 02, 2007
Elu õied
Nädalavahetuse lühike jalutuskäik näitas muuhulgas, et kõik kohad on täis elu kõikvõimalikes suurustes. Ja kui inimesed seda pillerkaari oma laga sisse ära ei uputa, siis kestab DNA-ahelatesse kätketud katkematu elutants veel kindlasti mõned head miljonid aastad.
laupäev, juuni 30, 2007
Küberpommivarjend
Tänase Postimehe artiklist kevadise kübersõja kohta, mida sattusin juhtumisi lugema meie firma internetiteenuste hingeelu avava seminari vaheajal, jäi kõlama vihje mingi saladusliku küberpommi kohta. Et tekitati kusagil välisühenduse internetikanalis müstiline ajutine katkestus nagu oleks juhe läbi lõigatud. Hirmutav.
Aeg-ajalt kirjutatakse kurilastest, kes mõne oluliste andmete või elutähtsate teenustega seotud infosüsteemidesse tungides mingi jama kokku keeravad. Kirjutatakse ka sellest, et just sinu arvuti võib olla sulle teadmatult ründeplatvormiks. Rääkimata viirustest ja lihtsalt vigase tarkvara põhjustatud probleemidest. Ehk siis mida keerukamad süsteemid, seda ebakindlamad ja haavatavamad nad on.
Ei tea kas peaks pommivarjendi ehitama?
Aeg-ajalt kirjutatakse kurilastest, kes mõne oluliste andmete või elutähtsate teenustega seotud infosüsteemidesse tungides mingi jama kokku keeravad. Kirjutatakse ka sellest, et just sinu arvuti võib olla sulle teadmatult ründeplatvormiks. Rääkimata viirustest ja lihtsalt vigase tarkvara põhjustatud probleemidest. Ehk siis mida keerukamad süsteemid, seda ebakindlamad ja haavatavamad nad on.
Ei tea kas peaks pommivarjendi ehitama?
kolmapäev, juuni 27, 2007
Kuukaktuse ööõis
Virisemata vihaselt vihmaste vihurite pärast avas kuukaktus esimese õie sel aastal. Üks öö õitsemist ja 364 päeva koledat väänlevat kaktus olemist. Mõni inimene ei suuda kogu elu jooksul kordagi selliselt särama lüüa...
pühapäev, juuni 24, 2007
Jaaniöö nägemused
Tegelikult oli mul jaanilaupäeval seoses vägavarahommikuse jalutuskäiguga ajagraafik veidi sassis ja mudases võsas saadud allergiahoo tõttu olemine veidi uimane. Klõpsides paar pilti jaanitulest, jäi silma midagi sarvilist. Või sõralist... Vihje liigsele lihatarbimisele? Või lihaliku maailma valitsejale? Või lihtsalt tule meistriteos.
esmaspäev, mai 28, 2007
Palav päev
Kui kuumalaine saabub juba mai lõpus, mis siis suvest veel oodata võib? Eelmise aasta kuum kuivus ja Venemaa metsapõlengute ving ei ole just kõige meeldivam väljavaade. Ühest küljest on ju mõnus, et vahest selline troopika kohapeale kätte tuleb, kuid teisalt ei ole töö ajal sellest vähimatki kasu. Pigem vastupidi, kõik hakkavad randaminekust rääkima ja töömõtteid on üha raskem koondada...
Huvitav, et pärast väikest puhkust on igatsugu tegemisi nii palju, et ei jõua blogidagi. Näiteks päevakohane NO88 teatritükk äratas minus mõtteid eestluse ja üldse rahvusluse osas, kuid nii tähtsal teemal pole mõtet paari rida möödaminnes visata. Aga võib-olla olen ma üldse mõnes osas liiga põhjalik ja korralik. Või hoopis laisk, et tuues tegemiste kuhjumist, palavust ja muid force majeure' ettekäändeks, et asju mitte ära teha ning jääda lõputult pealiskaudsusse vinduma.
Huvitav, et pärast väikest puhkust on igatsugu tegemisi nii palju, et ei jõua blogidagi. Näiteks päevakohane NO88 teatritükk äratas minus mõtteid eestluse ja üldse rahvusluse osas, kuid nii tähtsal teemal pole mõtet paari rida möödaminnes visata. Aga võib-olla olen ma üldse mõnes osas liiga põhjalik ja korralik. Või hoopis laisk, et tuues tegemiste kuhjumist, palavust ja muid force majeure' ettekäändeks, et asju mitte ära teha ning jääda lõputult pealiskaudsusse vinduma.
esmaspäev, mai 14, 2007
Digi-tee-vee
Klõpsasin täna lõpuks JoostSetupi ikoonile, mis jupp aega oli mu elektroonilisel töölaual vedeledes ruumi raisanud. Täitsa korralik pilt võrreldes seninähtud tikutopsikutega. Kanalite läbiseilamine võttis jupi aega, pikemalt vaatasin mingit piprataimede dokumentaali Terralt, kuid enamus valikust on puhas ajaraisk nagu tava-tee-vees.
Eeldusel, et netiühendus on korralik, võiks isegi ainult Joosti vaadata. Huvitav, kuidas ETV ja muud kaabli kaudu tulevad kanalid sinna sokutada? Kujutan ette, et Joosti-tüüpi rakendust jooksutav arvuti võiks üldse olla monteeritud telekasse - kaoks vajadus igatsugu eraldi kaabel- ja digitv'de järele ning arvuti ja tv-monitori ühendamise vaeva ka ei oleks.
Mõeldes aga võimalikele küberründajatele oleks neil ju suurepärane võimalus häkkida oma propagandakanal suvalisele hetkel vaadatavale kanalile vahele. Või blokkides netiliiklust muuta telepilt hakituks...
Igatahes näha on, et telepilt hakab imbuma netist arvutisse nagu muusikaga juba suuresti juhtunud on. Mida aeg edasi, seda enam on meil tõsiseks meediatarbimiseks vaja arvutit, et sisult digitaalne vormilt suvaline meediavoog vastu võtta.
Eeldusel, et netiühendus on korralik, võiks isegi ainult Joosti vaadata. Huvitav, kuidas ETV ja muud kaabli kaudu tulevad kanalid sinna sokutada? Kujutan ette, et Joosti-tüüpi rakendust jooksutav arvuti võiks üldse olla monteeritud telekasse - kaoks vajadus igatsugu eraldi kaabel- ja digitv'de järele ning arvuti ja tv-monitori ühendamise vaeva ka ei oleks.
Mõeldes aga võimalikele küberründajatele oleks neil ju suurepärane võimalus häkkida oma propagandakanal suvalisele hetkel vaadatavale kanalile vahele. Või blokkides netiliiklust muuta telepilt hakituks...
Igatahes näha on, et telepilt hakab imbuma netist arvutisse nagu muusikaga juba suuresti juhtunud on. Mida aeg edasi, seda enam on meil tõsiseks meediatarbimiseks vaja arvutit, et sisult digitaalne vormilt suvaline meediavoog vastu võtta.
pühapäev, mai 06, 2007
Puhkuse päevakava
Puhkuse suurim pluss on võimalus mängida oma päevakavaga - olen mitmel päeval tõusnud enne viite ja pärastlõunal mõned tunnid maganud või siis hoopis nii nagu täna, mil vedelesin poole üheni voodis (see-eest sai Ekspress loetud). Ja loomulikult tuleb teha ainult neid asju mida ise tahad.
Varase üles tõusmise preemiaks on näha hetki, millest tavaliselt ilma jääd. Olgu see siis linnas, kus tänavad on veidralt tühjad või looduses, kus põlisasukad pole päevaks peitu pugenud. Nagu see jänes, kes andunult teed nuuskis (6:45 oli kell).
Aga enamuse ajast ei ole puhkus ja kehtib töökohustustest tulenev päevakava. Tööd on meist enamusel aga alati rohkem kui jõuaks ära teha. Sestap pole kasu Sisyphose kombel pidevalt mütata, vaid võib rahulikult võtta mõni hetk aega enda jaoks ka keset tööpäeva. Niikuinii on meil ainult üks elu, mitte mingi totaalselt eraldatud töö- ja eraelu. Ja kui sa selle elu saadad mööda pidevalt kiirustades nagu märtsijänes, siis mida see elu tegelikult väärt oli?
Varase üles tõusmise preemiaks on näha hetki, millest tavaliselt ilma jääd. Olgu see siis linnas, kus tänavad on veidralt tühjad või looduses, kus põlisasukad pole päevaks peitu pugenud. Nagu see jänes, kes andunult teed nuuskis (6:45 oli kell).
Aga enamuse ajast ei ole puhkus ja kehtib töökohustustest tulenev päevakava. Tööd on meist enamusel aga alati rohkem kui jõuaks ära teha. Sestap pole kasu Sisyphose kombel pidevalt mütata, vaid võib rahulikult võtta mõni hetk aega enda jaoks ka keset tööpäeva. Niikuinii on meil ainult üks elu, mitte mingi totaalselt eraldatud töö- ja eraelu. Ja kui sa selle elu saadad mööda pidevalt kiirustades nagu märtsijänes, siis mida see elu tegelikult väärt oli?
reede, mai 04, 2007
Lilled tundmatule blogohoolikule
Tegelt põle üldsegist vahet, kas esined oma id-kaardil oleva nime all või lood endale uue identiteedi. Niikuinii tunnevad sind ainult lähemad tuttavad esimesest elust, kui nemadki. Lugesin täna vahelduseks blog.tr.ee kaudu edastatavaid sõnumeid. Konkreetselt kedagi esile tõstmata ütleksin, et üsna hea naeruteraapia sessioon oli. Mõni oli tõsine ka. Aga mõtlesin hoopis, miks on vaja olla siidiuss või tšeburaška (nimed on hetkel juhuslikult väljamõeldud).
Küllap on lõbusam ennast nimetada näiteks Nuuskmõmmikuks kui Eesnimi Perenimi või Hüüdnimi. Mõnel on isegi põhjendus, miks just selline nimi. Aga mis vahet seal on - ka tuntuks saades jäävad kuulsused suuresti tundmatuks. Üha kasvav blogohoolikute armee (tänu puhkusele valan siin ka ise õli tulle) on nagu massinähtus kunagi - igaüks on lahinguväljal sõdur, kuid lilli viiakse tundmatule langenule.
Kunagi, kui mul oli aega rohkem linnas käia, istusin mõnes rahvarohkes kohas ja tegin inimeste peal oma tähelepanu suunamise trenni - vaatlesin (viisakuse piirides muidugi) mõnda möödujat ja lasin mõttel spontaanselt luua kujutluspildi sellest, kelleks ma teda pidasin. Kas kujutelm ka õigeks osutus, jätsin targu kontrollimata. Ja kui nüüd mõnda blogi vaatan, siis sisseharjunud kombe kohaselt tekib mingi pilt inimesest kirjaridade taga. Ainult konstruktsioon on teine - teemad, stiil, sõnastus, kujundus, pildid jms annavad autorile "näo". Ja vahet pole kuivõrd see "nägu" vastab tõelisele näole.
Küllap on lõbusam ennast nimetada näiteks Nuuskmõmmikuks kui Eesnimi Perenimi või Hüüdnimi. Mõnel on isegi põhjendus, miks just selline nimi. Aga mis vahet seal on - ka tuntuks saades jäävad kuulsused suuresti tundmatuks. Üha kasvav blogohoolikute armee (tänu puhkusele valan siin ka ise õli tulle) on nagu massinähtus kunagi - igaüks on lahinguväljal sõdur, kuid lilli viiakse tundmatule langenule.
Kunagi, kui mul oli aega rohkem linnas käia, istusin mõnes rahvarohkes kohas ja tegin inimeste peal oma tähelepanu suunamise trenni - vaatlesin (viisakuse piirides muidugi) mõnda möödujat ja lasin mõttel spontaanselt luua kujutluspildi sellest, kelleks ma teda pidasin. Kas kujutelm ka õigeks osutus, jätsin targu kontrollimata. Ja kui nüüd mõnda blogi vaatan, siis sisseharjunud kombe kohaselt tekib mingi pilt inimesest kirjaridade taga. Ainult konstruktsioon on teine - teemad, stiil, sõnastus, kujundus, pildid jms annavad autorile "näo". Ja vahet pole kuivõrd see "nägu" vastab tõelisele näole.
Aeg maha
Tõusin täna enne viite, et minna Juminda tippu. Veidi tibas vihma, varahommikune peaaegu tuulevaikus lasi merel Naskali lahel laisalt loksuda. Paarsada auli seletasid omavahel midagi. Tormid oli kõrge liivakalda servalt hulga puid alla rebinud jättes rannaribast metsiku mulje. Tuulevaiksed kevadhommikud suudavad hetkeks aja peatada...
Neeme tippu jõudes tõusis tuul, põikasin korraks lääneranda ("autasuks" väike-koovitaja) ja siis sõitsin idaküljele tagasi. Mõtlesin, et lähen korraks mööda rannajoont vana sõjaväekordoni tagant läbi. Sattusin lõpuks mingite sõjaliste rajatiste juurde, need on kõik nagu ühe vitsaga löödud - rohkesti betooni ja roostetanud rauda, kustuma hakkavaid venekeelseid silte ja prahti. Lisaks kurikuulsale mälestusmärgile, on võõras võim paljud looduskaunid kohad vastavalt oma ilumeelele "vääristanud".
Ja siis olid rannal "Kolm õde" - hallid paadikuurid, näoga mere poole. Tuul tugevnes ja päike tuli välja. Olemine tundus terviklikuna. Sihitu tulek mööda tundmatut rada leidis selles terviklikkusetundes eesmärgi. Mittemidagitegemises on vägi. Aeg oligi maha visatud. Korjasin ta sealt liivalt ja kividelt üles, kloppisin puhtaks ja panin siia ajaveebi...
Neeme tippu jõudes tõusis tuul, põikasin korraks lääneranda ("autasuks" väike-koovitaja) ja siis sõitsin idaküljele tagasi. Mõtlesin, et lähen korraks mööda rannajoont vana sõjaväekordoni tagant läbi. Sattusin lõpuks mingite sõjaliste rajatiste juurde, need on kõik nagu ühe vitsaga löödud - rohkesti betooni ja roostetanud rauda, kustuma hakkavaid venekeelseid silte ja prahti. Lisaks kurikuulsale mälestusmärgile, on võõras võim paljud looduskaunid kohad vastavalt oma ilumeelele "vääristanud".
Ja siis olid rannal "Kolm õde" - hallid paadikuurid, näoga mere poole. Tuul tugevnes ja päike tuli välja. Olemine tundus terviklikuna. Sihitu tulek mööda tundmatut rada leidis selles terviklikkusetundes eesmärgi. Mittemidagitegemises on vägi. Aeg oligi maha visatud. Korjasin ta sealt liivalt ja kividelt üles, kloppisin puhtaks ja panin siia ajaveebi...
neljapäev, mai 03, 2007
Püha võit
Märkimisväärne artikkel Mihhail Lotmanilt. Elame sümbolite maailmas või hoopis sümbolid loovad meie maailma...
Eile trenni tehes meenus mulle miskipärast ammune mälukild nõukaaegsest koolist, kus algklassides oli tööõpetuse tunnis vaja värvilistest paberitest lõigata kujundeid ja kleepida kokku kollaaže. Üks veidramaid materjale oli sametpaber, mille peamised värvid olid erinevat tooni punased ja sinised. Pehme ja kergelt karvane viisnurk oli kahtlemata üks kordumakippuvamaid kujundeid, mida kääridega paberist välja tuli nüsida. Aga mul on hoopis meeles sügavalt kirsipunase tooniga paberi pehmus, mitte mingid hulknurgad.
Lõputud sõjafilmid, kus venelased sakslasi peksid (kusjuures mulje jäi nagu KÕIK sakslased olid fašistid, fritsud ja natsid), on kahtlemata loonud punaväelasest sümpaatse vabastaja kuvandi. See oli vägev võit. Headuse võit kurjuse üle. Paraku jäi ühele osale võidukast leerist tunne, et võitjate üle kohut ei mõisteta, mille parim ajalooline näide on liitlaste vahel jaotatud Saksamaa. Bundensrepublik suutis areneda mõjukaks tööstusriigiks samal ajal, kui DDR'i poolel elu ülepolitiseeriti ja plaanimajandusega tuksi keerati. Saksamaa ühinemine tõi vaeste osside näol ilmekalt esile, mida üks võitja oli suutnud oma tsoonis korda saata.
Tänased punaväelaste järeltulevad põlved tahaksid kogu hingest, et tähelepanu jääks ainult Võidule ja nende isaisade ohverdusele, mitte sellele järgnenud häbiväärsete läbikukkumiste ajastule. Miks võidukatest liitlastest said külma sõja vastasleerid, miks tembeldati teineteist "iganenud kapitalistideks" ja "kurjuse impeeriumiks" ning naeratati virilalt Sojuz-Apollo kosmoselennul? Võib-olla on oma allajäämistunde ja saamatuse varjamiseks vaja vaenlase kuvandit, keda kottides tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale juhtida? Arvestades tänaseid infovahetusvõimalusi on see aga kahtlemata tupiktee. Vaadake peeglisse, seltsimehed!
Eile trenni tehes meenus mulle miskipärast ammune mälukild nõukaaegsest koolist, kus algklassides oli tööõpetuse tunnis vaja värvilistest paberitest lõigata kujundeid ja kleepida kokku kollaaže. Üks veidramaid materjale oli sametpaber, mille peamised värvid olid erinevat tooni punased ja sinised. Pehme ja kergelt karvane viisnurk oli kahtlemata üks kordumakippuvamaid kujundeid, mida kääridega paberist välja tuli nüsida. Aga mul on hoopis meeles sügavalt kirsipunase tooniga paberi pehmus, mitte mingid hulknurgad.
Lõputud sõjafilmid, kus venelased sakslasi peksid (kusjuures mulje jäi nagu KÕIK sakslased olid fašistid, fritsud ja natsid), on kahtlemata loonud punaväelasest sümpaatse vabastaja kuvandi. See oli vägev võit. Headuse võit kurjuse üle. Paraku jäi ühele osale võidukast leerist tunne, et võitjate üle kohut ei mõisteta, mille parim ajalooline näide on liitlaste vahel jaotatud Saksamaa. Bundensrepublik suutis areneda mõjukaks tööstusriigiks samal ajal, kui DDR'i poolel elu ülepolitiseeriti ja plaanimajandusega tuksi keerati. Saksamaa ühinemine tõi vaeste osside näol ilmekalt esile, mida üks võitja oli suutnud oma tsoonis korda saata.
Tänased punaväelaste järeltulevad põlved tahaksid kogu hingest, et tähelepanu jääks ainult Võidule ja nende isaisade ohverdusele, mitte sellele järgnenud häbiväärsete läbikukkumiste ajastule. Miks võidukatest liitlastest said külma sõja vastasleerid, miks tembeldati teineteist "iganenud kapitalistideks" ja "kurjuse impeeriumiks" ning naeratati virilalt Sojuz-Apollo kosmoselennul? Võib-olla on oma allajäämistunde ja saamatuse varjamiseks vaja vaenlase kuvandit, keda kottides tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale juhtida? Arvestades tänaseid infovahetusvõimalusi on see aga kahtlemata tupiktee. Vaadake peeglisse, seltsimehed!
kolmapäev, mai 02, 2007
Eneseväljenduskunst
Poeakende sisselöömine, seinte sodimine, tänavale lõkete tegemine ja autode kallal vandaalitsemine leiavad aset ka rahulikus Rootsis ja turvalises Taanis. Tegijaks on rahutud teismelised ja noorukid nagu Delfist lugeda võib. Vaadates taanlaste fotoseeriaid "FOTOS fran frontlinejen" lingitud Politiken.dk lehel, näeme Tallinnas toimunule vägagi sarnast pilti. Samalaadset eneseväljendusviisi.
Kui üksik inimene hakkab ennast keset päist päeva "väljendama" paisates prügikasti läbi vitriinide, siis tekib kõrvalseisjatel tõsine kahtlus tema psüühikas. Kui aga kõik kõrvalseisjad võtavad laamendamise suhtes salliva hoiaku ja õhutavad "kangelasi" takka, siis võib hetkeline karistamatuse ja ühe-minuti-kuulsuse tunne segatuna mingi sisemise viha ja piiritundetusega olla täiesti adekvaatne eneseväljendusviis. Halvemal juhul on märatsemata jätmine isegi taunitav ülejäänud kamba poolt (oled siis mees või ei ole!).
Kui mingitel terroristidel oli vaja ennast kuuldavaks teha lennates vastu WTC torne surnuks, siis kas keegi mäletab, mida nad öelda tahtsid? Mäletame akti ennast, järgnenud spekulatsioone teemadel "miks nad seda tegid", kuid kes meist võttis sõnumi vastu ja veelgi enam - mõistis tegijaid? Me näeme, et rootsi alaealised või taani noorukid on laamendanud, lõhkunud ja lagastanud nagu nende "kolleegid" Tallinnas. Miks nad oma mõtete väljendamiseks just sellise viisi valisid? Võib-olla on probleem selles, et tsiviliseeritud maailmas on liiga palju valikuid ja liiga vähe võimalusi tähelepanu saavutada, liiga keeruline ennast rahumeelselt väljendada ning selle tulemusena langetakse äärmuslikku primitivismi. See on ju lihtsaim eneseväljendusviis. Ja tähelepanu kui palju...
Kui üksik inimene hakkab ennast keset päist päeva "väljendama" paisates prügikasti läbi vitriinide, siis tekib kõrvalseisjatel tõsine kahtlus tema psüühikas. Kui aga kõik kõrvalseisjad võtavad laamendamise suhtes salliva hoiaku ja õhutavad "kangelasi" takka, siis võib hetkeline karistamatuse ja ühe-minuti-kuulsuse tunne segatuna mingi sisemise viha ja piiritundetusega olla täiesti adekvaatne eneseväljendusviis. Halvemal juhul on märatsemata jätmine isegi taunitav ülejäänud kamba poolt (oled siis mees või ei ole!).
Kui mingitel terroristidel oli vaja ennast kuuldavaks teha lennates vastu WTC torne surnuks, siis kas keegi mäletab, mida nad öelda tahtsid? Mäletame akti ennast, järgnenud spekulatsioone teemadel "miks nad seda tegid", kuid kes meist võttis sõnumi vastu ja veelgi enam - mõistis tegijaid? Me näeme, et rootsi alaealised või taani noorukid on laamendanud, lõhkunud ja lagastanud nagu nende "kolleegid" Tallinnas. Miks nad oma mõtete väljendamiseks just sellise viisi valisid? Võib-olla on probleem selles, et tsiviliseeritud maailmas on liiga palju valikuid ja liiga vähe võimalusi tähelepanu saavutada, liiga keeruline ennast rahumeelselt väljendada ning selle tulemusena langetakse äärmuslikku primitivismi. See on ju lihtsaim eneseväljendusviis. Ja tähelepanu kui palju...
teisipäev, mai 01, 2007
Tere hommikust, seltsimehed!
Mul on terve rida ähmaseid mälestusi ja mõned korralikud mustvalged pildid ajastust, mil 1. mai oli rongkäigupäev. Tulid inimesed organiseeritult kesklinna ümbrusesse kokku, võtsid rajoonide kaupa kolonnidesse ja astusid enam või vähem reipal sammul üle Võidu väljaku. Lipud ja loosungid plagisemas peade kohal mööduti valjuhäälditest tulevate hurraa-hüüete saatel linna täitevkomitee (st tänase linnavalitsuse) ees kõrgunud tribüünist, kus külmetavad seltsimehed aeg-ajalt käppa tõstsid nagu läheks neile see üritus hirmsasti korda.
Oli töörahvapüha, lapsed said õhupalle ja vanematel oli põhjust tunda rõõmu vabast päevast. Elasime nn töörahvariigis, kus tööliste ja talupoegade võitmatu liit oli möödunud sajandi algupoolel käivitanud omalaadse suureksperimendi. Pärast lõputuid ebaõnnestumisi ja miljoneid hukka saanud inimesi selgus tõde - ka tööline ja talupoeg on täiesti tavalised inimesed oma bioloogilises vormis. Ideoloogia käib kõhu kaudu - tõenäoliselt oli füüsiline rahulolematus üldise vaesusega ja lokkav riigi-/mõisaköie lohisemise mentaliteet peamiseks põhjuseks, miks mõned seltsimehed eksperimendi lõpetatuks kuulutasid. Loomulikult juhtus see sarnaselt algusega - igatsugu poliitilised pöörded paneb toime väike, kuid aktiivne grupp, kelle edu sõltub eelkõige kokkulepetest jõustruktuuridega ning vähesemal määral rahvamasside kaasamisest.
Ülemöödunud ja möödunud sajandi algupoolel elas maailm hoopis teist elu ja said sündida hoopis teistsugused ideoloogiad, mis tänapäevastes oludes tunduvad üsna lapsikud. Seetõttu on igatsugu unelemised vanade heade aegade taastamise teemadel pigem absurdivaldkonda kuuluvad. Globaliseerumine ja tehnologiseerumine on protsessid, mistõttu töörahva püha võib ajakohastatult nimetada ümber Odava-Aasia-Töörahvapühaks või veidi aja pärast Tublide-Töömasinate-pühaks (kuigi ega nende hoolduspäev ei pea tingimata olema 1. mai). Tänase reaalsuse ja homsete arenguvõimaluste hea ülevaade on Hardo Pajula tänases Päevalehe artiklis.
Just nii lihtne see tõde on, elame seotud maailmas (mõned meie keskel muidugi tahaks elada seotud silmadega maailmas) ja odava hiina töölisnooriku poolt tikitud Marlboro Classics Euroopa kandis elava töötusest või muust rahulolematuse allikast kurjaks läinud kaaskodaniku seljas on selle maailma sümbol. Palavad maitervitused tublile internatsionalistlikule töölisklassile! Hurraa, seltsimehed!!!
Oli töörahvapüha, lapsed said õhupalle ja vanematel oli põhjust tunda rõõmu vabast päevast. Elasime nn töörahvariigis, kus tööliste ja talupoegade võitmatu liit oli möödunud sajandi algupoolel käivitanud omalaadse suureksperimendi. Pärast lõputuid ebaõnnestumisi ja miljoneid hukka saanud inimesi selgus tõde - ka tööline ja talupoeg on täiesti tavalised inimesed oma bioloogilises vormis. Ideoloogia käib kõhu kaudu - tõenäoliselt oli füüsiline rahulolematus üldise vaesusega ja lokkav riigi-/mõisaköie lohisemise mentaliteet peamiseks põhjuseks, miks mõned seltsimehed eksperimendi lõpetatuks kuulutasid. Loomulikult juhtus see sarnaselt algusega - igatsugu poliitilised pöörded paneb toime väike, kuid aktiivne grupp, kelle edu sõltub eelkõige kokkulepetest jõustruktuuridega ning vähesemal määral rahvamasside kaasamisest.
Ülemöödunud ja möödunud sajandi algupoolel elas maailm hoopis teist elu ja said sündida hoopis teistsugused ideoloogiad, mis tänapäevastes oludes tunduvad üsna lapsikud. Seetõttu on igatsugu unelemised vanade heade aegade taastamise teemadel pigem absurdivaldkonda kuuluvad. Globaliseerumine ja tehnologiseerumine on protsessid, mistõttu töörahva püha võib ajakohastatult nimetada ümber Odava-Aasia-Töörahvapühaks või veidi aja pärast Tublide-Töömasinate-pühaks (kuigi ega nende hoolduspäev ei pea tingimata olema 1. mai). Tänase reaalsuse ja homsete arenguvõimaluste hea ülevaade on Hardo Pajula tänases Päevalehe artiklis.
Just nii lihtne see tõde on, elame seotud maailmas (mõned meie keskel muidugi tahaks elada seotud silmadega maailmas) ja odava hiina töölisnooriku poolt tikitud Marlboro Classics Euroopa kandis elava töötusest või muust rahulolematuse allikast kurjaks läinud kaaskodaniku seljas on selle maailma sümbol. Palavad maitervitused tublile internatsionalistlikule töölisklassile! Hurraa, seltsimehed!!!
esmaspäev, aprill 30, 2007
Nõidade öö
Puhtast laiskusest jätan täna öösel metsa minemata. Lõkke põletamata. Pimedusega dialoogi või tegelikult ju monoloogi pidamata. Aga üldiselt pole see mul täna plaaniski olnud. Ja õigupoolest ei ole ilus metsiste mänguplatsile veidi liiga lähedale jäävale lõkkekohale kirgederohkel ajal tuld minna tegema nagu mullusel Jüriööl poolkogemata juhtus.
Täna oli nii vastik põhjatuul, et istusin toas ja nokkisin netti. Isegi lõunapoolsel terrassil oli nii jahe, et ka otsesest päikesepaistest jäi mugavaks olemiseks puudu. Aga see-eest oli täna esimene puhkusepäev. Ei pidanud hommikul kontorisse tõttama ja kaela lipsuga pooma. Lugedes kõiki neid olukorrast-riigis-uudiseid ja muidki, skaibeldes terve rea kodu- ja välismaiste kolleegidega ning emaileerides ripakile jäänud tööküsimuste teemadel, kulus terve päev nagu niuhti.
Üks veider korduvmõte aga kummitas - pättide pärast ei saa ka tublid kodanikud viina kätte! Eriti hull on olukord suvepealinnas, kus isegi baarilett ei tohi piiska vägijooki välja kallata. Ometigi on volbriöö tulekul. Lausa peab ju võtma end nõiaks. Aga proovi sa kaine peaga loitsida või muidu nalja teha. Isegi naljast aru saamine on kainuse silepeeglis raskendatud. On ikka häda ja õnnetus küll, tõsine varuja leiab muidugi lohutust varem kõrvale pandud pudelist, kuid Flocksbergi mäele (või Tallinnas Tõnismäele või Tartus Toomemäele) ei ole ikkagi tervislik minna, sest ka nõiad aetakse laiali...
Huvitav, kui suur osa Eesti elanikkonnast on üle kümne päeva järjest alkoholile null-tolerantsi osutanud? Ei lonksu õlut, ei pokaali veini, mönuga vötmisest ja pitsist konjakist rääkimata. Ja siis absoluutselt kaine pilguga maailma vaadanud. Mis k*r*di kummalises kohas me küll elame?! Käigu Kuu peale...
Täna oli nii vastik põhjatuul, et istusin toas ja nokkisin netti. Isegi lõunapoolsel terrassil oli nii jahe, et ka otsesest päikesepaistest jäi mugavaks olemiseks puudu. Aga see-eest oli täna esimene puhkusepäev. Ei pidanud hommikul kontorisse tõttama ja kaela lipsuga pooma. Lugedes kõiki neid olukorrast-riigis-uudiseid ja muidki, skaibeldes terve rea kodu- ja välismaiste kolleegidega ning emaileerides ripakile jäänud tööküsimuste teemadel, kulus terve päev nagu niuhti.
Üks veider korduvmõte aga kummitas - pättide pärast ei saa ka tublid kodanikud viina kätte! Eriti hull on olukord suvepealinnas, kus isegi baarilett ei tohi piiska vägijooki välja kallata. Ometigi on volbriöö tulekul. Lausa peab ju võtma end nõiaks. Aga proovi sa kaine peaga loitsida või muidu nalja teha. Isegi naljast aru saamine on kainuse silepeeglis raskendatud. On ikka häda ja õnnetus küll, tõsine varuja leiab muidugi lohutust varem kõrvale pandud pudelist, kuid Flocksbergi mäele (või Tallinnas Tõnismäele või Tartus Toomemäele) ei ole ikkagi tervislik minna, sest ka nõiad aetakse laiali...
Huvitav, kui suur osa Eesti elanikkonnast on üle kümne päeva järjest alkoholile null-tolerantsi osutanud? Ei lonksu õlut, ei pokaali veini, mönuga vötmisest ja pitsist konjakist rääkimata. Ja siis absoluutselt kaine pilguga maailma vaadanud. Mis k*r*di kummalises kohas me küll elame?! Käigu Kuu peale...
pühapäev, aprill 29, 2007
Tähtis on võit, mitte osavõtt
Antiikajal alguse saanud spordisündmusel on osavõtu tähtsust toonitav deviis. Kohe näha, et rahuaja ettevõtmine, sest sõjakäigu puhul lähevad kõik võitma, mitte labaselt osa võtma. Aga nii rahumeelsete kui ka sõjakate tegude taga on eesmärgid, lootused midagi võita või kui soovite - kasu saada.
Tänasel küllaltki ebameeldivalt tuulisel ja jahedal kevadpäeval tegin 8-ja-1/2-tunnise matka, mis viis mind nii mere äärde, metsa kui ka rappa. Kui just mõnda huvitavat vaatlusobjekti silmapiiril ei olnud, kippusid pähe laane jaoks kohatud mõtted linnas toimunust. Tegelikult huvitab ilmselt kõiki, miks sellised juhtumid aset leidsid, kellele on need kasulikud.
Kui 80 krooni on koolilapsele suur raha, siis tasub sellele järgi minna. Aga mis kasu saab sellest 80-kroonise väljamineku tegija? Tõenäoliselt on ürituse korraldajatel suur heameel planeeritu teokssaamisest. Kuid mille nimel see tegu tehti? Kahtlemata üritati näidata mingi inimgrupi äärmuslikku rahulolematust. Tehtud! Boonusena said julgemad osavõtjad "auhindu" tahtmatutelt sponsoreilt ning füüsiliselt aktiivsemad ainulaadse lõhkumiskogemuse. Osavõtjate kasu ilmselt sellega piirduski, kuid milleks oli organisaatoritel vaja seda ekstreemset palagani, "rahulolematuse demonstratisooni"?
Kas tõepoolest loodetakse, et olukord destabiliseerub ja väljub riiklike institutsioonide kontrolli alt? Et siis oleks hea ettekääne tänavail kähehäälselt karjutud riiki "appi" kutsuda? Kahtlemata on lihtsameelsemail vaimusilmas pilt vabastajate uuest tulekust, uuest võidust... Aga mis sellest ja kellele kasu võiks olla? Kas keegi loodab saada võimupositsioonile? Loodab, et äkki hakatakse varasid ümber jagama ja võib priske noosi saada (või ei pea laenu tagasi maksma)? Või lihtsalt vabaneb hirmsa keeleeksami kohustusest? Kui nii analüüsida, siis peale viimase punkti pole kohalikel tegelikult suurt midagi saavutada... Sest võim jääb üksikute kätte ja varasid enam ümber ei jagata (ilmselt on siiki meelde jäänud see 70-ne aasta pikkune õppetund, et kui kõik varad on jagatud, siis on kõik võrdselt vaesed ja rahulolematud).
Kui metsast tagasi jõudsin, lugesin netist nuppu ringlevate kuulujuttude kohta ja imestasin, et kas tõesti oleks see odavate statistide kamp valmis kavalate niiditõmbajate tahtmist mööda käima? Et marionett-teatri pealavastaja saaks oma kaaskonnaga rõõmu tunda kogu maailmale esitatud meeldejääva näidendi pärast. Aga milleks on papa Carlol seda kõike vaja? Milleks on vaja ilmtingimata saada kätte ihaldatud kuldmedal mängides omaenda kõverate reeglite järgi? Ajalooline paratamatus kustutab ju niikuinii kõikide võitude hiilguse juba paari põlvkonnaga... Aga kes siis ennem on näinud inimesi targalt tegutsemas realistilike pikaajaliste plaanide nimel - andke võit siia nüüd ja praegu! Loodan siiski, et maailmas jagub piisavalt jõude, mis oma reeglite järgi mängijad (olgu need amerikaanlased või hiinlased või venelased) paika panevad.
Lisan siia Postimehe asjakohase juhtkirja ning Mihkel Muti otsekohese artikli.
Tänasel küllaltki ebameeldivalt tuulisel ja jahedal kevadpäeval tegin 8-ja-1/2-tunnise matka, mis viis mind nii mere äärde, metsa kui ka rappa. Kui just mõnda huvitavat vaatlusobjekti silmapiiril ei olnud, kippusid pähe laane jaoks kohatud mõtted linnas toimunust. Tegelikult huvitab ilmselt kõiki, miks sellised juhtumid aset leidsid, kellele on need kasulikud.
Kui 80 krooni on koolilapsele suur raha, siis tasub sellele järgi minna. Aga mis kasu saab sellest 80-kroonise väljamineku tegija? Tõenäoliselt on ürituse korraldajatel suur heameel planeeritu teokssaamisest. Kuid mille nimel see tegu tehti? Kahtlemata üritati näidata mingi inimgrupi äärmuslikku rahulolematust. Tehtud! Boonusena said julgemad osavõtjad "auhindu" tahtmatutelt sponsoreilt ning füüsiliselt aktiivsemad ainulaadse lõhkumiskogemuse. Osavõtjate kasu ilmselt sellega piirduski, kuid milleks oli organisaatoritel vaja seda ekstreemset palagani, "rahulolematuse demonstratisooni"?
Kas tõepoolest loodetakse, et olukord destabiliseerub ja väljub riiklike institutsioonide kontrolli alt? Et siis oleks hea ettekääne tänavail kähehäälselt karjutud riiki "appi" kutsuda? Kahtlemata on lihtsameelsemail vaimusilmas pilt vabastajate uuest tulekust, uuest võidust... Aga mis sellest ja kellele kasu võiks olla? Kas keegi loodab saada võimupositsioonile? Loodab, et äkki hakatakse varasid ümber jagama ja võib priske noosi saada (või ei pea laenu tagasi maksma)? Või lihtsalt vabaneb hirmsa keeleeksami kohustusest? Kui nii analüüsida, siis peale viimase punkti pole kohalikel tegelikult suurt midagi saavutada... Sest võim jääb üksikute kätte ja varasid enam ümber ei jagata (ilmselt on siiki meelde jäänud see 70-ne aasta pikkune õppetund, et kui kõik varad on jagatud, siis on kõik võrdselt vaesed ja rahulolematud).
Kui metsast tagasi jõudsin, lugesin netist nuppu ringlevate kuulujuttude kohta ja imestasin, et kas tõesti oleks see odavate statistide kamp valmis kavalate niiditõmbajate tahtmist mööda käima? Et marionett-teatri pealavastaja saaks oma kaaskonnaga rõõmu tunda kogu maailmale esitatud meeldejääva näidendi pärast. Aga milleks on papa Carlol seda kõike vaja? Milleks on vaja ilmtingimata saada kätte ihaldatud kuldmedal mängides omaenda kõverate reeglite järgi? Ajalooline paratamatus kustutab ju niikuinii kõikide võitude hiilguse juba paari põlvkonnaga... Aga kes siis ennem on näinud inimesi targalt tegutsemas realistilike pikaajaliste plaanide nimel - andke võit siia nüüd ja praegu! Loodan siiski, et maailmas jagub piisavalt jõude, mis oma reeglite järgi mängijad (olgu need amerikaanlased või hiinlased või venelased) paika panevad.
Lisan siia Postimehe asjakohase juhtkirja ning Mihkel Muti otsekohese artikli.
laupäev, aprill 28, 2007
Jahvatatud jaburaks
Täna Kanal 2-st olukorrast linnas reportaaži vahele surus end äkkrünnakuna mingi täiesti jaburate reklaamklippide jada, mõjudes totaalse ajupehmendusena. Tõsine pilt märatsejate kongi toppimisest vaheldus mingi mulinaadi-mulinaga! Selles olukorras tajud ikka väga selgelt telereklaami tegijate idiootsusteni langevat meeleheitlikku pingutust, et tarbja ajukäärud pilgeni oma müraga täita.
Kuidagi "kodune tunne" tekkis aga hoopis Kariibimere muinasjutu-filmi piraatide rünnakut jälgides - no täitsa samad võtted, millega mindi Armanisse, Melonisse ja teistesse "avatud akende päevades" tahtmatult osalenud poodidesse... Üsna suure tõenäosusega oli enamik pätte teleka vahendusel saanud nõrkemiseni näha erinevais variatsioonides purustamisstseene. Visualiseerimine on teatavasti psühholoogiliselt väga mõjus vahend enne tegeliku teo tegemist selle sajakordselt mõttes läbi mängimiseks. Pärast lõputuid sõja- või muidu märulifilme on kahtlemata paljud noored mõelnud ennast filmitegelaseks, kes mängleva kergusega oma vastaseid hävitab...
Huvitav, et omame üldist (p)ettekujutust nagu varasemas arenguetapis oleks inimesed olnud barbaarsemad, kui tänase tsivilisatsiooni rüpes. Tänane teismeline on telepurgi vahendusel pealt näinud tõenäoliselt rohkem tapmisakte kui Tšingis-khaani hordide pika rüüsteretke kaasa teinud sõdalane... Ning demokraatia individualismi ülistavais viljastavates tingimustes tulevadki aeg-ajalt kusagilt oma meedia poolt risustatud vaimumaailmast meie keskele hullunud püssimehed (arvukad näited USA'st), pommimehed või vähemasti pesapallikurikatega vehkivad tegelased. Täna jalaga aknasse, homme kellelegi kubemesse ja ülehomme ajalukku järjekordse vereradu jätva amokijooksjana.
Kuidagi "kodune tunne" tekkis aga hoopis Kariibimere muinasjutu-filmi piraatide rünnakut jälgides - no täitsa samad võtted, millega mindi Armanisse, Melonisse ja teistesse "avatud akende päevades" tahtmatult osalenud poodidesse... Üsna suure tõenäosusega oli enamik pätte teleka vahendusel saanud nõrkemiseni näha erinevais variatsioonides purustamisstseene. Visualiseerimine on teatavasti psühholoogiliselt väga mõjus vahend enne tegeliku teo tegemist selle sajakordselt mõttes läbi mängimiseks. Pärast lõputuid sõja- või muidu märulifilme on kahtlemata paljud noored mõelnud ennast filmitegelaseks, kes mängleva kergusega oma vastaseid hävitab...
Huvitav, et omame üldist (p)ettekujutust nagu varasemas arenguetapis oleks inimesed olnud barbaarsemad, kui tänase tsivilisatsiooni rüpes. Tänane teismeline on telepurgi vahendusel pealt näinud tõenäoliselt rohkem tapmisakte kui Tšingis-khaani hordide pika rüüsteretke kaasa teinud sõdalane... Ning demokraatia individualismi ülistavais viljastavates tingimustes tulevadki aeg-ajalt kusagilt oma meedia poolt risustatud vaimumaailmast meie keskele hullunud püssimehed (arvukad näited USA'st), pommimehed või vähemasti pesapallikurikatega vehkivad tegelased. Täna jalaga aknasse, homme kellelegi kubemesse ja ülehomme ajalukku järjekordse vereradu jätva amokijooksjana.
Jooksuaeg Tallinnas
Bioloogilistel olenditel on konkreetsed soojätkamise perioodid, mida jooksuajana tuntakse. Eriti mõjub see vastselt suguküpsenud isenditele, kellel uued ja meelierutavad tungid üle pea kokku löövad. Tänu paaritumiskonkurentsile tekib nii frustratsiooni kui ka meri-põlvini-tundeid, mistõttu noored vihased isendid kipuvad üksteisega tüli norima ja pusklema. Veidi arenenumatel organismidel nagu näiteks inimesel võivad ürgsed kevadised tungid kanaliseeruda ka mujale ning seguneda misiganes vastasuse, viha ja agressiooniga. Ebakindlus, turva- ja õnnetunde puudumine, sihitus jms tundmusi lisades saame päris plahvatusohtliku kompoti... Ehk siis füüsilised ja emotsionaalsed kihud leiavad mõne sobiva või sobimatu põhjuse, et ennast välja elada.
Ilmselt midagi sellist on füsioloogilis-psühholoogiliseks aluspõhjaks neil päevil Tallinna kesklinnas tiirelnud parvedel, mille isendid said rahuldust tüli norides, selleks mitte ettenähtud teed pidi kauplustesse sisenedes ja võõrast vara omastades või hävitades. Sellised harvanähtavalt tugevad käitumishälvete tasemele jõudnud reaktsioonid vallandusid üsna ilmselt karjaefekti ning rahuldamata vanemate isaste isendite möirgamise tulemusena. Noorte isendite eufooriline õhin, mis kaasnes võimalusega eirata väljakujunenud norme, paistab selgesti paljudest sündmusi jäädvustanud kaadritest Ühe võimaliku määratluse Tallinna kesklinnas kohatud isendite kohta pakub välja Postimees.
Käesolev kommentaar on kahtlemata tõlgendatav halvustava, inimväärikusevastase ning isegi vaenu õhutavana (eelkõige minu enda vastu), kuna see tuletab meelde, et enne oleme bioloogilised olendid (imetajad) ja siis alles need mõistusega olendid, kellena oleme harjutanud ennast nägema (Homo Sapiens). Aga ega see kommentaari kirjapanek ei ole ju midagi muud kui lihtsalt tsiviliseeritud viis maandada lõhutud akendest meie hingedesse paisatud kildudest tekkinud tundeid...
Ja kahtlemata jääb ka enamusele kohalikest vene rahvusest kaaskodanikele arusaamatuks, milleks oli vaja ühe nõuka-aegse mälestusmärgi ümber käiva dispuudi nimel lasta kogu Eesti venekeelse kogukonna hea nimi mingi ülesässitatud noortekamba poolt porri tallata. Eriti kummaliseks teeb selle veel asjaolu, et mäsleva karja enamik näeb välja nagu tüübilised kapitalistliku maailma noored, kelle ajusid vormivad veidras koosluses rahvusvaheline reklaamitööstus (mida ilmekalt näitavad äkiline hilisöine nõudlus tuntud firmamärkide osas kui ka riietusstiil) ja idanaabrite ilmsest impeeriumi-ihalusest kantud räige poliitiline propaganda.
Kainet meelt ja rahvastevahelist sõprust soovides!
Mees metsast
Ilmselt midagi sellist on füsioloogilis-psühholoogiliseks aluspõhjaks neil päevil Tallinna kesklinnas tiirelnud parvedel, mille isendid said rahuldust tüli norides, selleks mitte ettenähtud teed pidi kauplustesse sisenedes ja võõrast vara omastades või hävitades. Sellised harvanähtavalt tugevad käitumishälvete tasemele jõudnud reaktsioonid vallandusid üsna ilmselt karjaefekti ning rahuldamata vanemate isaste isendite möirgamise tulemusena. Noorte isendite eufooriline õhin, mis kaasnes võimalusega eirata väljakujunenud norme, paistab selgesti paljudest sündmusi jäädvustanud kaadritest Ühe võimaliku määratluse Tallinna kesklinnas kohatud isendite kohta pakub välja Postimees.
Käesolev kommentaar on kahtlemata tõlgendatav halvustava, inimväärikusevastase ning isegi vaenu õhutavana (eelkõige minu enda vastu), kuna see tuletab meelde, et enne oleme bioloogilised olendid (imetajad) ja siis alles need mõistusega olendid, kellena oleme harjutanud ennast nägema (Homo Sapiens). Aga ega see kommentaari kirjapanek ei ole ju midagi muud kui lihtsalt tsiviliseeritud viis maandada lõhutud akendest meie hingedesse paisatud kildudest tekkinud tundeid...
Ja kahtlemata jääb ka enamusele kohalikest vene rahvusest kaaskodanikele arusaamatuks, milleks oli vaja ühe nõuka-aegse mälestusmärgi ümber käiva dispuudi nimel lasta kogu Eesti venekeelse kogukonna hea nimi mingi ülesässitatud noortekamba poolt porri tallata. Eriti kummaliseks teeb selle veel asjaolu, et mäsleva karja enamik näeb välja nagu tüübilised kapitalistliku maailma noored, kelle ajusid vormivad veidras koosluses rahvusvaheline reklaamitööstus (mida ilmekalt näitavad äkiline hilisöine nõudlus tuntud firmamärkide osas kui ka riietusstiil) ja idanaabrite ilmsest impeeriumi-ihalusest kantud räige poliitiline propaganda.
Kainet meelt ja rahvastevahelist sõprust soovides!
Mees metsast
esmaspäev, märts 19, 2007
Sisseviidatud Teine Elu
Internetiseerumisega kaasnev võimalus elada ennast välja (või hoopis sisse?) virtuaalses maailmas, on mõnele kahtlemata elu parim võimalus. Kasvõi liikumispuudega kodanike jaoks, keda ma küll ühtegi isiklikult ei tunne, kuid massimeedia vahendusel oleme kahtlemata kohanud erinevaid näiteid arvuti abil ennast ühiskonna täieväärilise liikmena tundvaist inimestest. Mida aga teevad täiesti normaalse füüsisega inimesed, veetes tunde virtuaalmaailmas, millistest alternatiividest on viimasel ajal üsna palju räägitud/näidatud Second Life'i?
Kahtlemata on tore saada virtuaalselt kokku oma kaugel asuvate sõpradega naljakate multifilmimehikestena mingi telefonikonverentsi asemel. Kuid püüdke korraldada Teises Elus nt mõnus sünnipäevapidu, mille menüü on tulvil suud vesiseks tegevatest kulinaarsetest imedest ning ise arvutiekraani jõllitades ja klaviatuurile pizzat pudistades "sünnipäevapeost" täiega osa saada...
Teine virtuaalne imedemaa on sotsiaalvõrgustikud - a la LinkedIn, mida täna veidi näppisin. Jällegi lihtne võimalus luua tohutuna näiv suhetevõrgustik, kuid reaalses elus ei ole sul 24 tunnile lisa kusagilt võtta, et kõigi enam või vähem huvitavate inimestega enam või vähem huvitavatest ärivõimalustest rääkida.
Sestap tundub mõtekam mingi selline lahendus, kus annad ette oma piiratud ajagraafiku (mida võib veelgi kahandada kevadine nohu või mistahes väikesed vastikud planeerimatud tegevused) ning lased automaatikal välja selekteerida, millele sul üldse oleks aega tähelepanu pöörata. Ja tore oleks automaatne telefoni-, sõnumi-, e-maili, skype'i ja misiganes muude pealetükkivate sidekanalite filter, mis laseks läbi ainult antud hetke toimingute juures tõesti olulisena võetavad ühendused. Ehk siis jääb aega seda Esimest Elu ka elada :-)
Kahtlemata on tore saada virtuaalselt kokku oma kaugel asuvate sõpradega naljakate multifilmimehikestena mingi telefonikonverentsi asemel. Kuid püüdke korraldada Teises Elus nt mõnus sünnipäevapidu, mille menüü on tulvil suud vesiseks tegevatest kulinaarsetest imedest ning ise arvutiekraani jõllitades ja klaviatuurile pizzat pudistades "sünnipäevapeost" täiega osa saada...
Teine virtuaalne imedemaa on sotsiaalvõrgustikud - a la LinkedIn, mida täna veidi näppisin. Jällegi lihtne võimalus luua tohutuna näiv suhetevõrgustik, kuid reaalses elus ei ole sul 24 tunnile lisa kusagilt võtta, et kõigi enam või vähem huvitavate inimestega enam või vähem huvitavatest ärivõimalustest rääkida.
Sestap tundub mõtekam mingi selline lahendus, kus annad ette oma piiratud ajagraafiku (mida võib veelgi kahandada kevadine nohu või mistahes väikesed vastikud planeerimatud tegevused) ning lased automaatikal välja selekteerida, millele sul üldse oleks aega tähelepanu pöörata. Ja tore oleks automaatne telefoni-, sõnumi-, e-maili, skype'i ja misiganes muude pealetükkivate sidekanalite filter, mis laseks läbi ainult antud hetke toimingute juures tõesti olulisena võetavad ühendused. Ehk siis jääb aega seda Esimest Elu ka elada :-)
pühapäev, märts 11, 2007
Varane varakevad
Tundub, et tänavu on kevad saabunud kaks-kolm nädalat varem võrreldes varasemate aastatega, kui juba 10. märtsil esimesed kevadlinnud (põldlõoke, kiivitaja, kuldnokk, kaelustuvi, hiireviu) Põhja-Eestis platsis. Täna keskpäeval väikest retke tehes oli päikest nii palju ja lund nii vähe, et ütleks selle kohta pigem aprilli kui tüübiline märtsi alguse ilm. Aga eks meri ole ka lahti olnud, sest korralik külm oli jäi üsna lühidaks, ja see teeb olemise soojemaks. Kliima soojenemine?
Kiire elutempo = madal elukvaliteet? Valikute rohkus ja tegevuste paljusus = pealiskaudsus, rahulolematus ja stress? Vajadus pidevalt muutuda = püsitus, ebakindlus ja identiteedi puudumine? Millegipärast mõtlesin neile teemadele nii lehte lugedes kui ka juhuslikult mingeid lauskatkeid telekast kuulates. Metsas ja põllul vantsides aga on taolised mõtted nagu peoga peast pühitud. Järelikult ei ole need teemad lihtsalt olles üldse olulised, vaid tikuvad pähe, kui jälle oled tagasi ühiskondlikus kultuuriruumis, mis mähib ennast sinu ümber läbi erinevate meediailmingute.
Ühiskondlikud sundmõtted? Kogu see tänapäevane tempotamine ja lõputute valikute teostamine lõppeb tegelikult ju Stalkerist tuttava ahastusega "Ma ju ei tea, mida ma tahan!!!". Aga lahendus on ju lihtne - vali südamega ja teosta hingega - sel juhul oled sa iseendaga heas läbisaamises ning võid rõõmsalt kulgeda läbi oma elu. Naudi kevadet!
Kiire elutempo = madal elukvaliteet? Valikute rohkus ja tegevuste paljusus = pealiskaudsus, rahulolematus ja stress? Vajadus pidevalt muutuda = püsitus, ebakindlus ja identiteedi puudumine? Millegipärast mõtlesin neile teemadele nii lehte lugedes kui ka juhuslikult mingeid lauskatkeid telekast kuulates. Metsas ja põllul vantsides aga on taolised mõtted nagu peoga peast pühitud. Järelikult ei ole need teemad lihtsalt olles üldse olulised, vaid tikuvad pähe, kui jälle oled tagasi ühiskondlikus kultuuriruumis, mis mähib ennast sinu ümber läbi erinevate meediailmingute.
Ühiskondlikud sundmõtted? Kogu see tänapäevane tempotamine ja lõputute valikute teostamine lõppeb tegelikult ju Stalkerist tuttava ahastusega "Ma ju ei tea, mida ma tahan!!!". Aga lahendus on ju lihtne - vali südamega ja teosta hingega - sel juhul oled sa iseendaga heas läbisaamises ning võid rõõmsalt kulgeda läbi oma elu. Naudi kevadet!
pühapäev, märts 04, 2007
Jüriöö tuled?
Loojuv päike tervitas meid täna Jüriöö pargi veerel ootamatu vaatemänguga nagu oleks Tallinnale tuli otsa pandud. Pragmaatikuna mõtleks, et homme tuleb kehvapoolne ilm, kuid valimispäeva õhtul ja sellises kohas tekib assotsiatsioone hoopis mingi meid ootava järjekordse poliitilise kurbmänguga... Aga kuna kuulun selle enamuse kodanike hulka, kel hääl antud, ei ole enam muud teha kui homme enne väljumist vaadata kas võtta vihmavari kaasa või mitte. Elu läheb edasi sõltumata valitsusest, riigikorrast ja irratsionaalselt "mõtlevate" inimeste osakaalust maailmas.
 |
| From Linn |
laupäev, märts 03, 2007
Siilid udus
Juba reede õhtul maale sõites oli kohati üsna udune, kuid täna oli ümbruskond üsna tiheda valkjashalli udulooriga kaetud. Miskipärast seostus see homsete valimistega, mille eelne kampaania jätab mulje nagu üritaksid valitavad valijat nagu udus ekslevat siili õigele teele suunata. Ja võidavad need, kes kõige kõvema häälega hõiguvad, sest nende poole on lihtsam minna...
Viisteist aastat Eesti Vabariiki on andnud võimaluse anda oma hääl (aga mitte hing) näiteks isamaalastele, reformistidele, respublikaanidele, rohelistele - alati on leidunud uusi tulijaid, kes tunduvad miskipärast etemad eelmistest häälesaanutest... Ja alati on olnud mingi leer, kellele selgelt vastanduda (K!) või keda lihtsalt tähele ei pane (SD,KDL,TP, jne).
Aga viisteist aastat on ka aeg, mille jooksul saab meie väikeriigis ring lihtsalt täis ja tuleb vanad tegijad uuesti üle vaadata. Pilt ei pruugi olla meeldiv, kuid kui muu ei aita, toimib ka välistusmeetod. Liiga palju lolli juttu, absurdseid lubadusi, otsest valet, laimu ja tülgastavat eneseupitamist... Ostaks nüüd selle "parima pesupulbri" ja paneks vabariigi pesusse. Eks homme paistab, kas läheb valgendamiseks ka või topitakse kellegi värvi andvad punased püksid sinu piduliku vastuvõtul-käimis-särgiga ühte punti nagu allakäinud pesumajas.
Viisteist aastat Eesti Vabariiki on andnud võimaluse anda oma hääl (aga mitte hing) näiteks isamaalastele, reformistidele, respublikaanidele, rohelistele - alati on leidunud uusi tulijaid, kes tunduvad miskipärast etemad eelmistest häälesaanutest... Ja alati on olnud mingi leer, kellele selgelt vastanduda (K!) või keda lihtsalt tähele ei pane (SD,KDL,TP, jne).
Aga viisteist aastat on ka aeg, mille jooksul saab meie väikeriigis ring lihtsalt täis ja tuleb vanad tegijad uuesti üle vaadata. Pilt ei pruugi olla meeldiv, kuid kui muu ei aita, toimib ka välistusmeetod. Liiga palju lolli juttu, absurdseid lubadusi, otsest valet, laimu ja tülgastavat eneseupitamist... Ostaks nüüd selle "parima pesupulbri" ja paneks vabariigi pesusse. Eks homme paistab, kas läheb valgendamiseks ka või topitakse kellegi värvi andvad punased püksid sinu piduliku vastuvõtul-käimis-särgiga ühte punti nagu allakäinud pesumajas.
 |
| From Metsas |
pühapäev, veebruar 04, 2007
Vabadus
Areenis ilmus asjalik artikkel vabaduseteemadel. Kui aeg-ajalt mõelda, kui palju (või õigemini: kui vähe) me midagi teeme "vabast tahtest", siis kas see paneb meid teistmoodi tegutsema? Ja kui palju see "teistmoodi" oleks vabam? Piiratud olendi piiratud mõtted piiratud tingimustes...
pühapäev, jaanuar 07, 2007
Hea aasta retsept
"Hea aasta" öeldakse, kui aastat jääb meenutama mõni suurem kordaminek või õnnestumine. Kuigi ilmselt me kõik tahaksime, et iga meie järgmine elatud aasta oleks "hea aasta", on paljude jaoks juba kusagil alanud sündmustejada, mis laseb tema teele kuhjata katsumusi ja viletsust. Samas on meil tänapäeval võrratult paremad võimalused prognoosida ja kujundada tulevikku võrreldes näiteks vaid sada aastat varasema põlvkonnaga.
Olles ühe värske liiklusõnnetuse vahetu tunnistaja, tundub mulle, et paljuski on õnnetuste taga suutmatus adekvaatselt ümbritsevat olukorda hinnata. Nii tehaksegi üle mitme sõidurea tagasipöördeid, kukutakse redelilt või lihtsalt öeldakse midagi kohatut põhjustades emotsionaalseid kokkupõrkeid. Aga samahästi võib olla lõputult õnnetu mingi "põhjalikult" planeeritud, kuid misiganes põhjustel ebaõnnestunud äriprojekti, nurjunud ühise ettevõtmise või lörriläinud kooselu pärast.
Hea aasta retseptiks näib aga olevat paindlik (st muutuvate oludega arvestav) planeerimine, juhuslikest positiivsetest arengutest kinnihaaramine, piisav arvestamine vahetu olukorraga. Ja meeles tasub pidada ka tõdemust, et tee teistele seda, mida tahad, et sulle endale tehtaks. Hea aasta algatuseks aga tasub vaadata "Head aastat".
Olles ühe värske liiklusõnnetuse vahetu tunnistaja, tundub mulle, et paljuski on õnnetuste taga suutmatus adekvaatselt ümbritsevat olukorda hinnata. Nii tehaksegi üle mitme sõidurea tagasipöördeid, kukutakse redelilt või lihtsalt öeldakse midagi kohatut põhjustades emotsionaalseid kokkupõrkeid. Aga samahästi võib olla lõputult õnnetu mingi "põhjalikult" planeeritud, kuid misiganes põhjustel ebaõnnestunud äriprojekti, nurjunud ühise ettevõtmise või lörriläinud kooselu pärast.
Hea aasta retseptiks näib aga olevat paindlik (st muutuvate oludega arvestav) planeerimine, juhuslikest positiivsetest arengutest kinnihaaramine, piisav arvestamine vahetu olukorraga. Ja meeles tasub pidada ka tõdemust, et tee teistele seda, mida tahad, et sulle endale tehtaks. Hea aasta algatuseks aga tasub vaadata "Head aastat".
esmaspäev, jaanuar 01, 2007
2007? 2007! 2007.
Meie ajaarvamissüsteemis ette nähtud aastanumbri muutus on edukalt selja taga. Millise tähenduse sellele keegi omistas, on osalt igaühe enda teha, kuid võib-olla enamgi mõjutab seda konkreetne kultuurikeskkond. Tänu üleilmastumisele muutub viimane aga kiiremini kui kohalike tavandite austajaile meeldiks. Telekas on tõenäoliselt enamikule aastavahetajaist tõsisema tähelepanu objektiks võrreldes õnnevalamise või muude unustusse vajuvate toimingutega.
Tegin nii vana-aastaõhtul kui ka uusaastapäeval metsas väikese tiiru. Eilse lumeta metsa hääletu hämarus ja tänase lumelobjakane heledus, mida täiendas sobivalt üks käbilind vaikselt viisi üles võttes, tundub mulle hea vastandusena vanast uueks saamise loos. Mida muud me selle aastavahetusega ikka siis tähistame, kui mineviku varjude seljataha jätmist ja sammuseadmist uute ja huvitavate radade poole. Ja vahet pole, mis numbrit kalender näitab...
Järjekordset head aastat!
Tegin nii vana-aastaõhtul kui ka uusaastapäeval metsas väikese tiiru. Eilse lumeta metsa hääletu hämarus ja tänase lumelobjakane heledus, mida täiendas sobivalt üks käbilind vaikselt viisi üles võttes, tundub mulle hea vastandusena vanast uueks saamise loos. Mida muud me selle aastavahetusega ikka siis tähistame, kui mineviku varjude seljataha jätmist ja sammuseadmist uute ja huvitavate radade poole. Ja vahet pole, mis numbrit kalender näitab...
Järjekordset head aastat!
Tellimine:
Postitused (Atom)