Poeakende sisselöömine, seinte sodimine, tänavale lõkete tegemine ja autode kallal vandaalitsemine leiavad aset ka rahulikus Rootsis ja turvalises Taanis. Tegijaks on rahutud teismelised ja noorukid nagu Delfist lugeda võib. Vaadates taanlaste fotoseeriaid "FOTOS fran frontlinejen" lingitud Politiken.dk lehel, näeme Tallinnas toimunule vägagi sarnast pilti. Samalaadset eneseväljendusviisi.
Kui üksik inimene hakkab ennast keset päist päeva "väljendama" paisates prügikasti läbi vitriinide, siis tekib kõrvalseisjatel tõsine kahtlus tema psüühikas. Kui aga kõik kõrvalseisjad võtavad laamendamise suhtes salliva hoiaku ja õhutavad "kangelasi" takka, siis võib hetkeline karistamatuse ja ühe-minuti-kuulsuse tunne segatuna mingi sisemise viha ja piiritundetusega olla täiesti adekvaatne eneseväljendusviis. Halvemal juhul on märatsemata jätmine isegi taunitav ülejäänud kamba poolt (oled siis mees või ei ole!).
Kui mingitel terroristidel oli vaja ennast kuuldavaks teha lennates vastu WTC torne surnuks, siis kas keegi mäletab, mida nad öelda tahtsid? Mäletame akti ennast, järgnenud spekulatsioone teemadel "miks nad seda tegid", kuid kes meist võttis sõnumi vastu ja veelgi enam - mõistis tegijaid? Me näeme, et rootsi alaealised või taani noorukid on laamendanud, lõhkunud ja lagastanud nagu nende "kolleegid" Tallinnas. Miks nad oma mõtete väljendamiseks just sellise viisi valisid? Võib-olla on probleem selles, et tsiviliseeritud maailmas on liiga palju valikuid ja liiga vähe võimalusi tähelepanu saavutada, liiga keeruline ennast rahumeelselt väljendada ning selle tulemusena langetakse äärmuslikku primitivismi. See on ju lihtsaim eneseväljendusviis. Ja tähelepanu kui palju...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar