Tegelt põle üldsegist vahet, kas esined oma id-kaardil oleva nime all või lood endale uue identiteedi. Niikuinii tunnevad sind ainult lähemad tuttavad esimesest elust, kui nemadki. Lugesin täna vahelduseks blog.tr.ee kaudu edastatavaid sõnumeid. Konkreetselt kedagi esile tõstmata ütleksin, et üsna hea naeruteraapia sessioon oli. Mõni oli tõsine ka. Aga mõtlesin hoopis, miks on vaja olla siidiuss või tšeburaška (nimed on hetkel juhuslikult väljamõeldud).
Küllap on lõbusam ennast nimetada näiteks Nuuskmõmmikuks kui Eesnimi Perenimi või Hüüdnimi. Mõnel on isegi põhjendus, miks just selline nimi. Aga mis vahet seal on - ka tuntuks saades jäävad kuulsused suuresti tundmatuks. Üha kasvav blogohoolikute armee (tänu puhkusele valan siin ka ise õli tulle) on nagu massinähtus kunagi - igaüks on lahinguväljal sõdur, kuid lilli viiakse tundmatule langenule.
Kunagi, kui mul oli aega rohkem linnas käia, istusin mõnes rahvarohkes kohas ja tegin inimeste peal oma tähelepanu suunamise trenni - vaatlesin (viisakuse piirides muidugi) mõnda möödujat ja lasin mõttel spontaanselt luua kujutluspildi sellest, kelleks ma teda pidasin. Kas kujutelm ka õigeks osutus, jätsin targu kontrollimata. Ja kui nüüd mõnda blogi vaatan, siis sisseharjunud kombe kohaselt tekib mingi pilt inimesest kirjaridade taga. Ainult konstruktsioon on teine - teemad, stiil, sõnastus, kujundus, pildid jms annavad autorile "näo". Ja vahet pole kuivõrd see "nägu" vastab tõelisele näole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar