Märkimisväärne artikkel Mihhail Lotmanilt. Elame sümbolite maailmas või hoopis sümbolid loovad meie maailma...
Eile trenni tehes meenus mulle miskipärast ammune mälukild nõukaaegsest koolist, kus algklassides oli tööõpetuse tunnis vaja värvilistest paberitest lõigata kujundeid ja kleepida kokku kollaaže. Üks veidramaid materjale oli sametpaber, mille peamised värvid olid erinevat tooni punased ja sinised. Pehme ja kergelt karvane viisnurk oli kahtlemata üks kordumakippuvamaid kujundeid, mida kääridega paberist välja tuli nüsida. Aga mul on hoopis meeles sügavalt kirsipunase tooniga paberi pehmus, mitte mingid hulknurgad.
Lõputud sõjafilmid, kus venelased sakslasi peksid (kusjuures mulje jäi nagu KÕIK sakslased olid fašistid, fritsud ja natsid), on kahtlemata loonud punaväelasest sümpaatse vabastaja kuvandi. See oli vägev võit. Headuse võit kurjuse üle. Paraku jäi ühele osale võidukast leerist tunne, et võitjate üle kohut ei mõisteta, mille parim ajalooline näide on liitlaste vahel jaotatud Saksamaa. Bundensrepublik suutis areneda mõjukaks tööstusriigiks samal ajal, kui DDR'i poolel elu ülepolitiseeriti ja plaanimajandusega tuksi keerati. Saksamaa ühinemine tõi vaeste osside näol ilmekalt esile, mida üks võitja oli suutnud oma tsoonis korda saata.
Tänased punaväelaste järeltulevad põlved tahaksid kogu hingest, et tähelepanu jääks ainult Võidule ja nende isaisade ohverdusele, mitte sellele järgnenud häbiväärsete läbikukkumiste ajastule. Miks võidukatest liitlastest said külma sõja vastasleerid, miks tembeldati teineteist "iganenud kapitalistideks" ja "kurjuse impeeriumiks" ning naeratati virilalt Sojuz-Apollo kosmoselennul? Võib-olla on oma allajäämistunde ja saamatuse varjamiseks vaja vaenlase kuvandit, keda kottides tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale juhtida? Arvestades tänaseid infovahetusvõimalusi on see aga kahtlemata tupiktee. Vaadake peeglisse, seltsimehed!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar