Neeme tippu jõudes tõusis tuul, põikasin korraks lääneranda ("autasuks" väike-koovitaja) ja siis sõitsin idaküljele tagasi. Mõtlesin, et lähen korraks mööda rannajoont vana sõjaväekordoni tagant läbi. Sattusin lõpuks mingite sõjaliste rajatiste juurde, need on kõik nagu ühe vitsaga löödud - rohkesti betooni ja roostetanud rauda, kustuma hakkavaid venekeelseid silte ja prahti. Lisaks kurikuulsale mälestusmärgile, on võõras võim paljud looduskaunid kohad vastavalt oma ilumeelele "vääristanud".
Ja siis olid rannal "Kolm õde" - hallid paadikuurid, näoga mere poole. Tuul tugevnes ja päike tuli välja. Olemine tundus terviklikuna. Sihitu tulek mööda tundmatut rada leidis selles terviklikkusetundes eesmärgi. Mittemidagitegemises on vägi. Aeg oligi maha visatud. Korjasin ta sealt liivalt ja kividelt üles, kloppisin puhtaks ja panin siia ajaveebi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar