Mul on terve rida ähmaseid mälestusi ja mõned korralikud mustvalged pildid ajastust, mil 1. mai oli rongkäigupäev. Tulid inimesed organiseeritult kesklinna ümbrusesse kokku, võtsid rajoonide kaupa kolonnidesse ja astusid enam või vähem reipal sammul üle Võidu väljaku. Lipud ja loosungid plagisemas peade kohal mööduti valjuhäälditest tulevate hurraa-hüüete saatel linna täitevkomitee (st tänase linnavalitsuse) ees kõrgunud tribüünist, kus külmetavad seltsimehed aeg-ajalt käppa tõstsid nagu läheks neile see üritus hirmsasti korda.
Oli töörahvapüha, lapsed said õhupalle ja vanematel oli põhjust tunda rõõmu vabast päevast. Elasime nn töörahvariigis, kus tööliste ja talupoegade võitmatu liit oli möödunud sajandi algupoolel käivitanud omalaadse suureksperimendi. Pärast lõputuid ebaõnnestumisi ja miljoneid hukka saanud inimesi selgus tõde - ka tööline ja talupoeg on täiesti tavalised inimesed oma bioloogilises vormis. Ideoloogia käib kõhu kaudu - tõenäoliselt oli füüsiline rahulolematus üldise vaesusega ja lokkav riigi-/mõisaköie lohisemise mentaliteet peamiseks põhjuseks, miks mõned seltsimehed eksperimendi lõpetatuks kuulutasid. Loomulikult juhtus see sarnaselt algusega - igatsugu poliitilised pöörded paneb toime väike, kuid aktiivne grupp, kelle edu sõltub eelkõige kokkulepetest jõustruktuuridega ning vähesemal määral rahvamasside kaasamisest.
Ülemöödunud ja möödunud sajandi algupoolel elas maailm hoopis teist elu ja said sündida hoopis teistsugused ideoloogiad, mis tänapäevastes oludes tunduvad üsna lapsikud. Seetõttu on igatsugu unelemised vanade heade aegade taastamise teemadel pigem absurdivaldkonda kuuluvad. Globaliseerumine ja tehnologiseerumine on protsessid, mistõttu töörahva püha võib ajakohastatult nimetada ümber Odava-Aasia-Töörahvapühaks või veidi aja pärast Tublide-Töömasinate-pühaks (kuigi ega nende hoolduspäev ei pea tingimata olema 1. mai). Tänase reaalsuse ja homsete arenguvõimaluste hea ülevaade on Hardo Pajula tänases Päevalehe artiklis.
Just nii lihtne see tõde on, elame seotud maailmas (mõned meie keskel muidugi tahaks elada seotud silmadega maailmas) ja odava hiina töölisnooriku poolt tikitud Marlboro Classics Euroopa kandis elava töötusest või muust rahulolematuse allikast kurjaks läinud kaaskodaniku seljas on selle maailma sümbol. Palavad maitervitused tublile internatsionalistlikule töölisklassile! Hurraa, seltsimehed!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar