Nõidade öö

Puhtast laiskusest jätan täna öösel metsa minemata. Lõkke põletamata. Pimedusega dialoogi või tegelikult ju monoloogi pidamata. Aga üldiselt pole see mul täna plaaniski olnud. Ja õigupoolest ei ole ilus metsiste mänguplatsile veidi liiga lähedale jäävale lõkkekohale kirgederohkel ajal tuld minna tegema nagu mullusel Jüriööl poolkogemata juhtus.



Täna oli nii vastik põhjatuul, et istusin toas ja nokkisin netti. Isegi lõunapoolsel terrassil oli nii jahe, et ka otsesest päikesepaistest jäi mugavaks olemiseks puudu. Aga see-eest oli täna esimene puhkusepäev. Ei pidanud hommikul kontorisse tõttama ja kaela lipsuga pooma. Lugedes kõiki neid olukorrast-riigis-uudiseid ja muidki, skaibeldes terve rea kodu- ja välismaiste kolleegidega ning emaileerides ripakile jäänud tööküsimuste teemadel, kulus terve päev nagu niuhti.

Üks veider korduvmõte aga kummitas - pättide pärast ei saa ka tublid kodanikud viina kätte! Eriti hull on olukord suvepealinnas, kus isegi baarilett ei tohi piiska vägijooki välja kallata. Ometigi on volbriöö tulekul. Lausa peab ju võtma end nõiaks. Aga proovi sa kaine peaga loitsida või muidu nalja teha. Isegi naljast aru saamine on kainuse silepeeglis raskendatud. On ikka häda ja õnnetus küll, tõsine varuja leiab muidugi lohutust varem kõrvale pandud pudelist, kuid Flocksbergi mäele (või Tallinnas Tõnismäele või Tartus Toomemäele) ei ole ikkagi tervislik minna, sest ka nõiad aetakse laiali...

Huvitav, kui suur osa Eesti elanikkonnast on üle kümne päeva järjest alkoholile null-tolerantsi osutanud? Ei lonksu õlut, ei pokaali veini, mönuga vötmisest ja pitsist konjakist rääkimata. Ja siis absoluutselt kaine pilguga maailma vaadanud. Mis k*r*di kummalises kohas me küll elame?! Käigu Kuu peale...