Antiikajal alguse saanud spordisündmusel on osavõtu tähtsust toonitav deviis. Kohe näha, et rahuaja ettevõtmine, sest sõjakäigu puhul lähevad kõik võitma, mitte labaselt osa võtma. Aga nii rahumeelsete kui ka sõjakate tegude taga on eesmärgid, lootused midagi võita või kui soovite - kasu saada.
Tänasel küllaltki ebameeldivalt tuulisel ja jahedal kevadpäeval tegin 8-ja-1/2-tunnise matka, mis viis mind nii mere äärde, metsa kui ka rappa. Kui just mõnda huvitavat vaatlusobjekti silmapiiril ei olnud, kippusid pähe laane jaoks kohatud mõtted linnas toimunust. Tegelikult huvitab ilmselt kõiki, miks sellised juhtumid aset leidsid, kellele on need kasulikud.
Kui 80 krooni on koolilapsele suur raha, siis tasub sellele järgi minna. Aga mis kasu saab sellest 80-kroonise väljamineku tegija? Tõenäoliselt on ürituse korraldajatel suur heameel planeeritu teokssaamisest. Kuid mille nimel see tegu tehti? Kahtlemata üritati näidata mingi inimgrupi äärmuslikku rahulolematust. Tehtud! Boonusena said julgemad osavõtjad "auhindu" tahtmatutelt sponsoreilt ning füüsiliselt aktiivsemad ainulaadse lõhkumiskogemuse. Osavõtjate kasu ilmselt sellega piirduski, kuid milleks oli organisaatoritel vaja seda ekstreemset palagani, "rahulolematuse demonstratisooni"?
Kas tõepoolest loodetakse, et olukord destabiliseerub ja väljub riiklike institutsioonide kontrolli alt? Et siis oleks hea ettekääne tänavail kähehäälselt karjutud riiki "appi" kutsuda? Kahtlemata on lihtsameelsemail vaimusilmas pilt vabastajate uuest tulekust, uuest võidust... Aga mis sellest ja kellele kasu võiks olla? Kas keegi loodab saada võimupositsioonile? Loodab, et äkki hakatakse varasid ümber jagama ja võib priske noosi saada (või ei pea laenu tagasi maksma)? Või lihtsalt vabaneb hirmsa keeleeksami kohustusest? Kui nii analüüsida, siis peale viimase punkti pole kohalikel tegelikult suurt midagi saavutada... Sest võim jääb üksikute kätte ja varasid enam ümber ei jagata (ilmselt on siiki meelde jäänud see 70-ne aasta pikkune õppetund, et kui kõik varad on jagatud, siis on kõik võrdselt vaesed ja rahulolematud).
Kui metsast tagasi jõudsin, lugesin netist nuppu ringlevate kuulujuttude kohta ja imestasin, et kas tõesti oleks see odavate statistide kamp valmis kavalate niiditõmbajate tahtmist mööda käima? Et marionett-teatri pealavastaja saaks oma kaaskonnaga rõõmu tunda kogu maailmale esitatud meeldejääva näidendi pärast. Aga milleks on papa Carlol seda kõike vaja? Milleks on vaja ilmtingimata saada kätte ihaldatud kuldmedal mängides omaenda kõverate reeglite järgi? Ajalooline paratamatus kustutab ju niikuinii kõikide võitude hiilguse juba paari põlvkonnaga... Aga kes siis ennem on näinud inimesi targalt tegutsemas realistilike pikaajaliste plaanide nimel - andke võit siia nüüd ja praegu! Loodan siiski, et maailmas jagub piisavalt jõude, mis oma reeglite järgi mängijad (olgu need amerikaanlased või hiinlased või venelased) paika panevad.
Lisan siia Postimehe asjakohase juhtkirja ning Mihkel Muti otsekohese artikli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar