laupäev, aprill 28, 2007

Jooksuaeg Tallinnas

Bioloogilistel olenditel on konkreetsed soojätkamise perioodid, mida jooksuajana tuntakse. Eriti mõjub see vastselt suguküpsenud isenditele, kellel uued ja meelierutavad tungid üle pea kokku löövad. Tänu paaritumiskonkurentsile tekib nii frustratsiooni kui ka meri-põlvini-tundeid, mistõttu noored vihased isendid kipuvad üksteisega tüli norima ja pusklema. Veidi arenenumatel organismidel nagu näiteks inimesel võivad ürgsed kevadised tungid kanaliseeruda ka mujale ning seguneda misiganes vastasuse, viha ja agressiooniga. Ebakindlus, turva- ja õnnetunde puudumine, sihitus jms tundmusi lisades saame päris plahvatusohtliku kompoti... Ehk siis füüsilised ja emotsionaalsed kihud leiavad mõne sobiva või sobimatu põhjuse, et ennast välja elada.

Ilmselt midagi sellist on füsioloogilis-psühholoogiliseks aluspõhjaks neil päevil Tallinna kesklinnas tiirelnud parvedel, mille isendid said rahuldust tüli norides, selleks mitte ettenähtud teed pidi kauplustesse sisenedes ja võõrast vara omastades või hävitades. Sellised harvanähtavalt tugevad käitumishälvete tasemele jõudnud reaktsioonid vallandusid üsna ilmselt karjaefekti ning rahuldamata vanemate isaste isendite möirgamise tulemusena. Noorte isendite eufooriline õhin, mis kaasnes võimalusega eirata väljakujunenud norme, paistab selgesti paljudest sündmusi jäädvustanud kaadritest Ühe võimaliku määratluse Tallinna kesklinnas kohatud isendite kohta pakub välja Postimees.

Käesolev kommentaar on kahtlemata tõlgendatav halvustava, inimväärikusevastase ning isegi vaenu õhutavana (eelkõige minu enda vastu), kuna see tuletab meelde, et enne oleme bioloogilised olendid (imetajad) ja siis alles need mõistusega olendid, kellena oleme harjutanud ennast nägema (Homo Sapiens). Aga ega see kommentaari kirjapanek ei ole ju midagi muud kui lihtsalt tsiviliseeritud viis maandada lõhutud akendest meie hingedesse paisatud kildudest tekkinud tundeid...

Ja kahtlemata jääb ka enamusele kohalikest vene rahvusest kaaskodanikele arusaamatuks, milleks oli vaja ühe nõuka-aegse mälestusmärgi ümber käiva dispuudi nimel lasta kogu Eesti venekeelse kogukonna hea nimi mingi ülesässitatud noortekamba poolt porri tallata. Eriti kummaliseks teeb selle veel asjaolu, et mäsleva karja enamik näeb välja nagu tüübilised kapitalistliku maailma noored, kelle ajusid vormivad veidras koosluses rahvusvaheline reklaamitööstus (mida ilmekalt näitavad äkiline hilisöine nõudlus tuntud firmamärkide osas kui ka riietusstiil) ja idanaabrite ilmsest impeeriumi-ihalusest kantud räige poliitiline propaganda.

Kainet meelt ja rahvastevahelist sõprust soovides!
Mees metsast

Kommentaare ei ole: