Täna Kanal 2-st olukorrast linnas reportaaži vahele surus end äkkrünnakuna mingi täiesti jaburate reklaamklippide jada, mõjudes totaalse ajupehmendusena. Tõsine pilt märatsejate kongi toppimisest vaheldus mingi mulinaadi-mulinaga! Selles olukorras tajud ikka väga selgelt telereklaami tegijate idiootsusteni langevat meeleheitlikku pingutust, et tarbja ajukäärud pilgeni oma müraga täita.
Kuidagi "kodune tunne" tekkis aga hoopis Kariibimere muinasjutu-filmi piraatide rünnakut jälgides - no täitsa samad võtted, millega mindi Armanisse, Melonisse ja teistesse "avatud akende päevades" tahtmatult osalenud poodidesse... Üsna suure tõenäosusega oli enamik pätte teleka vahendusel saanud nõrkemiseni näha erinevais variatsioonides purustamisstseene. Visualiseerimine on teatavasti psühholoogiliselt väga mõjus vahend enne tegeliku teo tegemist selle sajakordselt mõttes läbi mängimiseks. Pärast lõputuid sõja- või muidu märulifilme on kahtlemata paljud noored mõelnud ennast filmitegelaseks, kes mängleva kergusega oma vastaseid hävitab...
Huvitav, et omame üldist (p)ettekujutust nagu varasemas arenguetapis oleks inimesed olnud barbaarsemad, kui tänase tsivilisatsiooni rüpes. Tänane teismeline on telepurgi vahendusel pealt näinud tõenäoliselt rohkem tapmisakte kui Tšingis-khaani hordide pika rüüsteretke kaasa teinud sõdalane... Ning demokraatia individualismi ülistavais viljastavates tingimustes tulevadki aeg-ajalt kusagilt oma meedia poolt risustatud vaimumaailmast meie keskele hullunud püssimehed (arvukad näited USA'st), pommimehed või vähemasti pesapallikurikatega vehkivad tegelased. Täna jalaga aknasse, homme kellelegi kubemesse ja ülehomme ajalukku järjekordse vereradu jätva amokijooksjana.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar