Varane varakevad

Tundub, et tänavu on kevad saabunud kaks-kolm nädalat varem võrreldes varasemate aastatega, kui juba 10. märtsil esimesed kevadlinnud (põldlõoke, kiivitaja, kuldnokk, kaelustuvi, hiireviu) Põhja-Eestis platsis. Täna keskpäeval väikest retke tehes oli päikest nii palju ja lund nii vähe, et ütleks selle kohta pigem aprilli kui tüübiline märtsi alguse ilm. Aga eks meri ole ka lahti olnud, sest korralik külm oli jäi üsna lühidaks, ja see teeb olemise soojemaks. Kliima soojenemine?

Kiire elutempo = madal elukvaliteet? Valikute rohkus ja tegevuste paljusus = pealiskaudsus, rahulolematus ja stress? Vajadus pidevalt muutuda = püsitus, ebakindlus ja identiteedi puudumine? Millegipärast mõtlesin neile teemadele nii lehte lugedes kui ka juhuslikult mingeid lauskatkeid telekast kuulates. Metsas ja põllul vantsides aga on taolised mõtted nagu peoga peast pühitud. Järelikult ei ole need teemad lihtsalt olles üldse olulised, vaid tikuvad pähe, kui jälle oled tagasi ühiskondlikus kultuuriruumis, mis mähib ennast sinu ümber läbi erinevate meediailmingute.

Ühiskondlikud sundmõtted? Kogu see tänapäevane tempotamine ja lõputute valikute teostamine lõppeb tegelikult ju Stalkerist tuttava ahastusega "Ma ju ei tea, mida ma tahan!!!". Aga lahendus on ju lihtne - vali südamega ja teosta hingega - sel juhul oled sa iseendaga heas läbisaamises ning võid rõõmsalt kulgeda läbi oma elu. Naudi kevadet!