Pisiasjad

Vanad rajad on rohtu kasvanud nii otseses kui ka kaudses mõttes, mõtlesin, kui vihmamärg rinnuni (umb)rohi kastis mu püksipõlved läbimärjaks. Vanasti käis siit metsavaht ju suisa traktoriga teisel pool oja metsaheinamaal, mis nüüd on männinoorendikuks muutumas. Ja hea, kui ojast kuiva jalaga veel mööda paari pehkinud palki üle saab.

Tegelikult ei olnudki mul mingit kindlat plaani metsas täna midagi teha. Kui hakkasin keskpäeval tulema, siis udutas vihma. Vanal metsateel olid mustikad. Küpse suve marjad. Ükshaaval nopituna ja sööduna maitsevad kuidagi hoopis teisiti võrreldes serveerituna köögilaual. Mõtlesin, et teen neist piltigi. Aga rohujuure tasandile laskudes hakkavad tähelepanu köitma kümned muud pisiasjad, mis tavaliselt jäävad märkamta. Ometigi on seal sageli rohkem ilu kui keskmises kunstigaleriis või juveelipoes.