Lugesin täna Eesti Päevalehest Margus Punabi artiklit, kus antakse järjekordne adekvaatne ülevaade tõelise eesti mehe lühikese keskmise eluea põhjustest. Juhtumisi lugesin ka juba veidi kolletunud Äripäeva dividendisaajate numbrit. Ühtlasi vaatasime teatud põhjustel kodus uuesti Kaks takti ette 5. saate salvestust.
Sellest mõned mõtted:
1. Püstitades mingi paremusjärjestuse, ehitame püramiidi, mille tipus on vähe ruumi;
2. Tõenäosus sellisesse tippu sattuda juhuslikult on kaduvväike, kuid suureneb paljude asjaolude (andekus, töökus, visadus, suhetevõrgustik, õnn jms) kokkulangemisel;
3. Rahakogus universaalse mõõdikuna annab ühiskonnale signaali häälestumiseks valele lainele (kõik ei pääse kunagi rahapüramiidi tippu, kuitahes palju nad ka ei tõmbleks selle nimel);
4. Kui tippu pürgimisel tuleb ohverdada oma tervis ja jätta eluga varem hüvasti, siis mis on sellel ronimisel mõtet?;
5. Kui oma asja ajada sisemist naudingut tundes õnnestub mõne tipu lähedusse jõuda, siis see tundub olevat parim, mis sinuga võib juhtuda;
6. Alati võib ajada kokku kasvõi väikese, kuid oma "mäe";
7. Positiivne enesekesksus aitab alati, sest see on eelduseks leida endale piisavalt toetajaid, kellega koos on hulga lihtsam elumäestikel turnida.
Poes korviga ringi kärutades märkasin sanga küljes toredat reklaami: "Vaata, mida sööd". Ronides tippu või top'i jääme kõik alati inimesteks ning toitumise kvaliteet mõjutab ühteviisi nii Bill Gates'i kui ka kodanikku tänavalt. Igaüks on oma õnne kokk :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar