Aastaaja tervitused!?

Jõul ilma lumeta meid vist enam imestama ei pane. Õnneks on numbrilises panipaigas mõni aastaajale kohane pilt tallele pandud. Ilusat jõulu!
* * *
* *
*

PS Päevakohast lugemist leiab siit ja loodussõpradele jagatakse meelerahu siit.

Taastamine

Jõuluaeg - taastamise aeg? Uuenemise aeg? Mingite vanade asjade meenutamise ning võimaluse korral uuesti ja teisiti tegemise aeg? Üldiselt tuleb vana-aastalõpus tüübiliselt kuulata mis-tehtud-mis-plaanis jutte. Mis vahest on tore ja vahest lihtsalt tüütu, sest enamasti läheb kõik ikka vanaviisi edasi.

Tegelikult vaatasin üks päev veidravõitu taani filmi Reconstruction, mis esitas ühe (jutu)tegelikkusega nihkes oleva loo. Samas oli seal kummaliselt tuttavlikke momente justkui filmilooja oleks suutnud tabada mingeid alateadvuslikke seisundeid minus kui vaatajas. Aga ega see ka mingi suur ime ei ole, sest oleme ju inimeteadvuse toimimise seletamisel alles avastusretkel.

Paar huvitavat teemaarendust ajutegevuse vallas: aju "räägib" iseendaga ja "harjutamine ei tee meistriks", mis aitavad kõigil oma halba mälu või lihtsalt laiskust teaduslikult seletada. Huvitav, et mälu ketrab kinnistamiseks kogetut pidevalt läbi, kuid näiteks suurepärase golfilöögi harjutamine pidavat korduste arvust hoolimata iga kord nagu uuesti läbi mõeldama...

Omadega täitsa rabas

Sain täna oma esimese räätsadega rabas käimise kogemuse - plusspoolele võib kanda selgelt parema läbivuse, räätsad ei jäta pea üldse jälgi, st õrn rabapind jääb sonkimata. Samas maksavad konkreetsed räätsad tublisti üle 2000 krooni (Matkasport). Muidugi võib vanade eestlaste kombel okstest "reketid" ise ka meisterdada. Igatahes, kellel rappa asja ja laudteelt kõrvale tahab minna, selle jaoks on räätsad asendamatud.

From Metsas

Hea maa

Pimedal ajal soomlaste filmi "Paha maa" vaadates peaks nagu must masendus peale tulema. Aga miskipärast mõtlesin hoopis, et näe, kui hästi on kõik võrreldes filmikangelaste õnnetute saatustega.

Käisin mõned päevad tagasi mere ääres ja keset kõige hallimat päeva hakkas päike paistma. Küll vaid veerand tunniks, aga sellest piisas, et pea-aegu kevadetunnet oleks tundnud. Meil on ikka hea maa siin.

From Meri

Vaimse tühjuse rikkalikud võimalused

Lugesin täna hommikul prof. Veidemanni lugu, kus kohalikku vaimsusprobleemi käsitledes ütleb ta muuhulgas:

"Söandan [...] väita, et individualistlik vabadus, mis mõtteväljana (paradigmana) on saatnud hariduskorraldust, on pöördumas enda vastandiks. Individuaalne mina-tunne (valik ja otsustamine) domineerib meie-tunde üle. Seepärast satume kimbatusse, kui peame iseloomustama seda, mis ühendab meid läbivalt."

Ja tegelikult annab kimbatusse sattumata ka selle iseloomustuse:

"Nõnda pole imestada, et paljude jaoks võrdsustub elu tarbimise ja veebi- ning seltskonnameedia maastikel hõljumisega, otsekui oleksime ühepäevaliblikad. Avalikkuses võimendatud mõnustrateegiad keerlevad ostlemise ja meelelahutuse ümber."

Ehk siis individalistlik mina on paradoksaalsel kombel massitoode, mis erineb vaid tarbitavate asjade-teenuste ja etendatavate rollide nüanssides. Meie-tunnet loovad pigem ühised tarbimismustrid kui ühine emakeel ja selles kirjapandu. Kahtlemata on tõsi, et inimesed ei loe Krossi vaid kroone ning on juba isegi hea, kui ennast arendatakse "teadmisepõhiselt", kuigi leidmata aega lülitada oma teadmised "mõistmise ringi".

Miks see siis nii on? Küllap on kõige kurja juur meid ümbritsevas informatsiooniuputuses - internet ja massimeedia toovad maailmakirevuse mugavalt kätte, ahmi ja ahvi mida tahad. Pakutavate võimaluste mosaiik lubab seada kokku oma individuaalse mina-pildi pikemalt juurdlemata ning kui miski tüütuks muutub, siis laseb detailide rohkus teha oma elu jälle huvitavaks. Ja seda kõike saab teha ilma lugemata, süvenemata ja mõtlemata. Lihtsalt minapildi uusi kilde osteldes ja meelt (vaimsusest) lahutades.

Bush tuli, Bush läks

Bush kui Tallinna kesklinna liikluskorraldaja oli lihtsate linnakodanike jaoks ilmselt enamräägitud teema kui viisavabadus või võitlus terrorismiga. Igatahes vahe hommikusel tipptunnil liikudes oli selgelt tuntav: Bushi-päeval sain Mustamäelt kesklinna tööle ca 13 minutiga, järgmisel hommikul läks tubli 20 minutit (Kristiine ristis on see peamine seismine).

Tormist murtud

Hiljutine torm on metsarajad risti-rästi puid täis pillutanud. Kolme puu ühislangemine oli kiskunud tubli 5x10 meetrit metsapõrandat üles nagu juuresolevalt pildilt näha. Tundub, et maru oli läbi metsa läinud nagu koridori mööda, kohati tuli üle ronida kümnetest puudest, et edasi saada.

From Metsas

Mida ma vahest vaatan...

... ja pildile üritan jäädvustada. Tegin Google-i lõputute võimaluste katsetamiseks oma Picasa veebialbumi, et keegi ei peaks enam kurtma piltide "kadumist" minu arvuti kõvakettale.

Metsas

PS See, mida ma vaatan, ei pruugi hästi pildile jääda. See, mida ma näen, ei jää enamasti üldse pildile. Aga küllap on meist paljudel sama tunne oma pilte vaadates.

PPS Katsetuseks sättisin pildi ka Flickr-isse, vastav viit on serva peal.

Mine metsa

Käisin üle pika aja metsas, tegin umbes neljatunnise ringi, sain jalad oja soistel kallastel märjaks ning tunda annavad ka pimeduse eest põgenemise tõttu tehtud kiirmarsi tulemused. Möödunud nädala lumi on kohati võtnud sisse üsna kindla positsiooni ja annab tänu jäljeridadele märku päris tihedast liiklusest - toimekamad on metskitsed ja põdrad, kuigi otseselt ühtegi näha-kuulda ei olnud.

Üsna sügaval metsal märkasin puude vahel mingit kogu - tegin kärme pildiklõpsu, kuid musta eeslit meenutav kuju osutus tormi poolt eksponeeritud juurestikuks. Mõttetut pilti kustutama asudes jäi aga silma naljakas hele "nägu" "eesli pea" kõrval, mis vägisi meenutab pika ninaga jäänud eelmist presidenti. Võib-olla on see vaid minu elav kujutlusvõime?

Kujutlused on meil igapäevases elus nii tõsise rolli võtnud, et sageli elatakse nagu mingis mängus. Ollakse see, kelle rolli püütakse esitada, nähakse seda, mis paremini vastab ettekujutustele. Eile kusagil linnavahel autot roolides meenus, kuidas lapsepõlves sai mängitud mingeid stseene kusagilt nähtud-loetud-kuuldud lugudest ja ma tundsin, et me kõik oleme päriselus nagu mängus - ainult, et mänguautode ja -majade asemel on päris sõiduriistad ja kinnisvarabuumi poolt tekitatud elamised ning nukkude asemel oleme ise...

Õnneks on sellised käimised nagu mul tänane metsarada mööda minek, kus klõpsad oma elu-TV teisele kanalile. Ja kui aus olla, siis on mul üldse vedanud - esiteks on mul hea "kanalite valik" ja teiseks on pult ka enamasti käeulatuses :-)

Kevad käes? Suurpuhastus!

Arusaamatu, mis ilmaga toimub - väljas on +8 kraadi üleeilse -10-ne vastu. Kasutades kevadmeeleolu täieliselt ära, töötasin oma töölaua viimaste kuude kultuurikihi läbi ning leidsin nii mõnedki unarusse jäänud tegemised jälle üles. Kuigi igasugune kraamimine loob automaatselt rahulolutunde, kummitas peas üks jupike rahutut mõtet, mille lugesin möödaminnes ühest tagurpidimõtlemise (või oli see hoopis mingi konnapildiga?) raamatust ja ütles, et ideid ja võimalusi on tänapäeval nii palju ja kuigi kogu aeg on kange tahtmine kõigi asjadega tegeleda, tuleb millegi ära tegemiseks keskenduda vaid valitud teemadele. Et siis multitasking sucks...

Igat masti eneseabi ja teiste juhtimise ja muidu parema elu tagaajamise raamatutes on oma tegemistes inventuuri läbiviimise soovitusel oma raudne koht. Kuid ilmselt kõik meist, kes on piisavalt kaua elanud ja leiavad, et saavutatuga ei saa veel mitte rahul olla, teavad omast käest, kui raske on ennast sundida käima üht valitud rada. Ümberringi on maailm nagu kaleidoskoop, täis käegakatsutavaid unistusi, mis kõik sinu tähelepanu püüdes endale sinu elust suurema või väiksema osa tahavad hõivata. Ahvatlustele järele andes leiad ennast aga peatselt rahulolematult vingumas, et tuhande asjaga tegeledes ei tee sa õieti midagi isegi kui sul oleks Bill Gatesi rahakott ja võimalus täiel rinnal elada 100-aastaseks.

Sestap üritaks siis oma tegemistes aeg-ajalt plats puhtaks lüüa ja millelegi keskenduda, sest isegi parim mitmevõistleja ei saa korraga mitut ala ette võtta. Aga lõpetaks täna sellise toreda Castaneda tsitaadiga: "Pärast maailma korraldamist kõige ilusamal ja õpetatumal viisil läheb õpetlane kell viis koju ja unustab oma ilusa korralduse."

Hirmus öökülm ja ilus suusailm

Paistab, et kõva miinus-kuuteistkümne-kraadine öökülm paneb jääst võilillelehed kasvama. Ilmeselt sõltub "lehtede" lopsakus õhuniiskusest, pole nagu varem nii võimast härmatist näinudki.

Kuna lund oli piisavalt, panin täna suusad alla ja tegin väikese proovisõidu. Ei mäletagi, et oleksin kunagi novembri algul suusatanud. Kui aus olla, siis ma ei viitsinud aastaid üldse suuskleda, kuid sobiv ümbrus ja mõningane nostalgia panid möödunud talvel suusamõtte jälle pähe ning nüüd oli kohe varustus käepärast. Naljakas, et tänane ettevõtmine tõi meelde ühe aprillikuise +28-kraadise päeva, kus ma T-särgis linna läksin ja imestasin vastutulijate talverõivaid. Inimestel paistab olevat raske adekvaatselt reageerida veidi ootamatul ajal saabunud ilmastikunähtustele.

Talv käes?

Hall sügisilm asendus valge talvega sedapuhku nii libedalt, et ei jõudnud autost lumeharjagi üles otsida, kui seda juba hädasti vaja oli. Rääkimata suvekummikute vahetamisest talvevildikute vastu - saan lõbusalt libesõitu harjutada veel tervelt kümme päeva, sest pool Tallinnat paistab olevat rehvikodadesse kokku jooksunud. Õnneks tekitab nelivedu sama kindla tunde nagu neljakäpuli Viru Keskusse roomamine - jõuab aeglaselt, aga siiski, kohale ning ei pea õhuakrobaadi äkilisi liigutusi immiteerima.

Tore uudis oli aga põlvini lumehang, mis oli otsustanud koguneda täpselt värava ette - planeerimatu puhastustööga sai igatahes kere soojaks ja meeled erksaks nagu oleks iltajumppa läbi teinud. Eilne tormituul pole sedapuhku elektrit traatidest viinud, maja on soe ja valge ning sestap tekib õnnis, võiks öelda, et pea-aegu jõulu(m)eelne tunne. Väljas paistab kuuvalgust peegeldaval lumel nälginud jänese jäljerida, kindel märk esimesest inspekteerimisretkest meie puude ja põõsaste manu. Aga sees sumisevad tublist kaminasoojusest ülesehmatanud kärbsed, kes asjalikult läpaka ekraaniserval ukerdavad nagu oleks neilgi netiavarusi vaja uurida. Idüll missugune.

Hallvihmane rõõmus päev

Pärast mitmekordset mõtet, et küll tänane ilm on üks k"r¤di masendav eestimaine jama, tuli meelde ütelus, et ei ole viletsat ilma, vaid on vilets suhtumine (mis tuleneb viletsast riietusest, kui konkreetne olla). Küllap võib sama öelda ka selle halli vihma ja lendava pori kohta, mis meile päevast-päeva töökohal või asjaajamistel tinglikult näkku lendab. Selles lõputus saastas, mis tekib korralikult läbimõtlemata lahendustest, kiirustades ja ülejala visatud tööjuppidest ning suhtlusprobleemidest, on ilmselt paljud meist tajutud lootusetusest kippunud sappi pritsima.

Tegelikult on täna väga ilus ilm - mis siis, et on pime, külm, tuuline ja märg - autos või kontoris või kodus on ju soe, kuiv ja mõnus. Sestap tasubki headmeelt tunda nii tehnoloogilise progressi üle, mis meid otsestest keskkonnamõjudest päästab, kui ka võimaluse üle ennast seetõttu keset vihmavalingut positiivsena tunda. Häda ja viletsus paneb tegelikult mõtte tööle, et leida uusi võimalusi ja pääseteid. Nutt ja hala ei vii ju niikuinii kuhugi, parem on midagi ära teha, asendada sisemine hallus rõõmsa loomingulise palanguga.

Sestap kirjutangi neid ridu tundes rõõmu kordaläinud päevast ja nautides vihmakrõbinast helitausta piiskadest pärlendavate akende taga. Samamoodi võib veidi massohistlikult rõõmustada, et laual ootavad tegemist ajapikku kuhjunud ülesanded ja täitmist priske portsjon antud lubadusi - vähemasti elu keeb ja see annab jõudu uutele headele mõtetele. Millest ju nii mõnigi ajapikku teokssaades maailma paremaks muudab :-)

Tardunud hetkede ilu

Käisime KUMU-s loodusfotode näitust vaatamas. Arvestades, et kümnete tuhandete piltide hulgast oli sadakond paremat välja valitud, oli liiga head kraami liiga palju. Aga ikkagi jäid mõned saavutused kuidagi rohkem silma, nt Yukihiro Fukuda poolt tabatud kirsiõites einetav pärdik (täiesti zen-stseen!) või kuninglik madukotkaste perekond (poseerisid nagu keskaegne valitsejapaar) Jose B Ruiz'i vahendusel. Henrik Lundi metsapilt tundus ka kuidagi mõnusalt kodune oma salapärase valgusega keset ürgset metsavaikust.

Mulle tundub, et kõik need pildid on omaette kunstiteosed, mille väärtus on erakordses hetkes, heas kompositsioonis, värvidemängus ja võimaluses mõttes pildi sisse minna. Tegelikus elus, kus kõik ümberringi on pidevas liikumises, on harva võimalik tajuda ennast nagu tardunud pildi sees olevaks. Mõned korrad on siiski see tunne peale tulnud - kunagi ühel Lapimaa tundrulael ja kord kodusel linnamäel - siis, kui tuuletus pani kahtlema, kas olen kuulmise kaotanud... Jean-Pierre Zwaenepoel-i linna kohal trooniv ahv all paremal nurgas pilti vaadates oli see vaikus ja rahu täiesti nähtavaks muutunud.

Elu elektrita

Ega see torm ikka korralikult magada ei lasknud. Ja mingil hetkel oli keset ööd tunda, et hakkab kahtlaselt jahedaks kiskuma. Pimedusest ei paistnud radika punast silma hõõgumas... lüliti klõpsamine ei andnud ka tulemust ehk siis elekter läks ikkagi ära. Otsustasime magada lõunani :-)

Aga kaua sa ikka voodis vedeled. Tõustes selgus, et elektrisõltuvus on ikka täiesti kurjast - kraanist vett ei tule, sest pumbajaam ei tööta ja teevee keetmiseks tuli priimus välja võtta, sest kunagi sai otsustatud, et moodsas majas pole vana head puuküttega pliiti vaja. Sooja saamisega on asi parem, kuna kaminas lõõmav tuli kütab vähemasti pool maja korralikult ära.

Kuna fotoka patareid olid targu õhtul täis laetud, käisime tormist merd pildile püüdmas. Tuul oli päris metsik ja puhus kohati laineharjadelt vee uduvihmana rannasolijaile kraevahele. Ootamatult pikalt randa tõusnud laine suutis mu kummikusäärevahe korralikult märjaks teha, sundides meid peatselt taanduma.

Aga elekter ei tulnudki sel päeval tagasi ja kuna kaminaõhtut korraldada ei viitsinud, sõitsime linna. Mille üle oli mul isegi hea meel, sest "Nueva reinas" osutus vaatamist väärt filmiks. Teisalt oleks võinud muidugi lõkke valgel filosofeerida blackout-i mõjudest meie totaalselt elektrifitseeritud elukorralduses, kuid kelle jaoks antud olukord oli parasjagu aktuaalne ei saaks nagunii minu heietusi netist lugeda...

Tormituul korstnas

Elekter polegi veel ära läinud, järelikult väga tõsiseks väljas möllav torm läinud ei ole. Kaminast kostab küll tavapärasest tugevamat tuulevihinat ja aeg-ajalt ka korstnapleki kolinat ning toaski on läbi akende nagina kuulda remmelga väänlemist, kuid seni kuni sees soe ja valge püsib (st ka internet püsti on) võib kõik selle pigem sügisromantikaks lugeda.

Tegelikult rikub internet selle romantika ikka koledal kombel ära. Just praegu pidin oma mõttelõnga katkestama, et pealikuga chattida. Reede õhtul kell pool kümme. Aga küllap oli ta mingis teises ajavööndis ja eks ole ju hea värsket infot vahetada ilma pikki raporteid kirjutamata :-)

Vahepeal tegi elekter väikese katse kaduda. Ilmselt mõni kohalik alajaam kukkus või kukkus mõni puu traatidesse. Võtan seda siis märgina tänasele tuulisele päevale punkt panna. Kui ilm hommikuks paremaks peaks minema, siis lähen tutvun lähemalt eluga metsas.

Mitmekeelne rahameelsus

Istusin täna terve päeva Delovõje Vedomosti konverentsil, kus räägiti majandusprognoosidest aastaks 2007. Esitlused olid vene keeles, esinejateks ka prominentsed Venemaa suursaadik ja meie pääminister. Seega lisaks rahalistele väljavaadetele ka tubli annust poliitikat alates Tõnismäe kujust kuni astmeliste tulumaksudeni (võite ise ära arvata, kes millest rääkis).

Ürituse korraldamise idee oli iseenesest tore, kuigi mina oleks kutsunud venekeelseid ärimehi ikkagi eestikeelsele 2007 Äriplaani konverentsile ja pakkunud sünkroontõlget. Sest kohalikus ärielus ei ole ju tegelikult sellist keele järgi eristumist. Isegi kui nt Nitroferdis peaks töötama ainult 500 kohalikku ainult venekeelset inimest, siis äri ajavad nad kindlasti ka paljude eestikeelsete firmadega.

Olen istunud ka erinevatel ingliskeelsetel Eestis korraldatud äriseminaridel. Sel juhul on olnud kas sünkroontõlge või hoiatatud ette, et tõlget ei ole. Igatahes võib väita, et kui juba rahast räägitakse, siis on kõik tublid keeleoskajad. Kui ikka Vene kapitaliga asjatamisest saab midagi ka endale, siis võib aastal 2006 näha eestlasi laval omavahel enam või vähem konarlikus vene keeles dialoogi pidamas :-)

Süüdimatus või teadlik riskimine?

Pühapäeva õhtupoolikul maalt linna sõites järgisin ettenähtud kiirusepiirangut - põhjenduseks hiljutine kohtumine metsiku kitsega ning üha süvenev arusaamine, et mõõdukas kiiruseületus annab 60-kilomeetrise teekonna puhul tühised 5 minutit "ajavõitu".

Tundub, et 99-le protsendile kaasliiklejaist oli lubatud kiiruse ületamine täiesti loomulik asi, sest põhiliselt nägin möödavilksatavate sõiduriistade tagatulesid. Paaril "mõõtsin" huvi pärast ise kiirust, istutades ennast möödujale sappa - ülekiiruseks tüübilised +15...+20 km/h. Nagu endalgi vanasti tavaks.

Meedia vahendusel saame pea iga nädal teada mõnest tõsisemast sõiduvääratusest, seejuures üsna palju pauke sünnib kellegi tähelepanematusest. On loogiline, et mida kiiremini sõita, seda vähem on äkilistes olukordades šansse halvimat ära hoida. Seega muudame oma üldlevinud tavaks saanud kiirustamisega kogu liiklemise hulga riskantsemaks kõigile osalistele. Mõneti süüdimatult arvab enamus ilmselt, et mis see väike +15 km/h ikka halba teeb ja kõik ju teevad nii. Aga sõita 115-ga ootamatult teele keeranud udupeale sisse on ilmselt ebatervislikum kui 90-ga.

Elada kiirelt ja surra noorelt - tundub, et selle moto võiksid paljud meie tänastest motoriseeritud surelikest kaasliiklejad oma sõiduriista tagaklaasile kleepida...

Vihmane päev tekitas bloogi

Tulenevalt tänasest ilmast olen terve päeva kulutanud netis millegi uue ja huvitava otsingul. Õigupoolest kavatsesin oma iganenud saiti www.tammeraja.ee hakata muutma, kuid olen lõplikult unustanud parooli...

Täiesti ettekavatsematult sattusin aga mingil hetkel blogimise teema juurde ning tulemus on siis siin näha. Õigupoolest olen hetkel veidi nõutu, kuna mul puuduvad bloogi suhtes igasugused tegevusplaanid. Kindel on vaid, et see hakkab aega võtma, kui blogimisega tegeleda.