Pärast mitmekordset mõtet, et küll tänane ilm on üks k"r¤di masendav eestimaine jama, tuli meelde ütelus, et ei ole viletsat ilma, vaid on vilets suhtumine (mis tuleneb viletsast riietusest, kui konkreetne olla). Küllap võib sama öelda ka selle halli vihma ja lendava pori kohta, mis meile päevast-päeva töökohal või asjaajamistel tinglikult näkku lendab. Selles lõputus saastas, mis tekib korralikult läbimõtlemata lahendustest, kiirustades ja ülejala visatud tööjuppidest ning suhtlusprobleemidest, on ilmselt paljud meist tajutud lootusetusest kippunud sappi pritsima.
Tegelikult on täna väga ilus ilm - mis siis, et on pime, külm, tuuline ja märg - autos või kontoris või kodus on ju soe, kuiv ja mõnus. Sestap tasubki headmeelt tunda nii tehnoloogilise progressi üle, mis meid otsestest keskkonnamõjudest päästab, kui ka võimaluse üle ennast seetõttu keset vihmavalingut positiivsena tunda. Häda ja viletsus paneb tegelikult mõtte tööle, et leida uusi võimalusi ja pääseteid. Nutt ja hala ei vii ju niikuinii kuhugi, parem on midagi ära teha, asendada sisemine hallus rõõmsa loomingulise palanguga.
Sestap kirjutangi neid ridu tundes rõõmu kordaläinud päevast ja nautides vihmakrõbinast helitausta piiskadest pärlendavate akende taga. Samamoodi võib veidi massohistlikult rõõmustada, et laual ootavad tegemist ajapikku kuhjunud ülesanded ja täitmist priske portsjon antud lubadusi - vähemasti elu keeb ja see annab jõudu uutele headele mõtetele. Millest ju nii mõnigi ajapikku teokssaades maailma paremaks muudab :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar