Pühapäeva õhtupoolikul maalt linna sõites järgisin ettenähtud kiirusepiirangut - põhjenduseks hiljutine kohtumine metsiku kitsega ning üha süvenev arusaamine, et mõõdukas kiiruseületus annab 60-kilomeetrise teekonna puhul tühised 5 minutit "ajavõitu".
Tundub, et 99-le protsendile kaasliiklejaist oli lubatud kiiruse ületamine täiesti loomulik asi, sest põhiliselt nägin möödavilksatavate sõiduriistade tagatulesid. Paaril "mõõtsin" huvi pärast ise kiirust, istutades ennast möödujale sappa - ülekiiruseks tüübilised +15...+20 km/h. Nagu endalgi vanasti tavaks.
Meedia vahendusel saame pea iga nädal teada mõnest tõsisemast sõiduvääratusest, seejuures üsna palju pauke sünnib kellegi tähelepanematusest. On loogiline, et mida kiiremini sõita, seda vähem on äkilistes olukordades šansse halvimat ära hoida. Seega muudame oma üldlevinud tavaks saanud kiirustamisega kogu liiklemise hulga riskantsemaks kõigile osalistele. Mõneti süüdimatult arvab enamus ilmselt, et mis see väike +15 km/h ikka halba teeb ja kõik ju teevad nii. Aga sõita 115-ga ootamatult teele keeranud udupeale sisse on ilmselt ebatervislikum kui 90-ga.
Elada kiirelt ja surra noorelt - tundub, et selle moto võiksid paljud meie tänastest motoriseeritud surelikest kaasliiklejad oma sõiduriista tagaklaasile kleepida...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar