Käisime KUMU-s loodusfotode näitust vaatamas. Arvestades, et kümnete tuhandete piltide hulgast oli sadakond paremat välja valitud, oli liiga head kraami liiga palju. Aga ikkagi jäid mõned saavutused kuidagi rohkem silma, nt Yukihiro Fukuda poolt tabatud kirsiõites einetav pärdik (täiesti zen-stseen!) või kuninglik madukotkaste perekond (poseerisid nagu keskaegne valitsejapaar) Jose B Ruiz'i vahendusel. Henrik Lundi metsapilt tundus ka kuidagi mõnusalt kodune oma salapärase valgusega keset ürgset metsavaikust.
Mulle tundub, et kõik need pildid on omaette kunstiteosed, mille väärtus on erakordses hetkes, heas kompositsioonis, värvidemängus ja võimaluses mõttes pildi sisse minna. Tegelikus elus, kus kõik ümberringi on pidevas liikumises, on harva võimalik tajuda ennast nagu tardunud pildi sees olevaks. Mõned korrad on siiski see tunne peale tulnud - kunagi ühel Lapimaa tundrulael ja kord kodusel linnamäel - siis, kui tuuletus pani kahtlema, kas olen kuulmise kaotanud... Jean-Pierre Zwaenepoel-i linna kohal trooniv ahv all paremal nurgas pilti vaadates oli see vaikus ja rahu täiesti nähtavaks muutunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar