Hall sügisilm asendus valge talvega sedapuhku nii libedalt, et ei jõudnud autost lumeharjagi üles otsida, kui seda juba hädasti vaja oli. Rääkimata suvekummikute vahetamisest talvevildikute vastu - saan lõbusalt libesõitu harjutada veel tervelt kümme päeva, sest pool Tallinnat paistab olevat rehvikodadesse kokku jooksunud. Õnneks tekitab nelivedu sama kindla tunde nagu neljakäpuli Viru Keskusse roomamine - jõuab aeglaselt, aga siiski, kohale ning ei pea õhuakrobaadi äkilisi liigutusi immiteerima.
Tore uudis oli aga põlvini lumehang, mis oli otsustanud koguneda täpselt värava ette - planeerimatu puhastustööga sai igatahes kere soojaks ja meeled erksaks nagu oleks iltajumppa läbi teinud. Eilne tormituul pole sedapuhku elektrit traatidest viinud, maja on soe ja valge ning sestap tekib õnnis, võiks öelda, et pea-aegu jõulu(m)eelne tunne. Väljas paistab kuuvalgust peegeldaval lumel nälginud jänese jäljerida, kindel märk esimesest inspekteerimisretkest meie puude ja põõsaste manu. Aga sees sumisevad tublist kaminasoojusest ülesehmatanud kärbsed, kes asjalikult läpaka ekraaniserval ukerdavad nagu oleks neilgi netiavarusi vaja uurida. Idüll missugune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar