Lugesin täna hommikul prof. Veidemanni lugu, kus kohalikku vaimsusprobleemi käsitledes ütleb ta muuhulgas:
"Söandan [...] väita, et individualistlik vabadus, mis mõtteväljana (paradigmana) on saatnud hariduskorraldust, on pöördumas enda vastandiks. Individuaalne mina-tunne (valik ja otsustamine) domineerib meie-tunde üle. Seepärast satume kimbatusse, kui peame iseloomustama seda, mis ühendab meid läbivalt."
Ja tegelikult annab kimbatusse sattumata ka selle iseloomustuse:
"Nõnda pole imestada, et paljude jaoks võrdsustub elu tarbimise ja veebi- ning seltskonnameedia maastikel hõljumisega, otsekui oleksime ühepäevaliblikad. Avalikkuses võimendatud mõnustrateegiad keerlevad ostlemise ja meelelahutuse ümber."
Ehk siis individalistlik mina on paradoksaalsel kombel massitoode, mis erineb vaid tarbitavate asjade-teenuste ja etendatavate rollide nüanssides. Meie-tunnet loovad pigem ühised tarbimismustrid kui ühine emakeel ja selles kirjapandu. Kahtlemata on tõsi, et inimesed ei loe Krossi vaid kroone ning on juba isegi hea, kui ennast arendatakse "teadmisepõhiselt", kuigi leidmata aega lülitada oma teadmised "mõistmise ringi".
Miks see siis nii on? Küllap on kõige kurja juur meid ümbritsevas informatsiooniuputuses - internet ja massimeedia toovad maailmakirevuse mugavalt kätte, ahmi ja ahvi mida tahad. Pakutavate võimaluste mosaiik lubab seada kokku oma individuaalse mina-pildi pikemalt juurdlemata ning kui miski tüütuks muutub, siis laseb detailide rohkus teha oma elu jälle huvitavaks. Ja seda kõike saab teha ilma lugemata, süvenemata ja mõtlemata. Lihtsalt minapildi uusi kilde osteldes ja meelt (vaimsusest) lahutades.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar