Jõulud Pärnus

From Linn

Tüübiline aastalõpustseen - hulgi erinevat klaasi ja valgeid laudlinu ja küünlavalgust. Ja mõningaid lubadusi uueks aastaks.

Vee- ja koprarohkus

From Metsas

Koprad on planeerinud teha Sääsepauna ojast ühe väiksemat sorti metsajõe. Kahtlemata on kasuks ka üldine veerohkus, mis tegi muidu kohati ülehüpatava kraavi laiusest ojast täiesti arvestatava veetõkke. Igatahes viimase viie aasta jooksul ei mäleta, et oleks jäänud seetõttu tagametsas käimata, et üle oja ei saanud...

Õunamemm

From Lilled

Mõned ennustavad karmi talve punaste pihlakate pealt. Huvitav, kas see "õunamemm" peab näitama, et sel talvel tuleb piisavalt lund, et lumememme teha?

Tegemist on leiuga Laulasmaalt saadetud õunakotist.

Legendi sünd

Julgen oletada, et John Legend oli (ja on ka edaspidi) paljude eestlaste jaoks täiesti tundmatu nimi. Keegi kusagil kaugel Ameerikamaal laulmas tavalistest inimestest. Mis meil sellest? Tavalisi inimesi ka siin piisavalt ja mõni neist laulab oma tavalisi laule vahest maakeeli vahest rahvusvahelises suhtluskeeles. Legendaarseks saavad neist vaid üksikud ning kuulsus jääb kohalikuks. OK, Georg Otsa teati Soomes ka ja Anne Veskit Venemaal...

Ülitähe otsingu päriselu-saade pakkus meile võimaluse oma muusikalist maailmapilti veidi laiendada. Tavapärase populaar-roka asemel pakuti elegantselt tundmatut delikatess-pala. Esimesel mekkimisel ei saa arugi, mis roog see nüüd siis on. Peenema maitsetajuga helinautlejad saavad õnneks tuubikust lisa võtta. Pole paha nagu üks poliitik rõhutas!

Piiranguteta hääletusega tõsielu-saate olemusest tingituna jäävad sellised omanäolised muusikalised ekskursid paraku erandiks. Tegemist ei ole mitte 2-takti-ette-stiilis tõsisema võistulaulmisega, vaid saatega, millele on oluline saavutada suur vaadatavus (vt reklaamipauside pikkust) ning ka hääletuslahendusest teenida. Piiramatu võimalus hääletada lubab nii mõnegi osaleja puhul tulemusi (st saatest-saatesse edasijõudmist) otseselt rahaliselt mõjutada, rääkimata tüübilisest hääletame-karjaga-tuttava poolt (karaoke-tasemest hoolimata). Ja loomulikult on produtsendile oluline, et saateid/hääletusi oleks rohkem ning pinge kasvades hääletajate arv kasvaks. Selge, et antud projekti alustades on TV3-l selge kasumisiht silme ees. Reality toimib ju täiega, kui vaadata, mis toimub tähetantsude, unelma-pulmade, maameeste-naise-otsingute jm taolise meelelahu(s)tusliku toimetamise ümber.

Ülitähe leidmise tõenäosus sellisel viisil on muidugi kaduvväike. Nagu enamusel võistlustel. Kuid vahest satub ikka mõni tundmatu täht sekka ja võib-olla plahvatab meie silme ees kunagi mõni supernoovagi. Või vähemasti sünnib mõni uus legend.

Mao tee üle kivide

Sedapuhku ristus mu järjekordse väikese kevadretke tee nastiku omaga, kes oli ennast risti kruusateele sättinud ja viimasel hetkel väledalt risuhunnikusse vonkles. Võrreldes varase metskitse-soku ja lauda tagant plehku pannud jänesega oli muidugi mao liikumine piisavalt aeglane, et mõned kaadrid jäädvustada. Igatahes sai ta suurepäraselt hakkama kruusakividega, mis minu jalale astumiseks kuidagi mõnusad ei tundu.

Päev varem aga viis mu tee üle Pedaspea rannakivide, millel astumine meenutas seda mao kulgemist - ikka otsides kindlamat jalaalust ja samas püüdes võimalikult sirget sihti hoida. Kui umbes kilomeetri jagu oled sellist "rada" käinud, siis tekib mingi teistsugune teetunnetus. Aga sama oluline kui käia, on õigetes kohtades peatuda ja tajuda selle omapärase rannajoone tagasihoidlikku ilu. Küllap see kehtib kogu elu kohtagi...

Kulurebane ja puunugis

Hoolimata varasest kevadest, ei ole rohi veel kulust läbi tõusnud. Kadakate vahel hiirjahti pidanud reinuvader oli kah kuidagi veidi kulukarva. Igatahes luusis teine mul jupp aega pea nina all ringi enne, kui jahmunult põõsaisse hüppas.
Kevad tähendab pikemaid päevi ja pikemaid käimisi. Õnneks on veel me ümber piisavalt olendeid, kelle ootamatut ilmumist mäletad veel aastaid. Metsas kuusepuu otsas linde kimbutamas käinud metsnugis jättis igatahes algul mulje hiiglama piraka sabaga oravast. Kuid need paar hetke, mil läbi binokli käbeda karviku teraseid silmi vaatasin, tundusid niivõrd pikad, et otsustasin piltigi teha. Loomulikult arvas nugis teisiti ning jäädvustusid vaid päikesepaistes säravad kuuseoksad tumedate tüvede taustal... Ehk siis teine kord poseerib pikemalt :-)

Liputornis

Täna tuli äkiline plaan kontorirahvaga Riigikogu sünnipäevale minna. Ilm oli ilus ja kuuldavasti lastakse ka Pika Hermanni otsas ära käia. Lastigi - tubli tunniajase järjekorratamise hinnaga. Aga see-eest on nüüd oma silmaga Sellest Kõige Tähtsamast Tornist alla vaadatud, lipp kevadtuules vahvalt pea kohal lehvimas :-)

Tulles üles mäe peale meenus mulle, kuidas kunagi poisipõlves sai pinginaabriga mööda Toompea müüre ronitud. Ja mõeldud, et küll võtaks selle punase palaka Hermanni otsast maha, kui saaks. Tundub, et neid mõtlejaid oli teisigi, sest ei kulunud kümmet aastatki, kui sini-must-valge oma koha jälle sisse võttis :-)

Üksildane päev

Lonely day originaalis ja Superstaaris.

Nagu varem kirjutasin, mida tipule lähemal, seda hõredamaks jäävad read. Kuni viimaks jääb vaid üks. Iseasi, kas tema päevad saavad just üksildased olema... Vähemasti saab arvestada ajutiste inimeste ajutise tähelepanuga ;-)

Porisev porr

Mingit lehte sirvides jäi silma Elioni porri-reklaami lugu. Ja ennäe-imet Elioni DigiTV lehel kargab ka miski linnuke oksal... Mida krdit?!

Kui vaene porr ise seda teaks, milleks reklaamionud ja -tädid teda ära kasutavad, siis küllap ta poriseks pahuralt. See porr siin pildid igatahes askeldas metsas oma tavapäraseid asju ajades ning vilistas inimeste peale...

Sumades kevadises lumes

Ehmatasin täna hommikul mööda jõeäärset kolades soku hüppesse, ega tal ka ilmselt teab-mis kerge selles ootamatult langenud lumevaibas liikuda polnud. Hoolimata pea kümnest soojakraadist, oli kohati lumi põlvini. Tänu tugevale lõunatuulele ja kohati vilksatanud päikesele oli siiski selge, et kevad võidab niikuinii.

Lisaks tavapärastele talvitujatele, kes olid kevadiselt toimekad-häälekad, lasid esimesed nõmmelõokesed suisa laulugi lumise põllu ja metsa kohal. Ja jõeorus tegi käblik noka lahti. Küllap olid nad Päevalehest lugenud, et esmaspäeva õhtuks on lumi läinud :-)

"Kuu on päike"

Seda võib ka nii laulda.

Nokia teeb nokiat

Seni, kuni meil otsitakse Eesti Nokiat, teeb Soome Nokia ise "nokiat" - selline tundub olevat telefon (vabandust, liikuv seade?), mida ma täitsa ostaks kohe. Videolõik on igatahes üsna isuäratav.

Takistusriba

Tormituuled olid võtnud vaevaks luua looduslik takistusriba metsateele, mida mööda täna oma väikest rännakut tegin. Päris tormimurruga muidugi tegemist ei ole, kuid mul tekkis hoopis seos eilse vestlusega, kus oma kolleegidega maailma asju arutasime. Nimelt vaidlesime selle üle, et kas ma ikka usun millessegi või lihtsalt tean/ei tea midagi. Näiteks, kui ma ütlen ennast teadvat, et evolutsioon on olemas, siis kas see tähendab, et ma USUN, et evolutsioon on olemas... Lõpuks leppisime kokku, et minu "teadma" võrdub paljudel juhtudel teiste inimeste "uskuma"-ga.

Läbides elu takistusriba, näeme selgelt konkreetseid meie ees seisvaid raskusi ning mõtleme midagi välja. Kuid kes vähegi mõelda viitsib, teab (või usub), et mingist barjäärist üle saamine tähendab, et seisame uue tõkke ees, mille taga on jälle midagi uut ootamas. Nii on see teineteise mõistmise teed kulgedes või mida-iganes saavutada püüdes - igale võidule (arusaamisele jõudmisele, soovitu täitumisele) järgneb uus väljakutse.

Astusin täna üle kümnete tüvede, ületasin mõned ojad ja jõe ning lõpuks ka iseennast - sundisin end tegema matkale lisaks ühe väikese jooksuringi. Aga igasugusest füüsilisest pingutusest on palju tähtsam suuta üle saada barjäärist, mis takistab meil rääkimast teiste inimestega millestki tõeliselt olulisest. Mitte ilmast, viimasest telesaatest või kellegi surmaga lõppenud hooletust sõidust... Asjadest, mis lähevad korda ja aitavad paremini mõista Olemise olemust.

Kolme värvi all

Kruvisin eile lipuvarda alust seina, et 24.-ndal oma elus esimest korda lippu heista ning tuli meelde, kuidas ma sügaval nõuka-ajal ühele tillukesele vasest kolmevärviliseks emailitud märgikesele nõela külge jootsin. Et siis ühel teatud 24.-ndal kuupäeval see pintsaku revääri külge torgata ja muidu täitsa tavalisest koolipäevast rõõmu tunda. Mäletan ka, kuidas mulle öeldi, et ära parem tee nii, võidakse viltu vaadata...

Vaatan nüüd oma esimest lippu tuules lehvimas ja mõtlen, et küllap on see mulle ikka oluline. Muidu poleks ju selle töönatukesega vaeva näinud. Lapsepõlves, mil hakkasin aru saama, et punane kaelarätt on kurjuse märk, tekkis ajapikku Vabariigist kujutelm nagu muinasaegsest paradiisist. Liiga paljudel mu ümber oli see aeg kas nende ilusa lapsepõlve mälestusena hinge jäänud või oldi saadud ennast teostada vaba riigi kodanikuna. Veidral kombel mõjus see tugevamalt kui otsene ja kaudne punane propaganda, mis päevast-päeva tükkis tülinaks peale.

Tegelikult oli mul väga ilus lapsepõlv. Väike inimene saab ju igal pool hakkama, kui tema ümber on piisavalt headust ja hoolt. Ja saab ka täiesti hästi hakkama ilma vanaisade ja vanaemadeta, kes oma lapselaste jaoks otseselt või kaudselt punavõimu tõttu tundmatuks jäid... Inimesteta, kelle elu parimad aastad jäid Vabariigi-aegadesse. Äkitselt tunnen hoopis heameelt endas tõusmas, sest minu parimad aastad on ka Vabariigi-aegadel. Järjepidevus on taastatud, elu läheb edasi läbi lõputult replitseeruvate DNA-ahelate ja katkematute lugude meie teadvuses.

Kõlistades teoorjuse ahelaid

Päevalehe tänases muidu nii suusaspordi-vaimustuses numbrist võis lugeda ühte huvitavat kasumi maksustamisele kutsuvat mõttearendust. Sõltumata sellest, kas ja kuidas ettevõtteid maksustada, on artiklis ja selle kommentaarides üsna selgelt peegeldatud Eesti majanduse suurt sõltuvust väliskapitalist. Ja see kapital on siin konkreetselt kasumiteenimise eesmärgil. Kohalike roll on enamasti olla kinnisvara- ja tarbimislaenudega (välismaise) panga külge aheldatud teoorjad, kes paremal juhul on oma mõnusa elu jätkamiseks mõne (välismaise) firma teenistuses. Ja kellel enamasti on ebakindlustunne sees kripeldamas, et kui tööots peaks kaduma, siis kuidas laenud tagasi saavad makstud...

Kui küsida inimestelt, kas nad on oma põllumajast (ja sellega kaasnevast ühest või enamast autoliisingust) valmis laenukoormuse kaotamiseks loobuma, siis saab ehk kuulda, et pole ju kusagil elada. Ehk justkui sundseis ajab inimese laenu-/tööorjuse rattasse. Ja siis me seal sibame nagu oravad, kuni jaks raugeb ning ennast sammastele puhkama loodame sättida. Mitu Eesti Nokiat või Eesti šveitsi kella selle seltskonna liikmed võiksid välja pakkuda?

Kas olla geniaalne töömees eduka(välismaise) firma palgal või püüda oma geniaalsust ettevõtjana realiseerida, on valik, mille puhul enamik meist palgatöö kasuks otsustab isegi teist varianti järele proovimata. Õigupoolest on see ju igal pool maailmas sama moodi ehk tegemist ei ole mingi Eestile omase eripäraga. Enamus lihtsalt ei ole hingelt ja vaimult valmis ennast tippu töötama. Küll aga on kerge ennast laenu- ja tööorjuse kütkeisse seada. Ainult, et kasumi võtab keegi teine...

Ehh... sai siin nüüd heietatud jälle, vaja rattasse hüpata ja silkama pista :-)

Talv tuleb ... ja läheb

See on üks "talvine" päikesetõus veebruari algusest. Lund ei ole, soojakraadid on võtnud võimust aasta kõige külmemal kuul ning kevade tunne üha tugevneb. Nädalavahetuse tormituul tuli koos lumega ja läks koos lumega. Aga üldiselt on juba lausa tobe ilmast rääkida, parem lihtsalt nautida pikemat päeva...

Võib ka muusikat kuulata või teha

Tuult ja tormi

Minu tänane tormikogemus seisneb praktiliselt mitte milleski - toast välja minemata võib aknapleki vaikse lõgina ja vihmapiiskade krõbina kaudu tuult ja tormi üksnes ette kujutada. Neil hetkedel on päris mõnus olla puhkepäeva nautiv linnakodanik võrreldes näiteks väljas elektriliine paikavate tehnikute või praamimeestega.

Üha rohkem inimesi veedab suurema osa oma elust tegelikult nagu vati sees... Seda mitte ainult füüsilises mõttes - soe korter/maja, õdus kontor, auto ja hilisõhtuni ootel supermarket moodustavad konstantselt suvise mikrokliima - vaid ka vaimselt on paljud meist kapseldunud oma turvalisse maailma. Seni, kuni miski meid sellest vaimlisest kookonist välja ei raputa, on üsna lootusetu tahta, et inimesed mõtleksid palju kaugemale oma nabast ja näeksid maailma avarama pilguga.

Globaalne kliimamuutus on üks neid teemasid, mis peale hetkel aktuaalse prügisorteerimise teema hakkab eestlastele pärale jõudma. Vähemasti võib kuulda jaanuari-vihma kiruvate inimeste kõnes vihjeid sellele kui märgist üleüldise soojenemise kohta. Aga kui paljud mõtlevad, mis nüüd selle teadmisega teha? Sõltumata sellest, kui suur on kliimamuutuses inimtegevuse tegelik mõju, on nii mõnelgi vaja praktiliselt tegutseda - nt realiseerida uputuspiirkonda soetatud kinnisvara. Õnneks võimaldab Eesti geograafiliselt hea asukoht meil tunda ennast siin üsna turvaliselt. Ja mõelda edasi oma väikestest asjadest vahtides sekka telekast mänge, piilu-saateid, tantsu ja tralli. Torm pole veel elektrit ära viinud...

Mustikakooki ja veini

...pakuti gourmet-kinoseansil "Minu mustikakarva ööde" filmi vaatamisele häälestumiseks. Kook oli väike, aga hea. Nagu filmgi - minimalistlik, ilus ja sujuvalt läbi erinevate hingemaastike kulgev. Täitsa soovitan.

Sel nädalal on üle pika aja veidi lund olnud. Mis tähendab linnas lumesupis sumpamist ja ummikuid (tali tuli vist jälle ootamatult?). Ometigi on see mõnus - läks hulga valgemaks ja hubasemaks. Kevadki nagu tuli lähemale. Kui see kliimasoojenemine ikka toimib, siis on talve vaid veel 10 nädalaks. On see hea või halb, on suhteline. Ja niikuinii on kliimat võimatu ümber kujundada.

Vilsandi piimapurk

Lugesin Arterist lugu Jaan Tätte Vilsandi-elust ja miskipärast meenus mõned aastad tagasi teoks saanud käik Vilsandile. Nimelt oli sadamamajakese seina äärde seatud piimapurk pealkirjaga "Tätte". Seisis teine päikese käes ja soojenes. Praktiliste inimestena tõstsime selle ümber nurga varjuküljele, kus ta vaatas rõõmsalt vastu ka siis, kui paat poole päeva pärast meile järgi tuli...

Tegelikult oli see minu esimeseks ja seni ka viimaseks jäänud käik seotud pigem ühe vana mälestusega lapsepõlves kätte juhtunud lagunenud loodusraamatu lehekülgedega, kus räägiti Vilsandi linnuriigist. Linnuriik! Vilsandi? See tundus nii kaugel ja kättesaamatu olevat, et isegi paljudel varasematel Saaremaa-reisidel jäi ta alati kuhugi "marsruudilt välja".

Sellest külaskäigust on meie Lahemaa-kodu lõunapoolsel aknal kunstnikuhärra Mati väike vitraaž, millel kesktalvise päikese madalad kiired panevad särama majaka siluetti ümbritsevad suured taeva ja mere kuud. Või päikesed. Täpselt seal, kus on linnuriik.