Kruvisin eile lipuvarda alust seina, et 24.-ndal oma elus esimest korda lippu heista ning tuli meelde, kuidas ma sügaval nõuka-ajal ühele tillukesele vasest kolmevärviliseks emailitud märgikesele nõela külge jootsin. Et siis ühel teatud 24.-ndal kuupäeval see pintsaku revääri külge torgata ja muidu täitsa tavalisest koolipäevast rõõmu tunda. Mäletan ka, kuidas mulle öeldi, et ära parem tee nii, võidakse viltu vaadata...
Vaatan nüüd oma esimest lippu tuules lehvimas ja mõtlen, et küllap on see mulle ikka oluline. Muidu poleks ju selle töönatukesega vaeva näinud. Lapsepõlves, mil hakkasin aru saama, et punane kaelarätt on kurjuse märk, tekkis ajapikku Vabariigist kujutelm nagu muinasaegsest paradiisist. Liiga paljudel mu ümber oli see aeg kas nende ilusa lapsepõlve mälestusena hinge jäänud või oldi saadud ennast teostada vaba riigi kodanikuna. Veidral kombel mõjus see tugevamalt kui otsene ja kaudne punane propaganda, mis päevast-päeva tükkis tülinaks peale.
Tegelikult oli mul väga ilus lapsepõlv. Väike inimene saab ju igal pool hakkama, kui tema ümber on piisavalt headust ja hoolt. Ja saab ka täiesti hästi hakkama ilma vanaisade ja vanaemadeta, kes oma lapselaste jaoks otseselt või kaudselt punavõimu tõttu tundmatuks jäid... Inimesteta, kelle elu parimad aastad jäid Vabariigi-aegadesse. Äkitselt tunnen hoopis heameelt endas tõusmas, sest minu parimad aastad on ka Vabariigi-aegadel. Järjepidevus on taastatud, elu läheb edasi läbi lõputult replitseeruvate DNA-ahelate ja katkematute lugude meie teadvuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar