Päevalehe tänases muidu nii suusaspordi-vaimustuses numbrist võis lugeda ühte huvitavat kasumi maksustamisele kutsuvat mõttearendust. Sõltumata sellest, kas ja kuidas ettevõtteid maksustada, on artiklis ja selle kommentaarides üsna selgelt peegeldatud Eesti majanduse suurt sõltuvust väliskapitalist. Ja see kapital on siin konkreetselt kasumiteenimise eesmärgil. Kohalike roll on enamasti olla kinnisvara- ja tarbimislaenudega (välismaise) panga külge aheldatud teoorjad, kes paremal juhul on oma mõnusa elu jätkamiseks mõne (välismaise) firma teenistuses. Ja kellel enamasti on ebakindlustunne sees kripeldamas, et kui tööots peaks kaduma, siis kuidas laenud tagasi saavad makstud...
Kui küsida inimestelt, kas nad on oma põllumajast (ja sellega kaasnevast ühest või enamast autoliisingust) valmis laenukoormuse kaotamiseks loobuma, siis saab ehk kuulda, et pole ju kusagil elada. Ehk justkui sundseis ajab inimese laenu-/tööorjuse rattasse. Ja siis me seal sibame nagu oravad, kuni jaks raugeb ning ennast sammastele puhkama loodame sättida. Mitu Eesti Nokiat või Eesti šveitsi kella selle seltskonna liikmed võiksid välja pakkuda?
Kas olla geniaalne töömees eduka(välismaise) firma palgal või püüda oma geniaalsust ettevõtjana realiseerida, on valik, mille puhul enamik meist palgatöö kasuks otsustab isegi teist varianti järele proovimata. Õigupoolest on see ju igal pool maailmas sama moodi ehk tegemist ei ole mingi Eestile omase eripäraga. Enamus lihtsalt ei ole hingelt ja vaimult valmis ennast tippu töötama. Küll aga on kerge ennast laenu- ja tööorjuse kütkeisse seada. Ainult, et kasumi võtab keegi teine...
Ehh... sai siin nüüd heietatud jälle, vaja rattasse hüpata ja silkama pista :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar