Sedapuhku ristus mu järjekordse väikese kevadretke tee nastiku omaga, kes oli ennast risti kruusateele sättinud ja viimasel hetkel väledalt risuhunnikusse vonkles. Võrreldes varase metskitse-soku ja lauda tagant plehku pannud jänesega oli muidugi mao liikumine piisavalt aeglane, et mõned kaadrid jäädvustada. Igatahes sai ta suurepäraselt hakkama kruusakividega, mis minu jalale astumiseks kuidagi mõnusad ei tundu.Päev varem aga viis mu tee üle Pedaspea rannakivide, millel astumine meenutas seda mao kulgemist - ikka otsides kindlamat jalaalust ja samas püüdes võimalikult sirget sihti hoida. Kui umbes kilomeetri jagu oled sellist "rada" käinud, siis tekib mingi teistsugune teetunnetus. Aga sama oluline kui käia, on õigetes kohtades peatuda ja tajuda selle omapärase rannajoone tagasihoidlikku ilu. Küllap see kehtib kogu elu kohtagi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar