Lugesin Arterist lugu Jaan Tätte Vilsandi-elust ja miskipärast meenus mõned aastad tagasi teoks saanud käik Vilsandile. Nimelt oli sadamamajakese seina äärde seatud piimapurk pealkirjaga "Tätte". Seisis teine päikese käes ja soojenes. Praktiliste inimestena tõstsime selle ümber nurga varjuküljele, kus ta vaatas rõõmsalt vastu ka siis, kui paat poole päeva pärast meile järgi tuli...
Tegelikult oli see minu esimeseks ja seni ka viimaseks jäänud käik seotud pigem ühe vana mälestusega lapsepõlves kätte juhtunud lagunenud loodusraamatu lehekülgedega, kus räägiti Vilsandi linnuriigist. Linnuriik! Vilsandi? See tundus nii kaugel ja kättesaamatu olevat, et isegi paljudel varasematel Saaremaa-reisidel jäi ta alati kuhugi "marsruudilt välja".
Sellest külaskäigust on meie Lahemaa-kodu lõunapoolsel aknal kunstnikuhärra Mati väike vitraaž, millel kesktalvise päikese madalad kiired panevad särama majaka siluetti ümbritsevad suured taeva ja mere kuud. Või päikesed. Täpselt seal, kus on linnuriik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar