Minu tänane tormikogemus seisneb praktiliselt mitte milleski - toast välja minemata võib aknapleki vaikse lõgina ja vihmapiiskade krõbina kaudu tuult ja tormi üksnes ette kujutada. Neil hetkedel on päris mõnus olla puhkepäeva nautiv linnakodanik võrreldes näiteks väljas elektriliine paikavate tehnikute või praamimeestega.
Üha rohkem inimesi veedab suurema osa oma elust tegelikult nagu vati sees... Seda mitte ainult füüsilises mõttes - soe korter/maja, õdus kontor, auto ja hilisõhtuni ootel supermarket moodustavad konstantselt suvise mikrokliima - vaid ka vaimselt on paljud meist kapseldunud oma turvalisse maailma. Seni, kuni miski meid sellest vaimlisest kookonist välja ei raputa, on üsna lootusetu tahta, et inimesed mõtleksid palju kaugemale oma nabast ja näeksid maailma avarama pilguga.
Globaalne kliimamuutus on üks neid teemasid, mis peale hetkel aktuaalse prügisorteerimise teema hakkab eestlastele pärale jõudma. Vähemasti võib kuulda jaanuari-vihma kiruvate inimeste kõnes vihjeid sellele kui märgist üleüldise soojenemise kohta. Aga kui paljud mõtlevad, mis nüüd selle teadmisega teha? Sõltumata sellest, kui suur on kliimamuutuses inimtegevuse tegelik mõju, on nii mõnelgi vaja praktiliselt tegutseda - nt realiseerida uputuspiirkonda soetatud kinnisvara. Õnneks võimaldab Eesti geograafiliselt hea asukoht meil tunda ennast siin üsna turvaliselt. Ja mõelda edasi oma väikestest asjadest vahtides sekka telekast mänge, piilu-saateid, tantsu ja tralli. Torm pole veel elektrit ära viinud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar