Kui kuumalaine saabub juba mai lõpus, mis siis suvest veel oodata võib? Eelmise aasta kuum kuivus ja Venemaa metsapõlengute ving ei ole just kõige meeldivam väljavaade. Ühest küljest on ju mõnus, et vahest selline troopika kohapeale kätte tuleb, kuid teisalt ei ole töö ajal sellest vähimatki kasu. Pigem vastupidi, kõik hakkavad randaminekust rääkima ja töömõtteid on üha raskem koondada...
Huvitav, et pärast väikest puhkust on igatsugu tegemisi nii palju, et ei jõua blogidagi. Näiteks päevakohane NO88 teatritükk äratas minus mõtteid eestluse ja üldse rahvusluse osas, kuid nii tähtsal teemal pole mõtet paari rida möödaminnes visata. Aga võib-olla olen ma üldse mõnes osas liiga põhjalik ja korralik. Või hoopis laisk, et tuues tegemiste kuhjumist, palavust ja muid force majeure' ettekäändeks, et asju mitte ära teha ning jääda lõputult pealiskaudsusse vinduma.
esmaspäev, mai 28, 2007
esmaspäev, mai 14, 2007
Digi-tee-vee
Klõpsasin täna lõpuks JoostSetupi ikoonile, mis jupp aega oli mu elektroonilisel töölaual vedeledes ruumi raisanud. Täitsa korralik pilt võrreldes seninähtud tikutopsikutega. Kanalite läbiseilamine võttis jupi aega, pikemalt vaatasin mingit piprataimede dokumentaali Terralt, kuid enamus valikust on puhas ajaraisk nagu tava-tee-vees.
Eeldusel, et netiühendus on korralik, võiks isegi ainult Joosti vaadata. Huvitav, kuidas ETV ja muud kaabli kaudu tulevad kanalid sinna sokutada? Kujutan ette, et Joosti-tüüpi rakendust jooksutav arvuti võiks üldse olla monteeritud telekasse - kaoks vajadus igatsugu eraldi kaabel- ja digitv'de järele ning arvuti ja tv-monitori ühendamise vaeva ka ei oleks.
Mõeldes aga võimalikele küberründajatele oleks neil ju suurepärane võimalus häkkida oma propagandakanal suvalisele hetkel vaadatavale kanalile vahele. Või blokkides netiliiklust muuta telepilt hakituks...
Igatahes näha on, et telepilt hakab imbuma netist arvutisse nagu muusikaga juba suuresti juhtunud on. Mida aeg edasi, seda enam on meil tõsiseks meediatarbimiseks vaja arvutit, et sisult digitaalne vormilt suvaline meediavoog vastu võtta.
Eeldusel, et netiühendus on korralik, võiks isegi ainult Joosti vaadata. Huvitav, kuidas ETV ja muud kaabli kaudu tulevad kanalid sinna sokutada? Kujutan ette, et Joosti-tüüpi rakendust jooksutav arvuti võiks üldse olla monteeritud telekasse - kaoks vajadus igatsugu eraldi kaabel- ja digitv'de järele ning arvuti ja tv-monitori ühendamise vaeva ka ei oleks.
Mõeldes aga võimalikele küberründajatele oleks neil ju suurepärane võimalus häkkida oma propagandakanal suvalisele hetkel vaadatavale kanalile vahele. Või blokkides netiliiklust muuta telepilt hakituks...
Igatahes näha on, et telepilt hakab imbuma netist arvutisse nagu muusikaga juba suuresti juhtunud on. Mida aeg edasi, seda enam on meil tõsiseks meediatarbimiseks vaja arvutit, et sisult digitaalne vormilt suvaline meediavoog vastu võtta.
pühapäev, mai 06, 2007
Puhkuse päevakava
Puhkuse suurim pluss on võimalus mängida oma päevakavaga - olen mitmel päeval tõusnud enne viite ja pärastlõunal mõned tunnid maganud või siis hoopis nii nagu täna, mil vedelesin poole üheni voodis (see-eest sai Ekspress loetud). Ja loomulikult tuleb teha ainult neid asju mida ise tahad.
Varase üles tõusmise preemiaks on näha hetki, millest tavaliselt ilma jääd. Olgu see siis linnas, kus tänavad on veidralt tühjad või looduses, kus põlisasukad pole päevaks peitu pugenud. Nagu see jänes, kes andunult teed nuuskis (6:45 oli kell).
Aga enamuse ajast ei ole puhkus ja kehtib töökohustustest tulenev päevakava. Tööd on meist enamusel aga alati rohkem kui jõuaks ära teha. Sestap pole kasu Sisyphose kombel pidevalt mütata, vaid võib rahulikult võtta mõni hetk aega enda jaoks ka keset tööpäeva. Niikuinii on meil ainult üks elu, mitte mingi totaalselt eraldatud töö- ja eraelu. Ja kui sa selle elu saadad mööda pidevalt kiirustades nagu märtsijänes, siis mida see elu tegelikult väärt oli?
Varase üles tõusmise preemiaks on näha hetki, millest tavaliselt ilma jääd. Olgu see siis linnas, kus tänavad on veidralt tühjad või looduses, kus põlisasukad pole päevaks peitu pugenud. Nagu see jänes, kes andunult teed nuuskis (6:45 oli kell).
Aga enamuse ajast ei ole puhkus ja kehtib töökohustustest tulenev päevakava. Tööd on meist enamusel aga alati rohkem kui jõuaks ära teha. Sestap pole kasu Sisyphose kombel pidevalt mütata, vaid võib rahulikult võtta mõni hetk aega enda jaoks ka keset tööpäeva. Niikuinii on meil ainult üks elu, mitte mingi totaalselt eraldatud töö- ja eraelu. Ja kui sa selle elu saadad mööda pidevalt kiirustades nagu märtsijänes, siis mida see elu tegelikult väärt oli?
reede, mai 04, 2007
Lilled tundmatule blogohoolikule
Tegelt põle üldsegist vahet, kas esined oma id-kaardil oleva nime all või lood endale uue identiteedi. Niikuinii tunnevad sind ainult lähemad tuttavad esimesest elust, kui nemadki. Lugesin täna vahelduseks blog.tr.ee kaudu edastatavaid sõnumeid. Konkreetselt kedagi esile tõstmata ütleksin, et üsna hea naeruteraapia sessioon oli. Mõni oli tõsine ka. Aga mõtlesin hoopis, miks on vaja olla siidiuss või tšeburaška (nimed on hetkel juhuslikult väljamõeldud).
Küllap on lõbusam ennast nimetada näiteks Nuuskmõmmikuks kui Eesnimi Perenimi või Hüüdnimi. Mõnel on isegi põhjendus, miks just selline nimi. Aga mis vahet seal on - ka tuntuks saades jäävad kuulsused suuresti tundmatuks. Üha kasvav blogohoolikute armee (tänu puhkusele valan siin ka ise õli tulle) on nagu massinähtus kunagi - igaüks on lahinguväljal sõdur, kuid lilli viiakse tundmatule langenule.
Kunagi, kui mul oli aega rohkem linnas käia, istusin mõnes rahvarohkes kohas ja tegin inimeste peal oma tähelepanu suunamise trenni - vaatlesin (viisakuse piirides muidugi) mõnda möödujat ja lasin mõttel spontaanselt luua kujutluspildi sellest, kelleks ma teda pidasin. Kas kujutelm ka õigeks osutus, jätsin targu kontrollimata. Ja kui nüüd mõnda blogi vaatan, siis sisseharjunud kombe kohaselt tekib mingi pilt inimesest kirjaridade taga. Ainult konstruktsioon on teine - teemad, stiil, sõnastus, kujundus, pildid jms annavad autorile "näo". Ja vahet pole kuivõrd see "nägu" vastab tõelisele näole.
Küllap on lõbusam ennast nimetada näiteks Nuuskmõmmikuks kui Eesnimi Perenimi või Hüüdnimi. Mõnel on isegi põhjendus, miks just selline nimi. Aga mis vahet seal on - ka tuntuks saades jäävad kuulsused suuresti tundmatuks. Üha kasvav blogohoolikute armee (tänu puhkusele valan siin ka ise õli tulle) on nagu massinähtus kunagi - igaüks on lahinguväljal sõdur, kuid lilli viiakse tundmatule langenule.
Kunagi, kui mul oli aega rohkem linnas käia, istusin mõnes rahvarohkes kohas ja tegin inimeste peal oma tähelepanu suunamise trenni - vaatlesin (viisakuse piirides muidugi) mõnda möödujat ja lasin mõttel spontaanselt luua kujutluspildi sellest, kelleks ma teda pidasin. Kas kujutelm ka õigeks osutus, jätsin targu kontrollimata. Ja kui nüüd mõnda blogi vaatan, siis sisseharjunud kombe kohaselt tekib mingi pilt inimesest kirjaridade taga. Ainult konstruktsioon on teine - teemad, stiil, sõnastus, kujundus, pildid jms annavad autorile "näo". Ja vahet pole kuivõrd see "nägu" vastab tõelisele näole.
Aeg maha
Tõusin täna enne viite, et minna Juminda tippu. Veidi tibas vihma, varahommikune peaaegu tuulevaikus lasi merel Naskali lahel laisalt loksuda. Paarsada auli seletasid omavahel midagi. Tormid oli kõrge liivakalda servalt hulga puid alla rebinud jättes rannaribast metsiku mulje. Tuulevaiksed kevadhommikud suudavad hetkeks aja peatada...
Neeme tippu jõudes tõusis tuul, põikasin korraks lääneranda ("autasuks" väike-koovitaja) ja siis sõitsin idaküljele tagasi. Mõtlesin, et lähen korraks mööda rannajoont vana sõjaväekordoni tagant läbi. Sattusin lõpuks mingite sõjaliste rajatiste juurde, need on kõik nagu ühe vitsaga löödud - rohkesti betooni ja roostetanud rauda, kustuma hakkavaid venekeelseid silte ja prahti. Lisaks kurikuulsale mälestusmärgile, on võõras võim paljud looduskaunid kohad vastavalt oma ilumeelele "vääristanud".
Ja siis olid rannal "Kolm õde" - hallid paadikuurid, näoga mere poole. Tuul tugevnes ja päike tuli välja. Olemine tundus terviklikuna. Sihitu tulek mööda tundmatut rada leidis selles terviklikkusetundes eesmärgi. Mittemidagitegemises on vägi. Aeg oligi maha visatud. Korjasin ta sealt liivalt ja kividelt üles, kloppisin puhtaks ja panin siia ajaveebi...
Neeme tippu jõudes tõusis tuul, põikasin korraks lääneranda ("autasuks" väike-koovitaja) ja siis sõitsin idaküljele tagasi. Mõtlesin, et lähen korraks mööda rannajoont vana sõjaväekordoni tagant läbi. Sattusin lõpuks mingite sõjaliste rajatiste juurde, need on kõik nagu ühe vitsaga löödud - rohkesti betooni ja roostetanud rauda, kustuma hakkavaid venekeelseid silte ja prahti. Lisaks kurikuulsale mälestusmärgile, on võõras võim paljud looduskaunid kohad vastavalt oma ilumeelele "vääristanud".
Ja siis olid rannal "Kolm õde" - hallid paadikuurid, näoga mere poole. Tuul tugevnes ja päike tuli välja. Olemine tundus terviklikuna. Sihitu tulek mööda tundmatut rada leidis selles terviklikkusetundes eesmärgi. Mittemidagitegemises on vägi. Aeg oligi maha visatud. Korjasin ta sealt liivalt ja kividelt üles, kloppisin puhtaks ja panin siia ajaveebi...
neljapäev, mai 03, 2007
Püha võit
Märkimisväärne artikkel Mihhail Lotmanilt. Elame sümbolite maailmas või hoopis sümbolid loovad meie maailma...
Eile trenni tehes meenus mulle miskipärast ammune mälukild nõukaaegsest koolist, kus algklassides oli tööõpetuse tunnis vaja värvilistest paberitest lõigata kujundeid ja kleepida kokku kollaaže. Üks veidramaid materjale oli sametpaber, mille peamised värvid olid erinevat tooni punased ja sinised. Pehme ja kergelt karvane viisnurk oli kahtlemata üks kordumakippuvamaid kujundeid, mida kääridega paberist välja tuli nüsida. Aga mul on hoopis meeles sügavalt kirsipunase tooniga paberi pehmus, mitte mingid hulknurgad.
Lõputud sõjafilmid, kus venelased sakslasi peksid (kusjuures mulje jäi nagu KÕIK sakslased olid fašistid, fritsud ja natsid), on kahtlemata loonud punaväelasest sümpaatse vabastaja kuvandi. See oli vägev võit. Headuse võit kurjuse üle. Paraku jäi ühele osale võidukast leerist tunne, et võitjate üle kohut ei mõisteta, mille parim ajalooline näide on liitlaste vahel jaotatud Saksamaa. Bundensrepublik suutis areneda mõjukaks tööstusriigiks samal ajal, kui DDR'i poolel elu ülepolitiseeriti ja plaanimajandusega tuksi keerati. Saksamaa ühinemine tõi vaeste osside näol ilmekalt esile, mida üks võitja oli suutnud oma tsoonis korda saata.
Tänased punaväelaste järeltulevad põlved tahaksid kogu hingest, et tähelepanu jääks ainult Võidule ja nende isaisade ohverdusele, mitte sellele järgnenud häbiväärsete läbikukkumiste ajastule. Miks võidukatest liitlastest said külma sõja vastasleerid, miks tembeldati teineteist "iganenud kapitalistideks" ja "kurjuse impeeriumiks" ning naeratati virilalt Sojuz-Apollo kosmoselennul? Võib-olla on oma allajäämistunde ja saamatuse varjamiseks vaja vaenlase kuvandit, keda kottides tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale juhtida? Arvestades tänaseid infovahetusvõimalusi on see aga kahtlemata tupiktee. Vaadake peeglisse, seltsimehed!
Eile trenni tehes meenus mulle miskipärast ammune mälukild nõukaaegsest koolist, kus algklassides oli tööõpetuse tunnis vaja värvilistest paberitest lõigata kujundeid ja kleepida kokku kollaaže. Üks veidramaid materjale oli sametpaber, mille peamised värvid olid erinevat tooni punased ja sinised. Pehme ja kergelt karvane viisnurk oli kahtlemata üks kordumakippuvamaid kujundeid, mida kääridega paberist välja tuli nüsida. Aga mul on hoopis meeles sügavalt kirsipunase tooniga paberi pehmus, mitte mingid hulknurgad.
Lõputud sõjafilmid, kus venelased sakslasi peksid (kusjuures mulje jäi nagu KÕIK sakslased olid fašistid, fritsud ja natsid), on kahtlemata loonud punaväelasest sümpaatse vabastaja kuvandi. See oli vägev võit. Headuse võit kurjuse üle. Paraku jäi ühele osale võidukast leerist tunne, et võitjate üle kohut ei mõisteta, mille parim ajalooline näide on liitlaste vahel jaotatud Saksamaa. Bundensrepublik suutis areneda mõjukaks tööstusriigiks samal ajal, kui DDR'i poolel elu ülepolitiseeriti ja plaanimajandusega tuksi keerati. Saksamaa ühinemine tõi vaeste osside näol ilmekalt esile, mida üks võitja oli suutnud oma tsoonis korda saata.
Tänased punaväelaste järeltulevad põlved tahaksid kogu hingest, et tähelepanu jääks ainult Võidule ja nende isaisade ohverdusele, mitte sellele järgnenud häbiväärsete läbikukkumiste ajastule. Miks võidukatest liitlastest said külma sõja vastasleerid, miks tembeldati teineteist "iganenud kapitalistideks" ja "kurjuse impeeriumiks" ning naeratati virilalt Sojuz-Apollo kosmoselennul? Võib-olla on oma allajäämistunde ja saamatuse varjamiseks vaja vaenlase kuvandit, keda kottides tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale juhtida? Arvestades tänaseid infovahetusvõimalusi on see aga kahtlemata tupiktee. Vaadake peeglisse, seltsimehed!
kolmapäev, mai 02, 2007
Eneseväljenduskunst
Poeakende sisselöömine, seinte sodimine, tänavale lõkete tegemine ja autode kallal vandaalitsemine leiavad aset ka rahulikus Rootsis ja turvalises Taanis. Tegijaks on rahutud teismelised ja noorukid nagu Delfist lugeda võib. Vaadates taanlaste fotoseeriaid "FOTOS fran frontlinejen" lingitud Politiken.dk lehel, näeme Tallinnas toimunule vägagi sarnast pilti. Samalaadset eneseväljendusviisi.
Kui üksik inimene hakkab ennast keset päist päeva "väljendama" paisates prügikasti läbi vitriinide, siis tekib kõrvalseisjatel tõsine kahtlus tema psüühikas. Kui aga kõik kõrvalseisjad võtavad laamendamise suhtes salliva hoiaku ja õhutavad "kangelasi" takka, siis võib hetkeline karistamatuse ja ühe-minuti-kuulsuse tunne segatuna mingi sisemise viha ja piiritundetusega olla täiesti adekvaatne eneseväljendusviis. Halvemal juhul on märatsemata jätmine isegi taunitav ülejäänud kamba poolt (oled siis mees või ei ole!).
Kui mingitel terroristidel oli vaja ennast kuuldavaks teha lennates vastu WTC torne surnuks, siis kas keegi mäletab, mida nad öelda tahtsid? Mäletame akti ennast, järgnenud spekulatsioone teemadel "miks nad seda tegid", kuid kes meist võttis sõnumi vastu ja veelgi enam - mõistis tegijaid? Me näeme, et rootsi alaealised või taani noorukid on laamendanud, lõhkunud ja lagastanud nagu nende "kolleegid" Tallinnas. Miks nad oma mõtete väljendamiseks just sellise viisi valisid? Võib-olla on probleem selles, et tsiviliseeritud maailmas on liiga palju valikuid ja liiga vähe võimalusi tähelepanu saavutada, liiga keeruline ennast rahumeelselt väljendada ning selle tulemusena langetakse äärmuslikku primitivismi. See on ju lihtsaim eneseväljendusviis. Ja tähelepanu kui palju...
Kui üksik inimene hakkab ennast keset päist päeva "väljendama" paisates prügikasti läbi vitriinide, siis tekib kõrvalseisjatel tõsine kahtlus tema psüühikas. Kui aga kõik kõrvalseisjad võtavad laamendamise suhtes salliva hoiaku ja õhutavad "kangelasi" takka, siis võib hetkeline karistamatuse ja ühe-minuti-kuulsuse tunne segatuna mingi sisemise viha ja piiritundetusega olla täiesti adekvaatne eneseväljendusviis. Halvemal juhul on märatsemata jätmine isegi taunitav ülejäänud kamba poolt (oled siis mees või ei ole!).
Kui mingitel terroristidel oli vaja ennast kuuldavaks teha lennates vastu WTC torne surnuks, siis kas keegi mäletab, mida nad öelda tahtsid? Mäletame akti ennast, järgnenud spekulatsioone teemadel "miks nad seda tegid", kuid kes meist võttis sõnumi vastu ja veelgi enam - mõistis tegijaid? Me näeme, et rootsi alaealised või taani noorukid on laamendanud, lõhkunud ja lagastanud nagu nende "kolleegid" Tallinnas. Miks nad oma mõtete väljendamiseks just sellise viisi valisid? Võib-olla on probleem selles, et tsiviliseeritud maailmas on liiga palju valikuid ja liiga vähe võimalusi tähelepanu saavutada, liiga keeruline ennast rahumeelselt väljendada ning selle tulemusena langetakse äärmuslikku primitivismi. See on ju lihtsaim eneseväljendusviis. Ja tähelepanu kui palju...
teisipäev, mai 01, 2007
Tere hommikust, seltsimehed!
Mul on terve rida ähmaseid mälestusi ja mõned korralikud mustvalged pildid ajastust, mil 1. mai oli rongkäigupäev. Tulid inimesed organiseeritult kesklinna ümbrusesse kokku, võtsid rajoonide kaupa kolonnidesse ja astusid enam või vähem reipal sammul üle Võidu väljaku. Lipud ja loosungid plagisemas peade kohal mööduti valjuhäälditest tulevate hurraa-hüüete saatel linna täitevkomitee (st tänase linnavalitsuse) ees kõrgunud tribüünist, kus külmetavad seltsimehed aeg-ajalt käppa tõstsid nagu läheks neile see üritus hirmsasti korda.
Oli töörahvapüha, lapsed said õhupalle ja vanematel oli põhjust tunda rõõmu vabast päevast. Elasime nn töörahvariigis, kus tööliste ja talupoegade võitmatu liit oli möödunud sajandi algupoolel käivitanud omalaadse suureksperimendi. Pärast lõputuid ebaõnnestumisi ja miljoneid hukka saanud inimesi selgus tõde - ka tööline ja talupoeg on täiesti tavalised inimesed oma bioloogilises vormis. Ideoloogia käib kõhu kaudu - tõenäoliselt oli füüsiline rahulolematus üldise vaesusega ja lokkav riigi-/mõisaköie lohisemise mentaliteet peamiseks põhjuseks, miks mõned seltsimehed eksperimendi lõpetatuks kuulutasid. Loomulikult juhtus see sarnaselt algusega - igatsugu poliitilised pöörded paneb toime väike, kuid aktiivne grupp, kelle edu sõltub eelkõige kokkulepetest jõustruktuuridega ning vähesemal määral rahvamasside kaasamisest.
Ülemöödunud ja möödunud sajandi algupoolel elas maailm hoopis teist elu ja said sündida hoopis teistsugused ideoloogiad, mis tänapäevastes oludes tunduvad üsna lapsikud. Seetõttu on igatsugu unelemised vanade heade aegade taastamise teemadel pigem absurdivaldkonda kuuluvad. Globaliseerumine ja tehnologiseerumine on protsessid, mistõttu töörahva püha võib ajakohastatult nimetada ümber Odava-Aasia-Töörahvapühaks või veidi aja pärast Tublide-Töömasinate-pühaks (kuigi ega nende hoolduspäev ei pea tingimata olema 1. mai). Tänase reaalsuse ja homsete arenguvõimaluste hea ülevaade on Hardo Pajula tänases Päevalehe artiklis.
Just nii lihtne see tõde on, elame seotud maailmas (mõned meie keskel muidugi tahaks elada seotud silmadega maailmas) ja odava hiina töölisnooriku poolt tikitud Marlboro Classics Euroopa kandis elava töötusest või muust rahulolematuse allikast kurjaks läinud kaaskodaniku seljas on selle maailma sümbol. Palavad maitervitused tublile internatsionalistlikule töölisklassile! Hurraa, seltsimehed!!!
Oli töörahvapüha, lapsed said õhupalle ja vanematel oli põhjust tunda rõõmu vabast päevast. Elasime nn töörahvariigis, kus tööliste ja talupoegade võitmatu liit oli möödunud sajandi algupoolel käivitanud omalaadse suureksperimendi. Pärast lõputuid ebaõnnestumisi ja miljoneid hukka saanud inimesi selgus tõde - ka tööline ja talupoeg on täiesti tavalised inimesed oma bioloogilises vormis. Ideoloogia käib kõhu kaudu - tõenäoliselt oli füüsiline rahulolematus üldise vaesusega ja lokkav riigi-/mõisaköie lohisemise mentaliteet peamiseks põhjuseks, miks mõned seltsimehed eksperimendi lõpetatuks kuulutasid. Loomulikult juhtus see sarnaselt algusega - igatsugu poliitilised pöörded paneb toime väike, kuid aktiivne grupp, kelle edu sõltub eelkõige kokkulepetest jõustruktuuridega ning vähesemal määral rahvamasside kaasamisest.
Ülemöödunud ja möödunud sajandi algupoolel elas maailm hoopis teist elu ja said sündida hoopis teistsugused ideoloogiad, mis tänapäevastes oludes tunduvad üsna lapsikud. Seetõttu on igatsugu unelemised vanade heade aegade taastamise teemadel pigem absurdivaldkonda kuuluvad. Globaliseerumine ja tehnologiseerumine on protsessid, mistõttu töörahva püha võib ajakohastatult nimetada ümber Odava-Aasia-Töörahvapühaks või veidi aja pärast Tublide-Töömasinate-pühaks (kuigi ega nende hoolduspäev ei pea tingimata olema 1. mai). Tänase reaalsuse ja homsete arenguvõimaluste hea ülevaade on Hardo Pajula tänases Päevalehe artiklis.
Just nii lihtne see tõde on, elame seotud maailmas (mõned meie keskel muidugi tahaks elada seotud silmadega maailmas) ja odava hiina töölisnooriku poolt tikitud Marlboro Classics Euroopa kandis elava töötusest või muust rahulolematuse allikast kurjaks läinud kaaskodaniku seljas on selle maailma sümbol. Palavad maitervitused tublile internatsionalistlikule töölisklassile! Hurraa, seltsimehed!!!
Tellimine:
Postitused (Atom)