Nõidade öö

Puhtast laiskusest jätan täna öösel metsa minemata. Lõkke põletamata. Pimedusega dialoogi või tegelikult ju monoloogi pidamata. Aga üldiselt pole see mul täna plaaniski olnud. Ja õigupoolest ei ole ilus metsiste mänguplatsile veidi liiga lähedale jäävale lõkkekohale kirgederohkel ajal tuld minna tegema nagu mullusel Jüriööl poolkogemata juhtus.



Täna oli nii vastik põhjatuul, et istusin toas ja nokkisin netti. Isegi lõunapoolsel terrassil oli nii jahe, et ka otsesest päikesepaistest jäi mugavaks olemiseks puudu. Aga see-eest oli täna esimene puhkusepäev. Ei pidanud hommikul kontorisse tõttama ja kaela lipsuga pooma. Lugedes kõiki neid olukorrast-riigis-uudiseid ja muidki, skaibeldes terve rea kodu- ja välismaiste kolleegidega ning emaileerides ripakile jäänud tööküsimuste teemadel, kulus terve päev nagu niuhti.

Üks veider korduvmõte aga kummitas - pättide pärast ei saa ka tublid kodanikud viina kätte! Eriti hull on olukord suvepealinnas, kus isegi baarilett ei tohi piiska vägijooki välja kallata. Ometigi on volbriöö tulekul. Lausa peab ju võtma end nõiaks. Aga proovi sa kaine peaga loitsida või muidu nalja teha. Isegi naljast aru saamine on kainuse silepeeglis raskendatud. On ikka häda ja õnnetus küll, tõsine varuja leiab muidugi lohutust varem kõrvale pandud pudelist, kuid Flocksbergi mäele (või Tallinnas Tõnismäele või Tartus Toomemäele) ei ole ikkagi tervislik minna, sest ka nõiad aetakse laiali...

Huvitav, kui suur osa Eesti elanikkonnast on üle kümne päeva järjest alkoholile null-tolerantsi osutanud? Ei lonksu õlut, ei pokaali veini, mönuga vötmisest ja pitsist konjakist rääkimata. Ja siis absoluutselt kaine pilguga maailma vaadanud. Mis k*r*di kummalises kohas me küll elame?! Käigu Kuu peale...

Tähtis on võit, mitte osavõtt

Antiikajal alguse saanud spordisündmusel on osavõtu tähtsust toonitav deviis. Kohe näha, et rahuaja ettevõtmine, sest sõjakäigu puhul lähevad kõik võitma, mitte labaselt osa võtma. Aga nii rahumeelsete kui ka sõjakate tegude taga on eesmärgid, lootused midagi võita või kui soovite - kasu saada.

Tänasel küllaltki ebameeldivalt tuulisel ja jahedal kevadpäeval tegin 8-ja-1/2-tunnise matka, mis viis mind nii mere äärde, metsa kui ka rappa. Kui just mõnda huvitavat vaatlusobjekti silmapiiril ei olnud, kippusid pähe laane jaoks kohatud mõtted linnas toimunust. Tegelikult huvitab ilmselt kõiki, miks sellised juhtumid aset leidsid, kellele on need kasulikud.

Kui 80 krooni on koolilapsele suur raha, siis tasub sellele järgi minna. Aga mis kasu saab sellest 80-kroonise väljamineku tegija? Tõenäoliselt on ürituse korraldajatel suur heameel planeeritu teokssaamisest. Kuid mille nimel see tegu tehti? Kahtlemata üritati näidata mingi inimgrupi äärmuslikku rahulolematust. Tehtud! Boonusena said julgemad osavõtjad "auhindu" tahtmatutelt sponsoreilt ning füüsiliselt aktiivsemad ainulaadse lõhkumiskogemuse. Osavõtjate kasu ilmselt sellega piirduski, kuid milleks oli organisaatoritel vaja seda ekstreemset palagani, "rahulolematuse demonstratisooni"?

Kas tõepoolest loodetakse, et olukord destabiliseerub ja väljub riiklike institutsioonide kontrolli alt? Et siis oleks hea ettekääne tänavail kähehäälselt karjutud riiki "appi" kutsuda? Kahtlemata on lihtsameelsemail vaimusilmas pilt vabastajate uuest tulekust, uuest võidust... Aga mis sellest ja kellele kasu võiks olla? Kas keegi loodab saada võimupositsioonile? Loodab, et äkki hakatakse varasid ümber jagama ja võib priske noosi saada (või ei pea laenu tagasi maksma)? Või lihtsalt vabaneb hirmsa keeleeksami kohustusest? Kui nii analüüsida, siis peale viimase punkti pole kohalikel tegelikult suurt midagi saavutada... Sest võim jääb üksikute kätte ja varasid enam ümber ei jagata (ilmselt on siiki meelde jäänud see 70-ne aasta pikkune õppetund, et kui kõik varad on jagatud, siis on kõik võrdselt vaesed ja rahulolematud).

Kui metsast tagasi jõudsin, lugesin netist nuppu ringlevate kuulujuttude kohta ja imestasin, et kas tõesti oleks see odavate statistide kamp valmis kavalate niiditõmbajate tahtmist mööda käima? Et marionett-teatri pealavastaja saaks oma kaaskonnaga rõõmu tunda kogu maailmale esitatud meeldejääva näidendi pärast. Aga milleks on papa Carlol seda kõike vaja? Milleks on vaja ilmtingimata saada kätte ihaldatud kuldmedal mängides omaenda kõverate reeglite järgi? Ajalooline paratamatus kustutab ju niikuinii kõikide võitude hiilguse juba paari põlvkonnaga... Aga kes siis ennem on näinud inimesi targalt tegutsemas realistilike pikaajaliste plaanide nimel - andke võit siia nüüd ja praegu! Loodan siiski, et maailmas jagub piisavalt jõude, mis oma reeglite järgi mängijad (olgu need amerikaanlased või hiinlased või venelased) paika panevad.

Lisan siia Postimehe asjakohase juhtkirja ning Mihkel Muti otsekohese artikli.

Jahvatatud jaburaks

Täna Kanal 2-st olukorrast linnas reportaaži vahele surus end äkkrünnakuna mingi täiesti jaburate reklaamklippide jada, mõjudes totaalse ajupehmendusena. Tõsine pilt märatsejate kongi toppimisest vaheldus mingi mulinaadi-mulinaga! Selles olukorras tajud ikka väga selgelt telereklaami tegijate idiootsusteni langevat meeleheitlikku pingutust, et tarbja ajukäärud pilgeni oma müraga täita.

Kuidagi "kodune tunne" tekkis aga hoopis Kariibimere muinasjutu-filmi piraatide rünnakut jälgides - no täitsa samad võtted, millega mindi Armanisse, Melonisse ja teistesse "avatud akende päevades" tahtmatult osalenud poodidesse... Üsna suure tõenäosusega oli enamik pätte teleka vahendusel saanud nõrkemiseni näha erinevais variatsioonides purustamisstseene. Visualiseerimine on teatavasti psühholoogiliselt väga mõjus vahend enne tegeliku teo tegemist selle sajakordselt mõttes läbi mängimiseks. Pärast lõputuid sõja- või muidu märulifilme on kahtlemata paljud noored mõelnud ennast filmitegelaseks, kes mängleva kergusega oma vastaseid hävitab...

Huvitav, et omame üldist (p)ettekujutust nagu varasemas arenguetapis oleks inimesed olnud barbaarsemad, kui tänase tsivilisatsiooni rüpes. Tänane teismeline on telepurgi vahendusel pealt näinud tõenäoliselt rohkem tapmisakte kui Tšingis-khaani hordide pika rüüsteretke kaasa teinud sõdalane... Ning demokraatia individualismi ülistavais viljastavates tingimustes tulevadki aeg-ajalt kusagilt oma meedia poolt risustatud vaimumaailmast meie keskele hullunud püssimehed (arvukad näited USA'st), pommimehed või vähemasti pesapallikurikatega vehkivad tegelased. Täna jalaga aknasse, homme kellelegi kubemesse ja ülehomme ajalukku järjekordse vereradu jätva amokijooksjana.

Jooksuaeg Tallinnas

Bioloogilistel olenditel on konkreetsed soojätkamise perioodid, mida jooksuajana tuntakse. Eriti mõjub see vastselt suguküpsenud isenditele, kellel uued ja meelierutavad tungid üle pea kokku löövad. Tänu paaritumiskonkurentsile tekib nii frustratsiooni kui ka meri-põlvini-tundeid, mistõttu noored vihased isendid kipuvad üksteisega tüli norima ja pusklema. Veidi arenenumatel organismidel nagu näiteks inimesel võivad ürgsed kevadised tungid kanaliseeruda ka mujale ning seguneda misiganes vastasuse, viha ja agressiooniga. Ebakindlus, turva- ja õnnetunde puudumine, sihitus jms tundmusi lisades saame päris plahvatusohtliku kompoti... Ehk siis füüsilised ja emotsionaalsed kihud leiavad mõne sobiva või sobimatu põhjuse, et ennast välja elada.

Ilmselt midagi sellist on füsioloogilis-psühholoogiliseks aluspõhjaks neil päevil Tallinna kesklinnas tiirelnud parvedel, mille isendid said rahuldust tüli norides, selleks mitte ettenähtud teed pidi kauplustesse sisenedes ja võõrast vara omastades või hävitades. Sellised harvanähtavalt tugevad käitumishälvete tasemele jõudnud reaktsioonid vallandusid üsna ilmselt karjaefekti ning rahuldamata vanemate isaste isendite möirgamise tulemusena. Noorte isendite eufooriline õhin, mis kaasnes võimalusega eirata väljakujunenud norme, paistab selgesti paljudest sündmusi jäädvustanud kaadritest Ühe võimaliku määratluse Tallinna kesklinnas kohatud isendite kohta pakub välja Postimees.

Käesolev kommentaar on kahtlemata tõlgendatav halvustava, inimväärikusevastase ning isegi vaenu õhutavana (eelkõige minu enda vastu), kuna see tuletab meelde, et enne oleme bioloogilised olendid (imetajad) ja siis alles need mõistusega olendid, kellena oleme harjutanud ennast nägema (Homo Sapiens). Aga ega see kommentaari kirjapanek ei ole ju midagi muud kui lihtsalt tsiviliseeritud viis maandada lõhutud akendest meie hingedesse paisatud kildudest tekkinud tundeid...

Ja kahtlemata jääb ka enamusele kohalikest vene rahvusest kaaskodanikele arusaamatuks, milleks oli vaja ühe nõuka-aegse mälestusmärgi ümber käiva dispuudi nimel lasta kogu Eesti venekeelse kogukonna hea nimi mingi ülesässitatud noortekamba poolt porri tallata. Eriti kummaliseks teeb selle veel asjaolu, et mäsleva karja enamik näeb välja nagu tüübilised kapitalistliku maailma noored, kelle ajusid vormivad veidras koosluses rahvusvaheline reklaamitööstus (mida ilmekalt näitavad äkiline hilisöine nõudlus tuntud firmamärkide osas kui ka riietusstiil) ja idanaabrite ilmsest impeeriumi-ihalusest kantud räige poliitiline propaganda.

Kainet meelt ja rahvastevahelist sõprust soovides!
Mees metsast