Hallvihmane rõõmus päev

Pärast mitmekordset mõtet, et küll tänane ilm on üks k"r¤di masendav eestimaine jama, tuli meelde ütelus, et ei ole viletsat ilma, vaid on vilets suhtumine (mis tuleneb viletsast riietusest, kui konkreetne olla). Küllap võib sama öelda ka selle halli vihma ja lendava pori kohta, mis meile päevast-päeva töökohal või asjaajamistel tinglikult näkku lendab. Selles lõputus saastas, mis tekib korralikult läbimõtlemata lahendustest, kiirustades ja ülejala visatud tööjuppidest ning suhtlusprobleemidest, on ilmselt paljud meist tajutud lootusetusest kippunud sappi pritsima.

Tegelikult on täna väga ilus ilm - mis siis, et on pime, külm, tuuline ja märg - autos või kontoris või kodus on ju soe, kuiv ja mõnus. Sestap tasubki headmeelt tunda nii tehnoloogilise progressi üle, mis meid otsestest keskkonnamõjudest päästab, kui ka võimaluse üle ennast seetõttu keset vihmavalingut positiivsena tunda. Häda ja viletsus paneb tegelikult mõtte tööle, et leida uusi võimalusi ja pääseteid. Nutt ja hala ei vii ju niikuinii kuhugi, parem on midagi ära teha, asendada sisemine hallus rõõmsa loomingulise palanguga.

Sestap kirjutangi neid ridu tundes rõõmu kordaläinud päevast ja nautides vihmakrõbinast helitausta piiskadest pärlendavate akende taga. Samamoodi võib veidi massohistlikult rõõmustada, et laual ootavad tegemist ajapikku kuhjunud ülesanded ja täitmist priske portsjon antud lubadusi - vähemasti elu keeb ja see annab jõudu uutele headele mõtetele. Millest ju nii mõnigi ajapikku teokssaades maailma paremaks muudab :-)

Tardunud hetkede ilu

Käisime KUMU-s loodusfotode näitust vaatamas. Arvestades, et kümnete tuhandete piltide hulgast oli sadakond paremat välja valitud, oli liiga head kraami liiga palju. Aga ikkagi jäid mõned saavutused kuidagi rohkem silma, nt Yukihiro Fukuda poolt tabatud kirsiõites einetav pärdik (täiesti zen-stseen!) või kuninglik madukotkaste perekond (poseerisid nagu keskaegne valitsejapaar) Jose B Ruiz'i vahendusel. Henrik Lundi metsapilt tundus ka kuidagi mõnusalt kodune oma salapärase valgusega keset ürgset metsavaikust.

Mulle tundub, et kõik need pildid on omaette kunstiteosed, mille väärtus on erakordses hetkes, heas kompositsioonis, värvidemängus ja võimaluses mõttes pildi sisse minna. Tegelikus elus, kus kõik ümberringi on pidevas liikumises, on harva võimalik tajuda ennast nagu tardunud pildi sees olevaks. Mõned korrad on siiski see tunne peale tulnud - kunagi ühel Lapimaa tundrulael ja kord kodusel linnamäel - siis, kui tuuletus pani kahtlema, kas olen kuulmise kaotanud... Jean-Pierre Zwaenepoel-i linna kohal trooniv ahv all paremal nurgas pilti vaadates oli see vaikus ja rahu täiesti nähtavaks muutunud.

Elu elektrita

Ega see torm ikka korralikult magada ei lasknud. Ja mingil hetkel oli keset ööd tunda, et hakkab kahtlaselt jahedaks kiskuma. Pimedusest ei paistnud radika punast silma hõõgumas... lüliti klõpsamine ei andnud ka tulemust ehk siis elekter läks ikkagi ära. Otsustasime magada lõunani :-)

Aga kaua sa ikka voodis vedeled. Tõustes selgus, et elektrisõltuvus on ikka täiesti kurjast - kraanist vett ei tule, sest pumbajaam ei tööta ja teevee keetmiseks tuli priimus välja võtta, sest kunagi sai otsustatud, et moodsas majas pole vana head puuküttega pliiti vaja. Sooja saamisega on asi parem, kuna kaminas lõõmav tuli kütab vähemasti pool maja korralikult ära.

Kuna fotoka patareid olid targu õhtul täis laetud, käisime tormist merd pildile püüdmas. Tuul oli päris metsik ja puhus kohati laineharjadelt vee uduvihmana rannasolijaile kraevahele. Ootamatult pikalt randa tõusnud laine suutis mu kummikusäärevahe korralikult märjaks teha, sundides meid peatselt taanduma.

Aga elekter ei tulnudki sel päeval tagasi ja kuna kaminaõhtut korraldada ei viitsinud, sõitsime linna. Mille üle oli mul isegi hea meel, sest "Nueva reinas" osutus vaatamist väärt filmiks. Teisalt oleks võinud muidugi lõkke valgel filosofeerida blackout-i mõjudest meie totaalselt elektrifitseeritud elukorralduses, kuid kelle jaoks antud olukord oli parasjagu aktuaalne ei saaks nagunii minu heietusi netist lugeda...

Tormituul korstnas

Elekter polegi veel ära läinud, järelikult väga tõsiseks väljas möllav torm läinud ei ole. Kaminast kostab küll tavapärasest tugevamat tuulevihinat ja aeg-ajalt ka korstnapleki kolinat ning toaski on läbi akende nagina kuulda remmelga väänlemist, kuid seni kuni sees soe ja valge püsib (st ka internet püsti on) võib kõik selle pigem sügisromantikaks lugeda.

Tegelikult rikub internet selle romantika ikka koledal kombel ära. Just praegu pidin oma mõttelõnga katkestama, et pealikuga chattida. Reede õhtul kell pool kümme. Aga küllap oli ta mingis teises ajavööndis ja eks ole ju hea värsket infot vahetada ilma pikki raporteid kirjutamata :-)

Vahepeal tegi elekter väikese katse kaduda. Ilmselt mõni kohalik alajaam kukkus või kukkus mõni puu traatidesse. Võtan seda siis märgina tänasele tuulisele päevale punkt panna. Kui ilm hommikuks paremaks peaks minema, siis lähen tutvun lähemalt eluga metsas.

Mitmekeelne rahameelsus

Istusin täna terve päeva Delovõje Vedomosti konverentsil, kus räägiti majandusprognoosidest aastaks 2007. Esitlused olid vene keeles, esinejateks ka prominentsed Venemaa suursaadik ja meie pääminister. Seega lisaks rahalistele väljavaadetele ka tubli annust poliitikat alates Tõnismäe kujust kuni astmeliste tulumaksudeni (võite ise ära arvata, kes millest rääkis).

Ürituse korraldamise idee oli iseenesest tore, kuigi mina oleks kutsunud venekeelseid ärimehi ikkagi eestikeelsele 2007 Äriplaani konverentsile ja pakkunud sünkroontõlget. Sest kohalikus ärielus ei ole ju tegelikult sellist keele järgi eristumist. Isegi kui nt Nitroferdis peaks töötama ainult 500 kohalikku ainult venekeelset inimest, siis äri ajavad nad kindlasti ka paljude eestikeelsete firmadega.

Olen istunud ka erinevatel ingliskeelsetel Eestis korraldatud äriseminaridel. Sel juhul on olnud kas sünkroontõlge või hoiatatud ette, et tõlget ei ole. Igatahes võib väita, et kui juba rahast räägitakse, siis on kõik tublid keeleoskajad. Kui ikka Vene kapitaliga asjatamisest saab midagi ka endale, siis võib aastal 2006 näha eestlasi laval omavahel enam või vähem konarlikus vene keeles dialoogi pidamas :-)

Süüdimatus või teadlik riskimine?

Pühapäeva õhtupoolikul maalt linna sõites järgisin ettenähtud kiirusepiirangut - põhjenduseks hiljutine kohtumine metsiku kitsega ning üha süvenev arusaamine, et mõõdukas kiiruseületus annab 60-kilomeetrise teekonna puhul tühised 5 minutit "ajavõitu".

Tundub, et 99-le protsendile kaasliiklejaist oli lubatud kiiruse ületamine täiesti loomulik asi, sest põhiliselt nägin möödavilksatavate sõiduriistade tagatulesid. Paaril "mõõtsin" huvi pärast ise kiirust, istutades ennast möödujale sappa - ülekiiruseks tüübilised +15...+20 km/h. Nagu endalgi vanasti tavaks.

Meedia vahendusel saame pea iga nädal teada mõnest tõsisemast sõiduvääratusest, seejuures üsna palju pauke sünnib kellegi tähelepanematusest. On loogiline, et mida kiiremini sõita, seda vähem on äkilistes olukordades šansse halvimat ära hoida. Seega muudame oma üldlevinud tavaks saanud kiirustamisega kogu liiklemise hulga riskantsemaks kõigile osalistele. Mõneti süüdimatult arvab enamus ilmselt, et mis see väike +15 km/h ikka halba teeb ja kõik ju teevad nii. Aga sõita 115-ga ootamatult teele keeranud udupeale sisse on ilmselt ebatervislikum kui 90-ga.

Elada kiirelt ja surra noorelt - tundub, et selle moto võiksid paljud meie tänastest motoriseeritud surelikest kaasliiklejad oma sõiduriista tagaklaasile kleepida...

Vihmane päev tekitas bloogi

Tulenevalt tänasest ilmast olen terve päeva kulutanud netis millegi uue ja huvitava otsingul. Õigupoolest kavatsesin oma iganenud saiti www.tammeraja.ee hakata muutma, kuid olen lõplikult unustanud parooli...

Täiesti ettekavatsematult sattusin aga mingil hetkel blogimise teema juurde ning tulemus on siis siin näha. Õigupoolest olen hetkel veidi nõutu, kuna mul puuduvad bloogi suhtes igasugused tegevusplaanid. Kindel on vaid, et see hakkab aega võtma, kui blogimisega tegeleda.