Bush tuli, Bush läks

Bush kui Tallinna kesklinna liikluskorraldaja oli lihtsate linnakodanike jaoks ilmselt enamräägitud teema kui viisavabadus või võitlus terrorismiga. Igatahes vahe hommikusel tipptunnil liikudes oli selgelt tuntav: Bushi-päeval sain Mustamäelt kesklinna tööle ca 13 minutiga, järgmisel hommikul läks tubli 20 minutit (Kristiine ristis on see peamine seismine).

Tormist murtud

Hiljutine torm on metsarajad risti-rästi puid täis pillutanud. Kolme puu ühislangemine oli kiskunud tubli 5x10 meetrit metsapõrandat üles nagu juuresolevalt pildilt näha. Tundub, et maru oli läbi metsa läinud nagu koridori mööda, kohati tuli üle ronida kümnetest puudest, et edasi saada.

From Metsas

Mida ma vahest vaatan...

... ja pildile üritan jäädvustada. Tegin Google-i lõputute võimaluste katsetamiseks oma Picasa veebialbumi, et keegi ei peaks enam kurtma piltide "kadumist" minu arvuti kõvakettale.

Metsas

PS See, mida ma vaatan, ei pruugi hästi pildile jääda. See, mida ma näen, ei jää enamasti üldse pildile. Aga küllap on meist paljudel sama tunne oma pilte vaadates.

PPS Katsetuseks sättisin pildi ka Flickr-isse, vastav viit on serva peal.

Mine metsa

Käisin üle pika aja metsas, tegin umbes neljatunnise ringi, sain jalad oja soistel kallastel märjaks ning tunda annavad ka pimeduse eest põgenemise tõttu tehtud kiirmarsi tulemused. Möödunud nädala lumi on kohati võtnud sisse üsna kindla positsiooni ja annab tänu jäljeridadele märku päris tihedast liiklusest - toimekamad on metskitsed ja põdrad, kuigi otseselt ühtegi näha-kuulda ei olnud.

Üsna sügaval metsal märkasin puude vahel mingit kogu - tegin kärme pildiklõpsu, kuid musta eeslit meenutav kuju osutus tormi poolt eksponeeritud juurestikuks. Mõttetut pilti kustutama asudes jäi aga silma naljakas hele "nägu" "eesli pea" kõrval, mis vägisi meenutab pika ninaga jäänud eelmist presidenti. Võib-olla on see vaid minu elav kujutlusvõime?

Kujutlused on meil igapäevases elus nii tõsise rolli võtnud, et sageli elatakse nagu mingis mängus. Ollakse see, kelle rolli püütakse esitada, nähakse seda, mis paremini vastab ettekujutustele. Eile kusagil linnavahel autot roolides meenus, kuidas lapsepõlves sai mängitud mingeid stseene kusagilt nähtud-loetud-kuuldud lugudest ja ma tundsin, et me kõik oleme päriselus nagu mängus - ainult, et mänguautode ja -majade asemel on päris sõiduriistad ja kinnisvarabuumi poolt tekitatud elamised ning nukkude asemel oleme ise...

Õnneks on sellised käimised nagu mul tänane metsarada mööda minek, kus klõpsad oma elu-TV teisele kanalile. Ja kui aus olla, siis on mul üldse vedanud - esiteks on mul hea "kanalite valik" ja teiseks on pult ka enamasti käeulatuses :-)

Kevad käes? Suurpuhastus!

Arusaamatu, mis ilmaga toimub - väljas on +8 kraadi üleeilse -10-ne vastu. Kasutades kevadmeeleolu täieliselt ära, töötasin oma töölaua viimaste kuude kultuurikihi läbi ning leidsin nii mõnedki unarusse jäänud tegemised jälle üles. Kuigi igasugune kraamimine loob automaatselt rahulolutunde, kummitas peas üks jupike rahutut mõtet, mille lugesin möödaminnes ühest tagurpidimõtlemise (või oli see hoopis mingi konnapildiga?) raamatust ja ütles, et ideid ja võimalusi on tänapäeval nii palju ja kuigi kogu aeg on kange tahtmine kõigi asjadega tegeleda, tuleb millegi ära tegemiseks keskenduda vaid valitud teemadele. Et siis multitasking sucks...

Igat masti eneseabi ja teiste juhtimise ja muidu parema elu tagaajamise raamatutes on oma tegemistes inventuuri läbiviimise soovitusel oma raudne koht. Kuid ilmselt kõik meist, kes on piisavalt kaua elanud ja leiavad, et saavutatuga ei saa veel mitte rahul olla, teavad omast käest, kui raske on ennast sundida käima üht valitud rada. Ümberringi on maailm nagu kaleidoskoop, täis käegakatsutavaid unistusi, mis kõik sinu tähelepanu püüdes endale sinu elust suurema või väiksema osa tahavad hõivata. Ahvatlustele järele andes leiad ennast aga peatselt rahulolematult vingumas, et tuhande asjaga tegeledes ei tee sa õieti midagi isegi kui sul oleks Bill Gatesi rahakott ja võimalus täiel rinnal elada 100-aastaseks.

Sestap üritaks siis oma tegemistes aeg-ajalt plats puhtaks lüüa ja millelegi keskenduda, sest isegi parim mitmevõistleja ei saa korraga mitut ala ette võtta. Aga lõpetaks täna sellise toreda Castaneda tsitaadiga: "Pärast maailma korraldamist kõige ilusamal ja õpetatumal viisil läheb õpetlane kell viis koju ja unustab oma ilusa korralduse."

Hirmus öökülm ja ilus suusailm

Paistab, et kõva miinus-kuuteistkümne-kraadine öökülm paneb jääst võilillelehed kasvama. Ilmeselt sõltub "lehtede" lopsakus õhuniiskusest, pole nagu varem nii võimast härmatist näinudki.

Kuna lund oli piisavalt, panin täna suusad alla ja tegin väikese proovisõidu. Ei mäletagi, et oleksin kunagi novembri algul suusatanud. Kui aus olla, siis ma ei viitsinud aastaid üldse suuskleda, kuid sobiv ümbrus ja mõningane nostalgia panid möödunud talvel suusamõtte jälle pähe ning nüüd oli kohe varustus käepärast. Naljakas, et tänane ettevõtmine tõi meelde ühe aprillikuise +28-kraadise päeva, kus ma T-särgis linna läksin ja imestasin vastutulijate talverõivaid. Inimestel paistab olevat raske adekvaatselt reageerida veidi ootamatul ajal saabunud ilmastikunähtustele.

Talv käes?

Hall sügisilm asendus valge talvega sedapuhku nii libedalt, et ei jõudnud autost lumeharjagi üles otsida, kui seda juba hädasti vaja oli. Rääkimata suvekummikute vahetamisest talvevildikute vastu - saan lõbusalt libesõitu harjutada veel tervelt kümme päeva, sest pool Tallinnat paistab olevat rehvikodadesse kokku jooksunud. Õnneks tekitab nelivedu sama kindla tunde nagu neljakäpuli Viru Keskusse roomamine - jõuab aeglaselt, aga siiski, kohale ning ei pea õhuakrobaadi äkilisi liigutusi immiteerima.

Tore uudis oli aga põlvini lumehang, mis oli otsustanud koguneda täpselt värava ette - planeerimatu puhastustööga sai igatahes kere soojaks ja meeled erksaks nagu oleks iltajumppa läbi teinud. Eilne tormituul pole sedapuhku elektrit traatidest viinud, maja on soe ja valge ning sestap tekib õnnis, võiks öelda, et pea-aegu jõulu(m)eelne tunne. Väljas paistab kuuvalgust peegeldaval lumel nälginud jänese jäljerida, kindel märk esimesest inspekteerimisretkest meie puude ja põõsaste manu. Aga sees sumisevad tublist kaminasoojusest ülesehmatanud kärbsed, kes asjalikult läpaka ekraaniserval ukerdavad nagu oleks neilgi netiavarusi vaja uurida. Idüll missugune.