Kolme värvi all

Kruvisin eile lipuvarda alust seina, et 24.-ndal oma elus esimest korda lippu heista ning tuli meelde, kuidas ma sügaval nõuka-ajal ühele tillukesele vasest kolmevärviliseks emailitud märgikesele nõela külge jootsin. Et siis ühel teatud 24.-ndal kuupäeval see pintsaku revääri külge torgata ja muidu täitsa tavalisest koolipäevast rõõmu tunda. Mäletan ka, kuidas mulle öeldi, et ära parem tee nii, võidakse viltu vaadata...

Vaatan nüüd oma esimest lippu tuules lehvimas ja mõtlen, et küllap on see mulle ikka oluline. Muidu poleks ju selle töönatukesega vaeva näinud. Lapsepõlves, mil hakkasin aru saama, et punane kaelarätt on kurjuse märk, tekkis ajapikku Vabariigist kujutelm nagu muinasaegsest paradiisist. Liiga paljudel mu ümber oli see aeg kas nende ilusa lapsepõlve mälestusena hinge jäänud või oldi saadud ennast teostada vaba riigi kodanikuna. Veidral kombel mõjus see tugevamalt kui otsene ja kaudne punane propaganda, mis päevast-päeva tükkis tülinaks peale.

Tegelikult oli mul väga ilus lapsepõlv. Väike inimene saab ju igal pool hakkama, kui tema ümber on piisavalt headust ja hoolt. Ja saab ka täiesti hästi hakkama ilma vanaisade ja vanaemadeta, kes oma lapselaste jaoks otseselt või kaudselt punavõimu tõttu tundmatuks jäid... Inimesteta, kelle elu parimad aastad jäid Vabariigi-aegadesse. Äkitselt tunnen hoopis heameelt endas tõusmas, sest minu parimad aastad on ka Vabariigi-aegadel. Järjepidevus on taastatud, elu läheb edasi läbi lõputult replitseeruvate DNA-ahelate ja katkematute lugude meie teadvuses.

Kõlistades teoorjuse ahelaid

Päevalehe tänases muidu nii suusaspordi-vaimustuses numbrist võis lugeda ühte huvitavat kasumi maksustamisele kutsuvat mõttearendust. Sõltumata sellest, kas ja kuidas ettevõtteid maksustada, on artiklis ja selle kommentaarides üsna selgelt peegeldatud Eesti majanduse suurt sõltuvust väliskapitalist. Ja see kapital on siin konkreetselt kasumiteenimise eesmärgil. Kohalike roll on enamasti olla kinnisvara- ja tarbimislaenudega (välismaise) panga külge aheldatud teoorjad, kes paremal juhul on oma mõnusa elu jätkamiseks mõne (välismaise) firma teenistuses. Ja kellel enamasti on ebakindlustunne sees kripeldamas, et kui tööots peaks kaduma, siis kuidas laenud tagasi saavad makstud...

Kui küsida inimestelt, kas nad on oma põllumajast (ja sellega kaasnevast ühest või enamast autoliisingust) valmis laenukoormuse kaotamiseks loobuma, siis saab ehk kuulda, et pole ju kusagil elada. Ehk justkui sundseis ajab inimese laenu-/tööorjuse rattasse. Ja siis me seal sibame nagu oravad, kuni jaks raugeb ning ennast sammastele puhkama loodame sättida. Mitu Eesti Nokiat või Eesti šveitsi kella selle seltskonna liikmed võiksid välja pakkuda?

Kas olla geniaalne töömees eduka(välismaise) firma palgal või püüda oma geniaalsust ettevõtjana realiseerida, on valik, mille puhul enamik meist palgatöö kasuks otsustab isegi teist varianti järele proovimata. Õigupoolest on see ju igal pool maailmas sama moodi ehk tegemist ei ole mingi Eestile omase eripäraga. Enamus lihtsalt ei ole hingelt ja vaimult valmis ennast tippu töötama. Küll aga on kerge ennast laenu- ja tööorjuse kütkeisse seada. Ainult, et kasumi võtab keegi teine...

Ehh... sai siin nüüd heietatud jälle, vaja rattasse hüpata ja silkama pista :-)

Talv tuleb ... ja läheb

See on üks "talvine" päikesetõus veebruari algusest. Lund ei ole, soojakraadid on võtnud võimust aasta kõige külmemal kuul ning kevade tunne üha tugevneb. Nädalavahetuse tormituul tuli koos lumega ja läks koos lumega. Aga üldiselt on juba lausa tobe ilmast rääkida, parem lihtsalt nautida pikemat päeva...

Võib ka muusikat kuulata või teha