Tuult ja tormi

Minu tänane tormikogemus seisneb praktiliselt mitte milleski - toast välja minemata võib aknapleki vaikse lõgina ja vihmapiiskade krõbina kaudu tuult ja tormi üksnes ette kujutada. Neil hetkedel on päris mõnus olla puhkepäeva nautiv linnakodanik võrreldes näiteks väljas elektriliine paikavate tehnikute või praamimeestega.

Üha rohkem inimesi veedab suurema osa oma elust tegelikult nagu vati sees... Seda mitte ainult füüsilises mõttes - soe korter/maja, õdus kontor, auto ja hilisõhtuni ootel supermarket moodustavad konstantselt suvise mikrokliima - vaid ka vaimselt on paljud meist kapseldunud oma turvalisse maailma. Seni, kuni miski meid sellest vaimlisest kookonist välja ei raputa, on üsna lootusetu tahta, et inimesed mõtleksid palju kaugemale oma nabast ja näeksid maailma avarama pilguga.

Globaalne kliimamuutus on üks neid teemasid, mis peale hetkel aktuaalse prügisorteerimise teema hakkab eestlastele pärale jõudma. Vähemasti võib kuulda jaanuari-vihma kiruvate inimeste kõnes vihjeid sellele kui märgist üleüldise soojenemise kohta. Aga kui paljud mõtlevad, mis nüüd selle teadmisega teha? Sõltumata sellest, kui suur on kliimamuutuses inimtegevuse tegelik mõju, on nii mõnelgi vaja praktiliselt tegutseda - nt realiseerida uputuspiirkonda soetatud kinnisvara. Õnneks võimaldab Eesti geograafiliselt hea asukoht meil tunda ennast siin üsna turvaliselt. Ja mõelda edasi oma väikestest asjadest vahtides sekka telekast mänge, piilu-saateid, tantsu ja tralli. Torm pole veel elektrit ära viinud...

Mustikakooki ja veini

...pakuti gourmet-kinoseansil "Minu mustikakarva ööde" filmi vaatamisele häälestumiseks. Kook oli väike, aga hea. Nagu filmgi - minimalistlik, ilus ja sujuvalt läbi erinevate hingemaastike kulgev. Täitsa soovitan.

Sel nädalal on üle pika aja veidi lund olnud. Mis tähendab linnas lumesupis sumpamist ja ummikuid (tali tuli vist jälle ootamatult?). Ometigi on see mõnus - läks hulga valgemaks ja hubasemaks. Kevadki nagu tuli lähemale. Kui see kliimasoojenemine ikka toimib, siis on talve vaid veel 10 nädalaks. On see hea või halb, on suhteline. Ja niikuinii on kliimat võimatu ümber kujundada.

Vilsandi piimapurk

Lugesin Arterist lugu Jaan Tätte Vilsandi-elust ja miskipärast meenus mõned aastad tagasi teoks saanud käik Vilsandile. Nimelt oli sadamamajakese seina äärde seatud piimapurk pealkirjaga "Tätte". Seisis teine päikese käes ja soojenes. Praktiliste inimestena tõstsime selle ümber nurga varjuküljele, kus ta vaatas rõõmsalt vastu ka siis, kui paat poole päeva pärast meile järgi tuli...

Tegelikult oli see minu esimeseks ja seni ka viimaseks jäänud käik seotud pigem ühe vana mälestusega lapsepõlves kätte juhtunud lagunenud loodusraamatu lehekülgedega, kus räägiti Vilsandi linnuriigist. Linnuriik! Vilsandi? See tundus nii kaugel ja kättesaamatu olevat, et isegi paljudel varasematel Saaremaa-reisidel jäi ta alati kuhugi "marsruudilt välja".

Sellest külaskäigust on meie Lahemaa-kodu lõunapoolsel aknal kunstnikuhärra Mati väike vitraaž, millel kesktalvise päikese madalad kiired panevad särama majaka siluetti ümbritsevad suured taeva ja mere kuud. Või päikesed. Täpselt seal, kus on linnuriik.