Kuuendal novembril

on minu vanaema sünniaastapäev, sedapuhku saja neljateistkümnes. Vanaema suri kaks aastat enne minu sündimist. Minu isa ei näinud samuti oma vanaema, ajad olid kunagi sellised. Õnneks on käes aeg, kus lapsed võivad näha vanavanaema, kes veel ei ole pensionilegi läinud ja vanaema, kes tuiskab ringi nagu oleks tal alles eile olnud ülikooli lõpuaktus :-) Tegelikult on mul hea meel, et end oma poolsajandi verstapostile lähenedes veel noorte ja tegusatena tunneme. Vahest isegi sedavõrd, et avastad ennast mingeid vanainimesena käituvaid kaaskodanikke arvustamas ja siis selgub, et aastaid on neil vähem kui sul... Neetult mõnus on olla piisavalt elukogenud iginoor tegelane :-)

From Linn