Tänavune talv on nagu tüütu külaline, kes ei märka õigel ajal ära minna. Hommikul aknast välja vaadates võttis ikka meele korraks mõruks küll, kui valget puru jälle täiega alla puistas. Aga siiski on talve selgroog murtud, mis murtud ja õhtuses päikeses lasi musträstas päris kõlavat laulu. Ikka sedasama viisi, mis on mul aastaid kevadlaulude perioodi algust tähistanud :-)
Kuula ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar