Postimehes ilmunud Lauristini artiklis viidatakse järjekordselt elukvaliteedi teemale. Kvaliteet tähendab elada kaua ja õnnelikult. Me kõik teame, et Eesti mehed surevad varakult ja naised käivad viimase(d) kümnendid järjest sagedamini arsti manu. Ehk siis õnne valemi alusmuutuja on tegelikult inimese tervis.
Öeldakse, et iga inimene on oma õnne sepp. Seda sepistamist aga jagub küllaga, sest paraku on inimene bioloogilise olendina allutatud loodusseadustele ehk tegelikult ei ole meie keha ette nähtud olema automaatselt tugev ja terve pärast teatud produktiivset vanust. Üksnes tsivilisatsiooni areng on teinud võimalikuks inimese eluea (looduse seisukohalt) ebanormaalse pikenemise. Soovides oma pikemaks venitatud ellu rohkem tervist, peame paratamatult oma keha eest pidevalt hoolt kandma.
Arvan, et kõik on nõus sellega, et elu pikendamisel on mõte ainult sel juhul, kui juurdevõidetud aastad ollakse täie tervise juures. Tänapäeva meditsiin võimaldab likvideerida enamuse probleeme, mis viisid meie esivanemaid suhteliselt noorelt hauda veel mõned inimpõlved tagasi. Kuid tervise osas saab inimene loota üksnes iseendale.
Puhtpraktiliselt tähendab see rutiinset tööd oma keha kallal. Täpselt sama moodi nagu me oleme harjunud hommikuti hambaid harjama. Sisuliselt seisnevad rutiinid kindla (lõpuks harjumuslikuks kujuneva) toitumis- ja treeningkava järgimises. Kõige lihtsam ja ohutum on sellise rutiini sisse seadmiseks võtta professionaalset nõustamist mõnelt sertifitseeritud treenerilt.
Kui nüüd lõpetuseks küsida, mitu Eesti inimest oma tervist sepistavad, siis usaldades Statistikaameti andmebaasi on Eestis umbes 148 000 tegutsejat (misiganes ala harrastaja, kes hooaja või poolaasta jooksul on käinud vähemalt korra nädalas trennis). Tõenäoliselt veel nii mõnedki käivad statistikaameti teadmata sörkimas või tõstavad kodus sangpommi, kuid vaevalt, et selliseid on üle 50 000. Episoodilised hommikvõimlejad või suvel suplejad arvesse ei lähe. Seega võib oletada, et oma keha kallal näeb eesmärgistatult vaeva vaid 15% Eesti elanikest. Mõni ime, et me siis oma eluea näitaja poolest 88-st riigist tagapool oleme ja veel viriseme ka, et õnn ei tule meie õuele...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar