Põlvini lumes

From Metsas

Jõuluretk metsavaikusse kulges kohati põlvini lumes sumbates. Pilt räägib ise enda eest. Vaikuses kostus aegajalt vaid rähni toksimist, tihaste ja porride hääli. Siin-seal ristus me tee kitsede jäljereaga, mis nägid välja justkui oleks lumme sügavaid auke torgatud. Tõeline jõulurahu.

Lumega jõuludele vastu

From Lilled

Tore, et jõulukelladele akna taga ka valget tausta jätkub. Paistab, et senine tume aeg on asendumas helgemaga.

Sügistööd tehtud

Rohkem sel aastal muru ei niida. Niikuinii üsna samblaseks läinud teine.

Võtsin ette juba ammu plaanitud raamatute korrastamise - LibraryThing on osutunud parimaks kataloogiks, mida eales olen näinud. Palju parem kui Shelfari tänu võimalusele otse ELNET'ist andmeid tõmmata. Peab linnas inventuuri jätkama.

Meie avalik raamaturiiul on siin . Püsiv vidin siis kusagil paremservas.

Sügis

From Lilled

Vahtraleht paekivil.

Nõmm-liivatee mesi

From Lilled

Tõenäoliselt Eesti kõige põhjapoolsemad nõmm-liivatee õied Purekari neemel pakkusid oma nestet kimalastele. Tõeline Eesti suvi.

Õitsev kevad

From Lilled

Esimesed vihmad pesid kirsipuude õied lahti. Lepalind laulis teleantenni otsas ja väike-põõsalind lõgistas aianurgas. Kevade kõrgaeg on käes, hoolimata inimeste maailma tõusudest ja mõõnadest. Kes märkab, see naudib.

Mõtteid mõisast

Käsime täna huvi pärast talgutel. Mõisas. Mõtteid mõlgutati mõnusalt mõnelgi kohalikul teemal ja natuke ka etteantud teemade piires. Positiivselt mõjus, et inimesed tulid kokku ja suhtlesid omavahel. Selge, et mõtlemine on raskem kui kraamimistööd, seega rahvast oli oodatust vähem, kuid siiski.

From Mõisad

Lõpuks aga hakkas koht domineerima, mõis mõjuma ning mõisa saatuse osas kaasa rääkimine võttis võimust muude mõlgutuste üle. Aga eks vanasti seondus maaelu mõisaeluga ja mõisaelanike mõtted kujundasid ümberkaudset elu. Mõisate kadumisega joosti kaasa oma talupidamisega, et siis aastakümneid sunniviisilist kollektiivset "mõisapidamist" harrastada. Praeguse ajalooetapi individualistliku eratsemise liberaalmajanduses hulpides võiks vanadest mõisasüdametest, kus veel vähegi on midagi omaaegsest hiilgusest taastada, kujundada kohalikku elu elavdavaid keskusi. Et järgmiste talgute aegu oleks mõttelaisematel moonakatel võib-olla rohkem huvi talgutele tulla.

Pesaehitajate kevad

From Metsas

Mulle tundub, et koprad armastavad mugavust - oja kaldajärsakul on kahtlemata mõnusam järada puud languse kõrgemalt poolelt. Samas tagab see üldjuhul, et puu kukub metsa poole, kust on raskem oksi ojasse toimetada. Igatahes annavad need "närilised" oma panust vanade haavapuude harvendusele, mis koos tormist murtud puudega on ojakaldad muutnud kohati üsna läbimatuks.

From Loomad

Kuklased ajavad kobrastega täpselt sama asja - küll mõned suurusjärgud väiksemate ehitusblokkidega jännates. Jahedusest tulenevalt erilist aktiivsust küll ei täheldanud, kuid mõned sõdurid võtsid minu lähenedes kaitsepoosid sisse. Sedapuhku valehäire, sest erinevalt neil varem külas käinud sigadest ei kavatsenud ma sõna otseses mõttes nina nende koju toppida. Kevadpuhastagu rahulikult edasi.

Varakevad on sinine

From Lilled

Esimene sinilill, mis sel aastal mu teele jäi. Kollane aeg ei ole veel käes, paiselehe õis oli üsna kinni, kuid sinised õied olid kulu vahelt, sambla seest ennast mäekaldal päikese poole küünitanud.

Taevakarva roopad

Lumi ei taha ega taha taanduda. Krõbeda jääkoorikuga kaetud metsaalusel lumevaibal on kohati veel poolde säärde paksust, kuid iga sügavama sammu kohta tuleb tubli kümme läbivajumata sammu. Põldudevahelisel teel on sõitjad aidanud jääd lõhkuda ning roopad püüavad taevasina.

From Metsas

Kevad tuleb

From Linnud

Täna olid merel aulid. Ja paar hallhaigrut küürutasid jäätunud rannal. Jääkosklaid ja sõtkaid jagus ka. Ja siis need tavatalvitujatest kühmnokad, kelle hulgas mõned äsja inetu pardipoja staatuse unustanud uhked noorlinnud.

Toksisin kepiga muulikivide jääkraesid katki ja tundsin, et talve sabakont on kohe-kohe murdumas. Kevad tuleb!

From Meri

Õnne valemi alus

Postimehes ilmunud Lauristini artiklis viidatakse järjekordselt elukvaliteedi teemale. Kvaliteet tähendab elada kaua ja õnnelikult. Me kõik teame, et Eesti mehed surevad varakult ja naised käivad viimase(d) kümnendid järjest sagedamini arsti manu. Ehk siis õnne valemi alusmuutuja on tegelikult inimese tervis.

Öeldakse, et iga inimene on oma õnne sepp. Seda sepistamist aga jagub küllaga, sest paraku on inimene bioloogilise olendina allutatud loodusseadustele ehk tegelikult ei ole meie keha ette nähtud olema automaatselt tugev ja terve pärast teatud produktiivset vanust. Üksnes tsivilisatsiooni areng on teinud võimalikuks inimese eluea (looduse seisukohalt) ebanormaalse pikenemise. Soovides oma pikemaks venitatud ellu rohkem tervist, peame paratamatult oma keha eest pidevalt hoolt kandma.

Arvan, et kõik on nõus sellega, et elu pikendamisel on mõte ainult sel juhul, kui juurdevõidetud aastad ollakse täie tervise juures. Tänapäeva meditsiin võimaldab likvideerida enamuse probleeme, mis viisid meie esivanemaid suhteliselt noorelt hauda veel mõned inimpõlved tagasi. Kuid tervise osas saab inimene loota üksnes iseendale.

Puhtpraktiliselt tähendab see rutiinset tööd oma keha kallal. Täpselt sama moodi nagu me oleme harjunud hommikuti hambaid harjama. Sisuliselt seisnevad rutiinid kindla (lõpuks harjumuslikuks kujuneva) toitumis- ja treeningkava järgimises. Kõige lihtsam ja ohutum on sellise rutiini sisse seadmiseks võtta professionaalset nõustamist mõnelt sertifitseeritud treenerilt.

Kui nüüd lõpetuseks küsida, mitu Eesti inimest oma tervist sepistavad, siis usaldades Statistikaameti andmebaasi on Eestis umbes 148 000 tegutsejat (misiganes ala harrastaja, kes hooaja või poolaasta jooksul on käinud vähemalt korra nädalas trennis). Tõenäoliselt veel nii mõnedki käivad statistikaameti teadmata sörkimas või tõstavad kodus sangpommi, kuid vaevalt, et selliseid on üle 50 000. Episoodilised hommikvõimlejad või suvel suplejad arvesse ei lähe. Seega võib oletada, et oma keha kallal näeb eesmärgistatult vaeva vaid 15% Eesti elanikest. Mõni ime, et me siis oma eluea näitaja poolest 88-st riigist tagapool oleme ja veel viriseme ka, et õnn ei tule meie õuele...

Kopra talv

From Loomad

Sattusin täna ennelõunal jõeületuseks kohta otsides kopra tegutsemisjälgedele. Veele oli kopra poolt tehtud jääaugus kerge kirme peale tõmmanud ja laaste kattis äsja sadanud kerge lumi. Seega oli loom hiljemalt hommikuvalgusega sündmuskohalt pessa tagasi ujunud. Hiljaaegu langetatud puu magusad oksad olid täpselt "söögilauale" kukkuma rihitud.
Huvitav, kas kobras kujutab enne töö kallale asumist ette, kuhu puu peaks langedes kalduma? Kas selline kaalutlemine on kopral lihtsalt instinktiivne või viitab konkreetseid olusid arvestavale elementaarsele mõtlemisele? Igatahes näib kobras "raskete aegadega" toime tulevat paremini kui nii mõnigi inimloom, keda oma liiga suureks aetud panustega mängus kaotamine sunnib rongi alla hüppama.

Tardunud lained

From Meri

Tänane meri tervitas mind jäätunud lainetega - luiteil tardunud vesi jättis niivõrd eheda mulje stoppkaadrisse püütud rahulikult loksuvast merest. Samas on külm jõudnud kaanetada vaid tühise riba madalat vett, aga eks see tõeline talv ole meil ju veel nägemata.

From Meri

Kivi oleks nagu jääst kasuka selga saanud, et ennast hülge või vaalana esitleda. Huvitav, kuidas saab see jäätumine niivõrd äkiline olla, et vesi kivi otsas laineviirgudena kangestub?