Legendi sünd

Julgen oletada, et John Legend oli (ja on ka edaspidi) paljude eestlaste jaoks täiesti tundmatu nimi. Keegi kusagil kaugel Ameerikamaal laulmas tavalistest inimestest. Mis meil sellest? Tavalisi inimesi ka siin piisavalt ja mõni neist laulab oma tavalisi laule vahest maakeeli vahest rahvusvahelises suhtluskeeles. Legendaarseks saavad neist vaid üksikud ning kuulsus jääb kohalikuks. OK, Georg Otsa teati Soomes ka ja Anne Veskit Venemaal...

Ülitähe otsingu päriselu-saade pakkus meile võimaluse oma muusikalist maailmapilti veidi laiendada. Tavapärase populaar-roka asemel pakuti elegantselt tundmatut delikatess-pala. Esimesel mekkimisel ei saa arugi, mis roog see nüüd siis on. Peenema maitsetajuga helinautlejad saavad õnneks tuubikust lisa võtta. Pole paha nagu üks poliitik rõhutas!

Piiranguteta hääletusega tõsielu-saate olemusest tingituna jäävad sellised omanäolised muusikalised ekskursid paraku erandiks. Tegemist ei ole mitte 2-takti-ette-stiilis tõsisema võistulaulmisega, vaid saatega, millele on oluline saavutada suur vaadatavus (vt reklaamipauside pikkust) ning ka hääletuslahendusest teenida. Piiramatu võimalus hääletada lubab nii mõnegi osaleja puhul tulemusi (st saatest-saatesse edasijõudmist) otseselt rahaliselt mõjutada, rääkimata tüübilisest hääletame-karjaga-tuttava poolt (karaoke-tasemest hoolimata). Ja loomulikult on produtsendile oluline, et saateid/hääletusi oleks rohkem ning pinge kasvades hääletajate arv kasvaks. Selge, et antud projekti alustades on TV3-l selge kasumisiht silme ees. Reality toimib ju täiega, kui vaadata, mis toimub tähetantsude, unelma-pulmade, maameeste-naise-otsingute jm taolise meelelahu(s)tusliku toimetamise ümber.

Ülitähe leidmise tõenäosus sellisel viisil on muidugi kaduvväike. Nagu enamusel võistlustel. Kuid vahest satub ikka mõni tundmatu täht sekka ja võib-olla plahvatab meie silme ees kunagi mõni supernoovagi. Või vähemasti sünnib mõni uus legend.

Mao tee üle kivide

Sedapuhku ristus mu järjekordse väikese kevadretke tee nastiku omaga, kes oli ennast risti kruusateele sättinud ja viimasel hetkel väledalt risuhunnikusse vonkles. Võrreldes varase metskitse-soku ja lauda tagant plehku pannud jänesega oli muidugi mao liikumine piisavalt aeglane, et mõned kaadrid jäädvustada. Igatahes sai ta suurepäraselt hakkama kruusakividega, mis minu jalale astumiseks kuidagi mõnusad ei tundu.

Päev varem aga viis mu tee üle Pedaspea rannakivide, millel astumine meenutas seda mao kulgemist - ikka otsides kindlamat jalaalust ja samas püüdes võimalikult sirget sihti hoida. Kui umbes kilomeetri jagu oled sellist "rada" käinud, siis tekib mingi teistsugune teetunnetus. Aga sama oluline kui käia, on õigetes kohtades peatuda ja tajuda selle omapärase rannajoone tagasihoidlikku ilu. Küllap see kehtib kogu elu kohtagi...