Kui kiiresti liigub info

24. augustil avaldati The FASEB Journalis üks artikkel, milles seostatakse Alzheimeri tõbe ja kesknärvisüsteemi insuliiniresistentsust (pardon, kui terminitega puusse panen). 27. septembril avaldas uuringule viitava artikli Science Daily. 12. oktoobril avaldas teemakohase artikli Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaal Novaator, kust see jõudis Postimehe lehele.

Augustis lugesin huvitavat Ray Kurzweili raamatut "Fantastic Voyage" (v.a.2004), kus leheküljel 162 on juttu otsapidi samast teemast viidetega 1990.-ndatel avaldatud materjalidele. Konkreetsemalt seostatakse toidu liigne suhkurusisaldus valkude glükosülatsiooniga(?), mis muuhulgas viib ka aju nö vaikse põletiku seisundisse, mille tagajärjel suureneb amüloid-valkude tootmine, mis lagunevad amüloid-fibrillideks(?). See lahustumatu jääkaine "kuhjub" ajurakkudes ja põhjustab Alzheimerit (seos eeltoodud uudisega tuleneb väitest, et beeta-amüloidist oligomeerid blokeerivad neuronaalsed insuliiniretseptorid) ning võib olla ka põhjuseks autoimmuunsus-reaktsioonile tänu oma aminohapete ahela struktuuri ühtelangevusele antikehade omaga.

Ehk siis teemat on uuritud üsna pikka aega ja kui sisuliselt selgub, et Alzheimer on pigem III tüüpi diabeet, siis pole imestada midagi. Imestama paneb hoopis, et kui uudis jõudis kuu ajaga Science Dailysse, siis kulus tubli kaks nädalat, et keegi hea inimene selle sealt avastaks ning eestikeelsele auditooriumile teatavaks teeks. Arvestades teemat, ei pälvi sisuline sõnum küll ilmselt eriti paljude inimeste tähelepanu.

Seevastu üks teine ülikoolilinnast endast pärit "uudis" jõudis tillukesest Eestist laia maailma kollastele veergudele sama kiiresti kui saame kuulda mõtetetutest juhtumistest Hollywoodys. Nimelt jäädvustati aktiga ajalukku Tartu kaarsild (täpsemalt sillakaar). Seda on ju olulisem teada, kui oma dementeerumise põhjuseid?

Pesupäev

Istusin täna vananaistesuve-päikest nautides terassil ja vaatasin, kuidas pilved liikusid täpselt vastutuult. T-särgid lehvisid nagu lipud maiparaadil ja ma imestasin, et muru on kasvanud sama jõudsalt kui suvel. Selline muretu olek oli terve päeva. Justnagu oleks toimunud mingi vaimline pesupäev ja pähe jäänud lihtsad, selged ja värsked mõtted.

Selliseid päevi võiks olla rohkemgi, elaks kauem ja paremini. Üllataval kombel oli tänases SLÕhtulehes täitsa asjalik artikkel sellel teemal. Kokkuvõttes on oluline anda ajule tublisti mõttetööd, süüa nii, et kehakaal ei kasvaks nagu pärmisai, tarbida minimaalselt alkot, liikuda rohkem ja stressata nii vähe kui võimalik. Lihtne ju, eks ole?