Kauaoodatud
"Jobu" tõstis oodatult minu tavalise hommikuse hea tuju veel kraadi võrra kõrgemaks. Tehtud! Tubli!
Ja ühtlasi pani mind mõtlema, kas ma ikka seda sõna üldse ise õigesti tarvitada mõistan. Veidi järele mõeldes tundub, et kipun "jobuks" kutsuma kõiki neid jobusid, kes midagi enam või vähem valesti tehes kaaskodanikele probleeme tekitavad. Soost sõltumata ja universaalselt igas ebameeldivas olukorras: liiklusjobud sõidavad seisva kollasega (põhjendades oma ristipidise olekuga tüübilisel Tallinna kesklinna ristimikul liiklemist takistades, et "aga mul oli ju roheline..."), ehitusjobud teevad mingit susser-vusserit sinu uuel või renoveeritaval kinnisvaraobjektil, ärijobud üritavad sult viimase sendi koorida osutades kehva teenust ja nii edasi.
Aga tegelik jobu ei sega ju kedagi. Või segab sellega, et "käivitu". Seega pean oma sõnakasutust korrigeerima. Ja üldse tundub mulle, et tõeline jobu saab enamasti väga hästi aru, et ta on selline, kuid talub jobuks olemise raskust päris hästi enamasti selle üle liigselt põdemata. Ja sageli on selline tähelepanematu jobu õnnistatud mõne tänuväärt oskusega, mis lubab tal kaaskodanikele kasulik olla ja talle endale piisava sissetuleku tagab. Kuid mis ma siin ikke targutan, lugege väärt uudiskirja ise ja tundke kas äratundmis-, kahju- või muidurõõmu.
