Sisseviidatud Teine Elu

Internetiseerumisega kaasnev võimalus elada ennast välja (või hoopis sisse?) virtuaalses maailmas, on mõnele kahtlemata elu parim võimalus. Kasvõi liikumispuudega kodanike jaoks, keda ma küll ühtegi isiklikult ei tunne, kuid massimeedia vahendusel oleme kahtlemata kohanud erinevaid näiteid arvuti abil ennast ühiskonna täieväärilise liikmena tundvaist inimestest. Mida aga teevad täiesti normaalse füüsisega inimesed, veetes tunde virtuaalmaailmas, millistest alternatiividest on viimasel ajal üsna palju räägitud/näidatud Second Life'i?

Kahtlemata on tore saada virtuaalselt kokku oma kaugel asuvate sõpradega naljakate multifilmimehikestena mingi telefonikonverentsi asemel. Kuid püüdke korraldada Teises Elus nt mõnus sünnipäevapidu, mille menüü on tulvil suud vesiseks tegevatest kulinaarsetest imedest ning ise arvutiekraani jõllitades ja klaviatuurile pizzat pudistades "sünnipäevapeost" täiega osa saada...

Teine virtuaalne imedemaa on sotsiaalvõrgustikud - a la LinkedIn, mida täna veidi näppisin. Jällegi lihtne võimalus luua tohutuna näiv suhetevõrgustik, kuid reaalses elus ei ole sul 24 tunnile lisa kusagilt võtta, et kõigi enam või vähem huvitavate inimestega enam või vähem huvitavatest ärivõimalustest rääkida.

Sestap tundub mõtekam mingi selline lahendus, kus annad ette oma piiratud ajagraafiku (mida võib veelgi kahandada kevadine nohu või mistahes väikesed vastikud planeerimatud tegevused) ning lased automaatikal välja selekteerida, millele sul üldse oleks aega tähelepanu pöörata. Ja tore oleks automaatne telefoni-, sõnumi-, e-maili, skype'i ja misiganes muude pealetükkivate sidekanalite filter, mis laseks läbi ainult antud hetke toimingute juures tõesti olulisena võetavad ühendused. Ehk siis jääb aega seda Esimest Elu ka elada :-)

Varane varakevad

Tundub, et tänavu on kevad saabunud kaks-kolm nädalat varem võrreldes varasemate aastatega, kui juba 10. märtsil esimesed kevadlinnud (põldlõoke, kiivitaja, kuldnokk, kaelustuvi, hiireviu) Põhja-Eestis platsis. Täna keskpäeval väikest retke tehes oli päikest nii palju ja lund nii vähe, et ütleks selle kohta pigem aprilli kui tüübiline märtsi alguse ilm. Aga eks meri ole ka lahti olnud, sest korralik külm oli jäi üsna lühidaks, ja see teeb olemise soojemaks. Kliima soojenemine?

Kiire elutempo = madal elukvaliteet? Valikute rohkus ja tegevuste paljusus = pealiskaudsus, rahulolematus ja stress? Vajadus pidevalt muutuda = püsitus, ebakindlus ja identiteedi puudumine? Millegipärast mõtlesin neile teemadele nii lehte lugedes kui ka juhuslikult mingeid lauskatkeid telekast kuulates. Metsas ja põllul vantsides aga on taolised mõtted nagu peoga peast pühitud. Järelikult ei ole need teemad lihtsalt olles üldse olulised, vaid tikuvad pähe, kui jälle oled tagasi ühiskondlikus kultuuriruumis, mis mähib ennast sinu ümber läbi erinevate meediailmingute.

Ühiskondlikud sundmõtted? Kogu see tänapäevane tempotamine ja lõputute valikute teostamine lõppeb tegelikult ju Stalkerist tuttava ahastusega "Ma ju ei tea, mida ma tahan!!!". Aga lahendus on ju lihtne - vali südamega ja teosta hingega - sel juhul oled sa iseendaga heas läbisaamises ning võid rõõmsalt kulgeda läbi oma elu. Naudi kevadet!

Jüriöö tuled?

Loojuv päike tervitas meid täna Jüriöö pargi veerel ootamatu vaatemänguga nagu oleks Tallinnale tuli otsa pandud. Pragmaatikuna mõtleks, et homme tuleb kehvapoolne ilm, kuid valimispäeva õhtul ja sellises kohas tekib assotsiatsioone hoopis mingi meid ootava järjekordse poliitilise kurbmänguga... Aga kuna kuulun selle enamuse kodanike hulka, kel hääl antud, ei ole enam muud teha kui homme enne väljumist vaadata kas võtta vihmavari kaasa või mitte. Elu läheb edasi sõltumata valitsusest, riigikorrast ja irratsionaalselt "mõtlevate" inimeste osakaalust maailmas.

From Linn

Siilid udus

Juba reede õhtul maale sõites oli kohati üsna udune, kuid täna oli ümbruskond üsna tiheda valkjashalli udulooriga kaetud. Miskipärast seostus see homsete valimistega, mille eelne kampaania jätab mulje nagu üritaksid valitavad valijat nagu udus ekslevat siili õigele teele suunata. Ja võidavad need, kes kõige kõvema häälega hõiguvad, sest nende poole on lihtsam minna...

Viisteist aastat Eesti Vabariiki on andnud võimaluse anda oma hääl (aga mitte hing) näiteks isamaalastele, reformistidele, respublikaanidele, rohelistele - alati on leidunud uusi tulijaid, kes tunduvad miskipärast etemad eelmistest häälesaanutest... Ja alati on olnud mingi leer, kellele selgelt vastanduda (K!) või keda lihtsalt tähele ei pane (SD,KDL,TP, jne).

Aga viisteist aastat on ka aeg, mille jooksul saab meie väikeriigis ring lihtsalt täis ja tuleb vanad tegijad uuesti üle vaadata. Pilt ei pruugi olla meeldiv, kuid kui muu ei aita, toimib ka välistusmeetod. Liiga palju lolli juttu, absurdseid lubadusi, otsest valet, laimu ja tülgastavat eneseupitamist... Ostaks nüüd selle "parima pesupulbri" ja paneks vabariigi pesusse. Eks homme paistab, kas läheb valgendamiseks ka või topitakse kellegi värvi andvad punased püksid sinu piduliku vastuvõtul-käimis-särgiga ühte punti nagu allakäinud pesumajas.

From Metsas