Aastaaja tervitused!?

Jõul ilma lumeta meid vist enam imestama ei pane. Õnneks on numbrilises panipaigas mõni aastaajale kohane pilt tallele pandud. Ilusat jõulu!
* * *
* *
*

PS Päevakohast lugemist leiab siit ja loodussõpradele jagatakse meelerahu siit.

Taastamine

Jõuluaeg - taastamise aeg? Uuenemise aeg? Mingite vanade asjade meenutamise ning võimaluse korral uuesti ja teisiti tegemise aeg? Üldiselt tuleb vana-aastalõpus tüübiliselt kuulata mis-tehtud-mis-plaanis jutte. Mis vahest on tore ja vahest lihtsalt tüütu, sest enamasti läheb kõik ikka vanaviisi edasi.

Tegelikult vaatasin üks päev veidravõitu taani filmi Reconstruction, mis esitas ühe (jutu)tegelikkusega nihkes oleva loo. Samas oli seal kummaliselt tuttavlikke momente justkui filmilooja oleks suutnud tabada mingeid alateadvuslikke seisundeid minus kui vaatajas. Aga ega see ka mingi suur ime ei ole, sest oleme ju inimeteadvuse toimimise seletamisel alles avastusretkel.

Paar huvitavat teemaarendust ajutegevuse vallas: aju "räägib" iseendaga ja "harjutamine ei tee meistriks", mis aitavad kõigil oma halba mälu või lihtsalt laiskust teaduslikult seletada. Huvitav, et mälu ketrab kinnistamiseks kogetut pidevalt läbi, kuid näiteks suurepärase golfilöögi harjutamine pidavat korduste arvust hoolimata iga kord nagu uuesti läbi mõeldama...

Omadega täitsa rabas

Sain täna oma esimese räätsadega rabas käimise kogemuse - plusspoolele võib kanda selgelt parema läbivuse, räätsad ei jäta pea üldse jälgi, st õrn rabapind jääb sonkimata. Samas maksavad konkreetsed räätsad tublisti üle 2000 krooni (Matkasport). Muidugi võib vanade eestlaste kombel okstest "reketid" ise ka meisterdada. Igatahes, kellel rappa asja ja laudteelt kõrvale tahab minna, selle jaoks on räätsad asendamatud.

From Metsas

Hea maa

Pimedal ajal soomlaste filmi "Paha maa" vaadates peaks nagu must masendus peale tulema. Aga miskipärast mõtlesin hoopis, et näe, kui hästi on kõik võrreldes filmikangelaste õnnetute saatustega.

Käisin mõned päevad tagasi mere ääres ja keset kõige hallimat päeva hakkas päike paistma. Küll vaid veerand tunniks, aga sellest piisas, et pea-aegu kevadetunnet oleks tundnud. Meil on ikka hea maa siin.

From Meri

Vaimse tühjuse rikkalikud võimalused

Lugesin täna hommikul prof. Veidemanni lugu, kus kohalikku vaimsusprobleemi käsitledes ütleb ta muuhulgas:

"Söandan [...] väita, et individualistlik vabadus, mis mõtteväljana (paradigmana) on saatnud hariduskorraldust, on pöördumas enda vastandiks. Individuaalne mina-tunne (valik ja otsustamine) domineerib meie-tunde üle. Seepärast satume kimbatusse, kui peame iseloomustama seda, mis ühendab meid läbivalt."

Ja tegelikult annab kimbatusse sattumata ka selle iseloomustuse:

"Nõnda pole imestada, et paljude jaoks võrdsustub elu tarbimise ja veebi- ning seltskonnameedia maastikel hõljumisega, otsekui oleksime ühepäevaliblikad. Avalikkuses võimendatud mõnustrateegiad keerlevad ostlemise ja meelelahutuse ümber."

Ehk siis individalistlik mina on paradoksaalsel kombel massitoode, mis erineb vaid tarbitavate asjade-teenuste ja etendatavate rollide nüanssides. Meie-tunnet loovad pigem ühised tarbimismustrid kui ühine emakeel ja selles kirjapandu. Kahtlemata on tõsi, et inimesed ei loe Krossi vaid kroone ning on juba isegi hea, kui ennast arendatakse "teadmisepõhiselt", kuigi leidmata aega lülitada oma teadmised "mõistmise ringi".

Miks see siis nii on? Küllap on kõige kurja juur meid ümbritsevas informatsiooniuputuses - internet ja massimeedia toovad maailmakirevuse mugavalt kätte, ahmi ja ahvi mida tahad. Pakutavate võimaluste mosaiik lubab seada kokku oma individuaalse mina-pildi pikemalt juurdlemata ning kui miski tüütuks muutub, siis laseb detailide rohkus teha oma elu jälle huvitavaks. Ja seda kõike saab teha ilma lugemata, süvenemata ja mõtlemata. Lihtsalt minapildi uusi kilde osteldes ja meelt (vaimsusest) lahutades.