Margus Tammeraja bloog

2011 tõmbab endale lume peale

2011-12-31T15:38:00.001+02:00

Et siis alles viimasel päeval esimene korralik lumesadu. Head vana-aasta lõppu!

Tuult ja tormi

2011-12-26T15:57:00.000+02:00

Tsitre rannariba oli täna mere võimuses. Tuul viis maalt elektri nagu ikka ja linna evakueerudes on Tsitre parim koht, kus läänetuule toimetamist vaadata. Lainemöll oli igatahes lummavalt võimas selle väikese lahesopi kohta.

From Meri

Jalamati seenelava

2011-11-13T23:01:00.001+02:00

No mida on?! Maamaja trepiesise jalamati on võtnud oma kasvulavaks mingid seenelised - ei tea kas äkki jalaseened? ;-)

From Lilled

Kuuendal novembril

2011-11-06T17:28:00.004+02:00

on minu vanaema sünniaastapäev, sedapuhku saja neljateistkümnes. Vanaema suri kaks aastat enne minu sündimist. Minu isa ei näinud samuti oma vanaema, ajad olid kunagi sellised. Õnneks on käes aeg, kus lapsed võivad näha vanavanaema, kes veel ei ole pensionilegi läinud ja vanaema, kes tuiskab ringi nagu oleks tal alles eile olnud ülikooli lõpuaktus :-)Tegelikult on mul hea meel, et end oma poolsajandi verstapostile lähenedes veel noorte ja tegusatena tunneme. Vahest isegi sedavõrd, et avastad ennast mingeid vanainimesena käituvaid kaaskodanikke arvustamas ja siis selgub, et aastaid on neil vähem kui sul... Neetult mõnus on olla piisavalt elukogenud iginoor tegelane :-)

From Linn

Kolm krooni Stockholmis

2011-10-08T18:35:00.000+03:00

Stockholmi raekoda, millest sai suvel mööda sõidetud. Kui oleks aega olnud, võinuks ka sisse astuda, kuid ajaga on kitsas nagu alati. See pilt ja tekst on tegelikult siin, et testida, kuidas on kõige mugavam pilt koos tekstiga üles laadida korraga nii bloogi kui ka feissbukki.

Paljassaares

2011-10-02T16:35:00.003+03:00

From Meri

Paljassaare looduslikkus on ikka üsna hästi säilinud. Sovjeediajast ka midagi head :-) Oktoobri algus oli täna päris suvine seal. Üks onu käis Pikakari rannas isegi ujumas. Ja millegipärast sai bussiga Ökosaarele sõita. Või siis oligi see objekt ise Ökosaar...

From Meri

Sünnipäevapilved...

2011-09-02T21:09:00.004+03:00

From Linn

...ilmusid loojangutaevasse ähvardades Õis- ja Mustamäe enda alla matta. Alljärgnevat pilti võiks aga kirjeldada kui tärkavat tuumaseent. Kui Sul on kalduvus melanhooliale, siis ära siin pikalt vaatama jää :-)

From Linn

Vihmast vettinud maa

2011-07-30T20:14:00.002+03:00

From Linnud

Uus liik koduõuel - pärast 12-tunnist sadu tekkinud lompides askeldas metstilder, keda muidu olen siinkandis kohanud vaid metsaserva laukajärvel ja laaneoja ääres. Järgmiseks on oodata ilmselt partlasi ja luiki...

Põhjaranniku jaanipäev

2011-06-24T21:33:00.004+03:00

From Meri

Pärispeal sai käidud. Ilmaprognoos lubas vihma, tegelikkus oli kesksuvine päike ja pilvekompositsioonid.

From Meri

Sellest vanast, ilmselt piirivalve objektist, võiks korraliku terrassiga vaatlustorni teha.

From Meri

From Lilled

Kanada lagle Kahalas

2011-04-30T21:38:00.002+03:00

From Linnud

Üksik kanadalane tundis ennast Kahala järve püsiasukatest kühmnokk-luikede seltskonnas nagu kodus. Luiged ajasid teda küll algul eemale, kuid lõpuks panid tüdinult pead tiiva alla ja lasid laglel nende und valvata.

Lind ei hooli ka jääst

2011-04-23T19:31:00.002+03:00

From Meri

Juminda neeme tipust avanes täna veel üsna jäine vaade. Jää jäänuste vahel toimetavaid sõtkaid, kormorane, aule, tõmmuvaeraid ja teisi ei paistnud see suuremat häirivat. Ikkagi kevad!
Sel aastal siis sama pilt, mis eelmisel - aprilli alguse paks lumevaip kadus imekiiresti ja jüripäevaks päikeselisel poolel mätas kuiv. Vaatasime aias puud-põõsad üle ja tundub, et paks lumevaip on vaid kasuks tulnud. Talvel jäi juba mulje, et kõik alla-poole-meetri taimed on kevadeks murust madalamad... Paistab, et oleme ka mõnel kitsel aidanud ületalve elada - siin-seal oli kärpimas käidud. Igatahes on kevad täies jõus ja pea igavesti kestvana tundunud talv samahästi kui unustatud.

Lind lumest ei hooli

2011-04-03T17:08:00.002+03:00

Paistab, et sookurel ja lõokesel on lõunamaal passimisest kõrini - kuulsin metsatuka tagant tuttavaid trompetihäälseid hõiskeid ja ülelendavad lõokesed tegid ka noka lahti. Piisab, kui lõunapoolsed põllu- ja heinamaaveered lumevabaks on saanud. Kuigi ülejäänud maad katab kohati veel põlvini lumi. Homne vihm peaks veed voolama panema, hakkab ka sellest kevadest asja saama.

Talvised õied

2011-02-20T15:33:00.004+02:00

From

Nüüd, mil õues on kõige ägedamad külmakraadid, hakkas meil orhidee õitsema. Küllap tahtis heita pilgu aknast välja... Ja vaatamist jätkub täie raha eest:

From Mäed

Madallend üle lumme mattunud mägede ja jääväljade - täiesti Antarktika-uurijale avanev pilt - enne, kui jõnglased seal väikese liulaskmise tegid ;-)

Lumi ja veelkord lumi

2011-01-09T22:39:00.001+02:00

From Mõisad

Kui ei ole jupp aega maale saanud, siis võib oodata ees sportlik nädalavahetus täis usinat labidatööd. Kaevasin terrassi välja, Monika ja Tuulika olid tublid meetripaksused hanged suutnud kokku kuhjata. Samas on maapind täiesti pehme ja sula kahandas lumevaipa pea silmnähtavalt, seega ei midagi katastroofilist. Huvitav, kui paks võiks maksimaalne lumikate Eestis teoreetiliselt üldse olla?

Kuidas vältida sentidega jamamist

2011-01-02T14:00:00.002+02:00

Kui eurovastased või muidu kokkuhoidlikud inimesed on rääkinud, et eurosentide jaoks vaja keskaegne tengelpung vöö vahele panna, siis tuleb tunnistada, et sentidega jamamise kartus on täiesti alusetu.

Nimelt olen ma sooritanud hetkeseisuga kaks ostu kulutades kogusummas 42,34 eurot. Esimese sularahamakse tegin viiekümnesega, et tasuda 38,34 €. Tulemus: tagastati 12 eurot (viiene paberist ja 7 ühe eurost münti) ehk siis minu kasu 34 € senti. Müüja kurtis peavalu (kas meditsiinilises või monetaarses mõttes, jäi täpsustamata).

Alljärgnev tšekk on aga tõestuseks, et kui valida täpselt õigeid (odavamaid ja tervislikumaid) tooteid täpselt õiges koguses ja õige hinnaga, on vägagi võimalik maksta täiseurodes :-) Kandke siis ilusti väikeste kollaste klahvidega riista kaasas ja head kalkuleerimist poeriiulite vahel!

From Linn

Kroonipäikese loojang

2011-01-01T13:25:00.005+02:00

From Mõisad

Meie kroonipäike on igaveseks laskunud teispoolsuse väravate taha ja uus eurotäht kirkalt on siramas. Tunne on nagu pärast kevadist suurpuhastust - väsinud talvetolm on kadunud, kõik särab puhtusest ja uued võimalused terendavad peegelsiledal tulevikupildil.

1992. aastal rublad kroonideks vahetanult oli midagi samalaadset, kuid pigem selline köidikuist vabanemise tunne, minek uude ajastusse sahistades langenud rublades nagu jalutuskäigul sügiseses Kadriorus. See oli lõplikult nõukogude reaalsusest pääsemise tunne. Kroon oli iseseisvuse märk, oluline sümbol kõigile, kes veel uskusid, et Eesti võib vabaks saada.

Nüüd, kus oleme läbi maailmamajanduskriiside saanud tunda, mida tähendab globaliseerumine kohalikul tasandil, on õige aeg langetada kroonimask ning tunda vahetult oma rahakoti kaudu sidusust Euroopaga. Kuhu see arenguetapp meid viib, ei oska vast keegi peale ennustajate täpselt öelda (millal see maailma lõpp nüüd siis tuligi?). Kas tulevikus on loota üleminekut ühisele maailmarahale? Kas jüään kõlab paremini kui euro või dollar? Igatahes hea, et €-öö on seljataga ja tegu tehtud sai.

Pilk puuriidast

2010-09-02T22:16:00.002+03:00

From Loomad

Ladusin puid ümber ja paratamatult segasin mõnede elukate sissekolimist talvekorterisse. Jahedus naelutas sisaliku vaatama, mis toimub. Pärast mõningast passimist valis ta järele jäänud puuhalgude vahel sobiva prao paar korrust konna kodust kõrgemal. Eelmise sügise talvituja hr Nahkhiir aga tänavu nägu ei näidanud, küllap ei pidanud ekstreem-aastale vastu. 65-kraadine temperatuuride vahe on ikka liig-mis-liig.

Suvesooja mere ääres

2010-05-16T19:56:00.002+03:00

From Linnud

26 kraadi soe idatuul lasi mul vabalt muulikivide vahel vees sulberdades randtiirudele lähemale hiilida. Ei mäleta, et oleks sellist sooja mais varem olnud nagu ei mäleta, et tiirud mind endale nii lähedale oleksid eales lubanud. Loomulikult käisin neile pinda, hoiatav hüüd ja mehine tiivasirutus on asendustegevusena omal kohal. Mõni minut hiljem sai lindude kannatus siiski otsa ja nad jätsid mind varbaid leotama.

Pääsuke toob päevasooja

2010-05-13T20:32:00.002+03:00

Tundub, et vanarahvatarkus vastab tõele: pühapäeval, 09.05 oli päris kõle ilm ja ma ei uskunud oma silmi kui Kahala järve kohal piiritajaid tiirutamas nägin. Minu jaoks on nad klassikalised suvelinnud, kes väsimatult lenneldes linnataevast elavdavad. Seekord siis ilmselt tabasin esimesed luurajad - linnud olid täiesti vait ja vaatasid vaid, et mõne putuka noka vahele saaks. Tänases suvesoojuses oli aga taevaalune piiritavad piiritajad äkki täis. Suvised peaväed saabusid.

Huvitav aasta - ekstreemtalv asendus äkk-kevadega ja see ootamatu suursuvega :-)

Kevadlindude laine

2010-05-02T14:39:00.002+03:00

Mets- ja salulehelind, väike-põõsalind, suitsupääsuke, metskiur, väike-kärbsenäpp ja nii mõnedki teised mai algul saabuvad linnud kenasti kohal. Selle aasta esimene pruunselg-põõsalind leidis aga kurva otsa, ilmselt ei suutnud värskelt lõunast saabunult akent ära tunda...

From Linnud

Konnad teel

2010-05-01T19:34:00.002+03:00

From Loomad

Konnad teel... kuhugi on nad teel. Loodetavasti jõuavad pärale või vähemasti autoteelt ära samblavaibale nagu see isend siin, kes siili kombel seljas mingit lehekest kandis. Nõmmeveski joa kandis.

From Lilled

Suund põhja

2010-04-25T13:58:00.005+03:00

From Linnud

Kevad on täistuurid üles võtnud. Rabahaned kihutavad põhja poole edasi.

From Loomad

Teel tippu. Kes põhja ei põruta, see sätib ennast maisemate tippude poole.

Kotka lend

2010-04-17T15:28:00.004+03:00

From Linnud

Kahala järv oli veel eelmisel nädalal jäävangis, täna ei olnud jääst vähimatki jälge jäänud. Tuhanded suur-laukhaned ja rabahaned olid keset järve vahepeatusel, neid käis kaemas üksik merikotkas. Seevastu kormoranid istusid kambaga rannajoonel kivil nagu miškad.

From Linnud

Eelmisel nädalavahetusel Kolga-Aablas jäi aga silma rida "luikesid", mis tegid rahutuks ühe päris luige.

From Linnud

Kui juhtumisi kusagil vana kivikalme juures passima jääd, siis ära väga pikalt maole silma vaata :-)

From Loomad

Kevad käes

2010-03-30T20:46:00.002+03:00

Talv sai otsa sama äkki nagu algaski. Täna kuulsin esimest kevadist lõokest, nägin lõunamaalt äsja naasnud linavästrikku ning väga varased naerukajakad käratsesid nagu ei olekski ära käinud. Tänu kellakeeramisele on õhtul ka tänuväärselt valge. Hoolimata erakordsest lumerohkusest ja pikast külmaperioodist saab iga talv kindla peale otsa. Selline stabiilsus rahustab.

Kevadlaul 2010

2010-03-12T20:46:00.002+02:00

Tänavune talv on nagu tüütu külaline, kes ei märka õigel ajal ära minna. Hommikul aknast välja vaadates võttis ikka meele korraks mõruks küll, kui valget puru jälle täiega alla puistas. Aga siiski on talve selgroog murtud, mis murtud ja õhtuses päikeses lasi musträstas päris kõlavat laulu. Ikka sedasama viisi, mis on mul aastaid kevadlaulude perioodi algust tähistanud :-) Kuula ka.

Roohabekas

2010-02-14T22:51:00.004+02:00

...nokkis täna jäätunud jõesuudmes pillirootutte.

From Linnud

Ristuvad rajad

2010-01-10T22:06:00.003+02:00

From Metsas

Käisime täna lumerohkust imetlemas. Lumevaibal paistsid metsaelanike käimised kenasti silma, siin on põdra tee ristunud mõne väikse närilise asjaajamistega. Mets ise on nagu muinasjutus.

From Metsas

Kümme!!!

2010-01-01T22:31:00.003+02:00

01.01.10, tore ühtede ja nullidega kuupäev täna. Kümme!!! Zehn! Ten! Dix! Shi!
Sel aastal võiks siis kõik kümnesse minna! Pea-asi, et see õige kümme oleks silma ees, eesmärgid klaarid ja kursid selged.

Naljakas, et nii paljud mitte ainult ei pane tähele, vaid suisa jälgivad tähelepanelikult alanud aasta ennustusi, kuulavad astroloogilisi abimehi ja vahivad horoskoope. Sellele sekundeerivad kenasti ettevõtlusega tegelevate inimeste prognoosid, mis ennustavad veel karmimaid aegu. Ja ilmavaatlejad ennustavad jääaja algust (tingitud globaalsest soojenemisest muidugi).

Selge on vaid, et sõltumata mistahes tulevikku vaatamiste meetoditest, sõnumite edastamise viisidest ja kanalitest, on sellel kõigel suhteliselt vähe pistmist meid tulevikus tabavate järjekordsete ootamatustega. Parema toimetulemise nipp seisneb lihtsalt nende ootamatuste suhtes piisava ettevalmistuse tagamises. Aga eks seda on ajast aega rääkinud kõigi rahvaste muinasjutudki... Head uut aastat!

Põlvini lumes

2009-12-26T19:11:00.003+02:00

From Metsas

Jõuluretk metsavaikusse kulges kohati põlvini lumes sumbates. Pilt räägib ise enda eest. Vaikuses kostus aegajalt vaid rähni toksimist, tihaste ja porride hääli. Siin-seal ristus me tee kitsede jäljereaga, mis nägid välja justkui oleks lumme sügavaid auke torgatud. Tõeline jõulurahu.

Lumega jõuludele vastu

2009-12-13T15:38:00.002+02:00

From Lilled

Tore, et jõulukelladele akna taga ka valget tausta jätkub. Paistab, et senine tume aeg on asendumas helgemaga.

Sügistööd tehtud

2009-10-25T12:46:00.003+02:00

Rohkem sel aastal muru ei niida. Niikuinii üsna samblaseks läinud teine.

Võtsin ette juba ammu plaanitud raamatute korrastamise - LibraryThing on osutunud parimaks kataloogiks, mida eales olen näinud. Palju parem kui Shelfari tänu võimalusele otse ELNET'ist andmeid tõmmata. Peab linnas inventuuri jätkama.

Meie avalik raamaturiiul on siin . Püsiv vidin siis kusagil paremservas.

Sügis

2009-10-21T22:33:00.000+03:00

From Lilled

Vahtraleht paekivil.

Nõmm-liivatee mesi

2009-07-26T23:34:00.002+03:00

From Lilled

Tõenäoliselt Eesti kõige põhjapoolsemad nõmm-liivatee õied Purekari neemel pakkusid oma nestet kimalastele. Tõeline Eesti suvi.

Õitsev kevad

2009-05-07T20:56:00.002+03:00

From Lilled

Esimesed vihmad pesid kirsipuude õied lahti. Lepalind laulis teleantenni otsas ja väike-põõsalind lõgistas aianurgas. Kevade kõrgaeg on käes, hoolimata inimeste maailma tõusudest ja mõõnadest. Kes märkab, see naudib.

Mõtteid mõisast

2009-05-01T20:20:00.002+03:00

Käsime täna huvi pärast talgutel. Mõisas. Mõtteid mõlgutati mõnusalt mõnelgi kohalikul teemal ja natuke ka etteantud teemade piires. Positiivselt mõjus, et inimesed tulid kokku ja suhtlesid omavahel. Selge, et mõtlemine on raskem kui kraamimistööd, seega rahvast oli oodatust vähem, kuid siiski.

From Mõisad

Lõpuks aga hakkas koht domineerima, mõis mõjuma ning mõisa saatuse osas kaasa rääkimine võttis võimust muude mõlgutuste üle. Aga eks vanasti seondus maaelu mõisaeluga ja mõisaelanike mõtted kujundasid ümberkaudset elu. Mõisate kadumisega joosti kaasa oma talupidamisega, et siis aastakümneid sunniviisilist kollektiivset "mõisapidamist" harrastada. Praeguse ajalooetapi individualistliku eratsemise liberaalmajanduses hulpides võiks vanadest mõisasüdametest, kus veel vähegi on midagi omaaegsest hiilgusest taastada, kujundada kohalikku elu elavdavaid keskusi. Et järgmiste talgute aegu oleks mõttelaisematel moonakatel võib-olla rohkem huvi talgutele tulla.

Pesaehitajate kevad

2009-04-20T22:44:00.002+03:00

From Metsas

Mulle tundub, et koprad armastavad mugavust - oja kaldajärsakul on kahtlemata mõnusam järada puud languse kõrgemalt poolelt. Samas tagab see üldjuhul, et puu kukub metsa poole, kust on raskem oksi ojasse toimetada. Igatahes annavad need "närilised" oma panust vanade haavapuude harvendusele, mis koos tormist murtud puudega on ojakaldad muutnud kohati üsna läbimatuks.

From Loomad

Kuklased ajavad kobrastega täpselt sama asja - küll mõned suurusjärgud väiksemate ehitusblokkidega jännates. Jahedusest tulenevalt erilist aktiivsust küll ei täheldanud, kuid mõned sõdurid võtsid minu lähenedes kaitsepoosid sisse. Sedapuhku valehäire, sest erinevalt neil varem külas käinud sigadest ei kavatsenud ma sõna otseses mõttes nina nende koju toppida. Kevadpuhastagu rahulikult edasi.

Varakevad on sinine

2009-04-11T15:06:00.002+03:00

From Lilled

Esimene sinilill, mis sel aastal mu teele jäi. Kollane aeg ei ole veel käes, paiselehe õis oli üsna kinni, kuid sinised õied olid kulu vahelt, sambla seest ennast mäekaldal päikese poole küünitanud.

Taevakarva roopad

2009-03-22T21:46:00.002+02:00

Lumi ei taha ega taha taanduda. Krõbeda jääkoorikuga kaetud metsaalusel lumevaibal on kohati veel poolde säärde paksust, kuid iga sügavama sammu kohta tuleb tubli kümme läbivajumata sammu. Põldudevahelisel teel on sõitjad aidanud jääd lõhkuda ning roopad püüavad taevasina.

From Metsas

Kevad tuleb

2009-03-15T23:05:00.003+02:00

From Linnud

Täna olid merel aulid. Ja paar hallhaigrut küürutasid jäätunud rannal. Jääkosklaid ja sõtkaid jagus ka. Ja siis need tavatalvitujatest kühmnokad, kelle hulgas mõned äsja inetu pardipoja staatuse unustanud uhked noorlinnud.

Toksisin kepiga muulikivide jääkraesid katki ja tundsin, et talve sabakont on kohe-kohe murdumas. Kevad tuleb!

From Meri

Õnne valemi alus

2009-03-07T12:32:00.005+02:00

Postimehes ilmunud Lauristini artiklis viidatakse järjekordselt elukvaliteedi teemale. Kvaliteet tähendab elada kaua ja õnnelikult. Me kõik teame, et Eesti mehed surevad varakult ja naised käivad viimase(d) kümnendid järjest sagedamini arsti manu. Ehk siis õnne valemi alusmuutuja on tegelikult inimese tervis.

Öeldakse, et iga inimene on oma õnne sepp. Seda sepistamist aga jagub küllaga, sest paraku on inimene bioloogilise olendina allutatud loodusseadustele ehk tegelikult ei ole meie keha ette nähtud olema automaatselt tugev ja terve pärast teatud produktiivset vanust. Üksnes tsivilisatsiooni areng on teinud võimalikuks inimese eluea (looduse seisukohalt) ebanormaalse pikenemise. Soovides oma pikemaks venitatud ellu rohkem tervist, peame paratamatult oma keha eest pidevalt hoolt kandma.

Arvan, et kõik on nõus sellega, et elu pikendamisel on mõte ainult sel juhul, kui juurdevõidetud aastad ollakse täie tervise juures. Tänapäeva meditsiin võimaldab likvideerida enamuse probleeme, mis viisid meie esivanemaid suhteliselt noorelt hauda veel mõned inimpõlved tagasi. Kuid tervise osas saab inimene loota üksnes iseendale.

Puhtpraktiliselt tähendab see rutiinset tööd oma keha kallal. Täpselt sama moodi nagu me oleme harjunud hommikuti hambaid harjama. Sisuliselt seisnevad rutiinid kindla (lõpuks harjumuslikuks kujuneva) toitumis- ja treeningkava järgimises. Kõige lihtsam ja ohutum on sellise rutiini sisse seadmiseks võtta professionaalset nõustamist mõnelt sertifitseeritud treenerilt.

Kui nüüd lõpetuseks küsida, mitu Eesti inimest oma tervist sepistavad, siis usaldades Statistikaameti andmebaasi on Eestis umbes 148 000 tegutsejat (misiganes ala harrastaja, kes hooaja või poolaasta jooksul on käinud vähemalt korra nädalas trennis). Tõenäoliselt veel nii mõnedki käivad statistikaameti teadmata sörkimas või tõstavad kodus sangpommi, kuid vaevalt, et selliseid on üle 50 000. Episoodilised hommikvõimlejad või suvel suplejad arvesse ei lähe. Seega võib oletada, et oma keha kallal näeb eesmärgistatult vaeva vaid 15% Eesti elanikest. Mõni ime, et me siis oma eluea näitaja poolest 88-st riigist tagapool oleme ja veel viriseme ka, et õnn ei tule meie õuele...

Kopra talv

2009-01-18T18:25:00.003+02:00

From Loomad

Sattusin täna ennelõunal jõeületuseks kohta otsides kopra tegutsemisjälgedele. Veele oli kopra poolt tehtud jääaugus kerge kirme peale tõmmanud ja laaste kattis äsja sadanud kerge lumi. Seega oli loom hiljemalt hommikuvalgusega sündmuskohalt pessa tagasi ujunud. Hiljaaegu langetatud puu magusad oksad olid täpselt "söögilauale" kukkuma rihitud.
Huvitav, kas kobras kujutab enne töö kallale asumist ette, kuhu puu peaks langedes kalduma? Kas selline kaalutlemine on kopral lihtsalt instinktiivne või viitab konkreetseid olusid arvestavale elementaarsele mõtlemisele? Igatahes näib kobras "raskete aegadega" toime tulevat paremini kui nii mõnigi inimloom, keda oma liiga suureks aetud panustega mängus kaotamine sunnib rongi alla hüppama.

Tardunud lained

2009-01-03T16:26:00.002+02:00

From Meri

Tänane meri tervitas mind jäätunud lainetega - luiteil tardunud vesi jättis niivõrd eheda mulje stoppkaadrisse püütud rahulikult loksuvast merest. Samas on külm jõudnud kaanetada vaid tühise riba madalat vett, aga eks see tõeline talv ole meil ju veel nägemata.

From Meri

Kivi oleks nagu jääst kasuka selga saanud, et ennast hülge või vaalana esitleda. Huvitav, kuidas saab see jäätumine niivõrd äkiline olla, et vesi kivi otsas laineviirgudena kangestub?

Jõulud Pärnus

2008-12-15T22:02:00.002+02:00

From Linn

Tüübiline aastalõpustseen - hulgi erinevat klaasi ja valgeid laudlinu ja küünlavalgust. Ja mõningaid lubadusi uueks aastaks.

Vee- ja koprarohkus

2008-12-07T14:46:00.004+02:00

From Metsas

Koprad on planeerinud teha Sääsepauna ojast ühe väiksemat sorti metsajõe. Kahtlemata on kasuks ka üldine veerohkus, mis tegi muidu kohati ülehüpatava kraavi laiusest ojast täiesti arvestatava veetõkke. Igatahes viimase viie aasta jooksul ei mäleta, et oleks jäänud seetõttu tagametsas käimata, et üle oja ei saanud...

Õunamemm

2008-09-18T20:12:00.003+03:00

From Lilled

Mõned ennustavad karmi talve punaste pihlakate pealt. Huvitav, kas see "õunamemm" peab näitama, et sel talvel tuleb piisavalt lund, et lumememme teha?

Tegemist on leiuga Laulasmaalt saadetud õunakotist.

Legendi sünd

2008-05-06T22:22:00.000+03:00

Julgen oletada, et John Legend oli (ja on ka edaspidi) paljude eestlaste jaoks täiesti tundmatu nimi. Keegi kusagil kaugel Ameerikamaal laulmas tavalistest inimestest. Mis meil sellest? Tavalisi inimesi ka siin piisavalt ja mõni neist laulab oma tavalisi laule vahest maakeeli vahest rahvusvahelises suhtluskeeles. Legendaarseks saavad neist vaid üksikud ning kuulsus jääb kohalikuks. OK, Georg Otsa teati Soomes ka ja Anne Veskit Venemaal...

Ülitähe otsingu päriselu-saade pakkus meile võimaluse oma muusikalist maailmapilti veidi laiendada. Tavapärase populaar-roka asemel pakuti elegantselt tundmatut delikatess-pala. Esimesel mekkimisel ei saa arugi, mis roog see nüüd siis on. Peenema maitsetajuga helinautlejad saavad õnneks tuubikust lisa võtta. Pole paha nagu üks poliitik rõhutas!

Piiranguteta hääletusega tõsielu-saate olemusest tingituna jäävad sellised omanäolised muusikalised ekskursid paraku erandiks. Tegemist ei ole mitte 2-takti-ette-stiilis tõsisema võistulaulmisega, vaid saatega, millele on oluline saavutada suur vaadatavus (vt reklaamipauside pikkust) ning ka hääletuslahendusest teenida. Piiramatu võimalus hääletada lubab nii mõnegi osaleja puhul tulemusi (st saatest-saatesse edasijõudmist) otseselt rahaliselt mõjutada, rääkimata tüübilisest hääletame-karjaga-tuttava poolt (karaoke-tasemest hoolimata). Ja loomulikult on produtsendile oluline, et saateid/hääletusi oleks rohkem ning pinge kasvades hääletajate arv kasvaks. Selge, et antud projekti alustades on TV3-l selge kasumisiht silme ees. Reality toimib ju täiega, kui vaadata, mis toimub tähetantsude, unelma-pulmade, maameeste-naise-otsingute jm taolise meelelahu(s)tusliku toimetamise ümber.

Ülitähe leidmise tõenäosus sellisel viisil on muidugi kaduvväike. Nagu enamusel võistlustel. Kuid vahest satub ikka mõni tundmatu täht sekka ja võib-olla plahvatab meie silme ees kunagi mõni supernoovagi. Või vähemasti sünnib mõni uus legend.

Mao tee üle kivide

2008-05-05T22:22:00.003+03:00

Sedapuhku ristus mu järjekordse väikese kevadretke tee nastiku omaga, kes oli ennast risti kruusateele sättinud ja viimasel hetkel väledalt risuhunnikusse vonkles. Võrreldes varase metskitse-soku ja lauda tagant plehku pannud jänesega oli muidugi mao liikumine piisavalt aeglane, et mõned kaadrid jäädvustada. Igatahes sai ta suurepäraselt hakkama kruusakividega, mis minu jalale astumiseks kuidagi mõnusad ei tundu.

Päev varem aga viis mu tee üle Pedaspea rannakivide, millel astumine meenutas seda mao kulgemist - ikka otsides kindlamat jalaalust ja samas püüdes võimalikult sirget sihti hoida. Kui umbes kilomeetri jagu oled sellist "rada" käinud, siis tekib mingi teistsugune teetunnetus. Aga sama oluline kui käia, on õigetes kohtades peatuda ja tajuda selle omapärase rannajoone tagasihoidlikku ilu. Küllap see kehtib kogu elu kohtagi...

Kulurebane ja puunugis

2008-04-28T19:19:00.003+03:00

Hoolimata varasest kevadest, ei ole rohi veel kulust läbi tõusnud. Kadakate vahel hiirjahti pidanud reinuvader oli kah kuidagi veidi kulukarva. Igatahes luusis teine mul jupp aega pea nina all ringi enne, kui jahmunult põõsaisse hüppas.
Kevad tähendab pikemaid päevi ja pikemaid käimisi. Õnneks on veel me ümber piisavalt olendeid, kelle ootamatut ilmumist mäletad veel aastaid. Metsas kuusepuu otsas linde kimbutamas käinud metsnugis jättis igatahes algul mulje hiiglama piraka sabaga oravast. Kuid need paar hetke, mil läbi binokli käbeda karviku teraseid silmi vaatasin, tundusid niivõrd pikad, et otsustasin piltigi teha. Loomulikult arvas nugis teisiti ning jäädvustusid vaid päikesepaistes säravad kuuseoksad tumedate tüvede taustal... Ehk siis teine kord poseerib pikemalt :-)

Liputornis

2008-04-23T20:52:00.002+03:00

Täna tuli äkiline plaan kontorirahvaga Riigikogu sünnipäevale minna. Ilm oli ilus ja kuuldavasti lastakse ka Pika Hermanni otsas ära käia. Lastigi - tubli tunniajase järjekorratamise hinnaga. Aga see-eest on nüüd oma silmaga Sellest Kõige Tähtsamast Tornist alla vaadatud, lipp kevadtuules vahvalt pea kohal lehvimas :-)

Tulles üles mäe peale meenus mulle, kuidas kunagi poisipõlves sai pinginaabriga mööda Toompea müüre ronitud. Ja mõeldud, et küll võtaks selle punase palaka Hermanni otsast maha, kui saaks. Tundub, et neid mõtlejaid oli teisigi, sest ei kulunud kümmet aastatki, kui sini-must-valge oma koha jälle sisse võttis :-)

Üksildane päev

2008-04-14T23:13:00.002+03:00

Lonely day originaalis ja Superstaaris.

Nagu varem kirjutasin, mida tipule lähemal, seda hõredamaks jäävad read. Kuni viimaks jääb vaid üks. Iseasi, kas tema päevad saavad just üksildased olema... Vähemasti saab arvestada ajutiste inimeste ajutise tähelepanuga ;-)

Porisev porr

2008-04-08T21:08:00.002+03:00

Mingit lehte sirvides jäi silma Elioni porri-reklaami lugu. Ja ennäe-imet Elioni DigiTV lehel kargab ka miski linnuke oksal... Mida krdit?!

Kui vaene porr ise seda teaks, milleks reklaamionud ja -tädid teda ära kasutavad, siis küllap ta poriseks pahuralt. See porr siin pildid igatahes askeldas metsas oma tavapäraseid asju ajades ning vilistas inimeste peale...

Sumades kevadises lumes

2008-03-30T22:38:00.003+03:00

Ehmatasin täna hommikul mööda jõeäärset kolades soku hüppesse, ega tal ka ilmselt teab-mis kerge selles ootamatult langenud lumevaibas liikuda polnud. Hoolimata pea kümnest soojakraadist, oli kohati lumi põlvini. Tänu tugevale lõunatuulele ja kohati vilksatanud päikesele oli siiski selge, et kevad võidab niikuinii.

Lisaks tavapärastele talvitujatele, kes olid kevadiselt toimekad-häälekad, lasid esimesed nõmmelõokesed suisa laulugi lumise põllu ja metsa kohal. Ja jõeorus tegi käblik noka lahti. Küllap olid nad Päevalehest lugenud, et esmaspäeva õhtuks on lumi läinud :-)

"Kuu on päike"

2008-03-11T22:09:00.001+02:00

Seda võib ka nii laulda.

Nokia teeb nokiat

2008-03-02T15:48:00.002+02:00

Seni, kuni meil otsitakse Eesti Nokiat, teeb Soome Nokia ise "nokiat" - selline tundub olevat telefon (vabandust, liikuv seade?), mida ma täitsa ostaks kohe. Videolõik on igatahes üsna isuäratav.

Takistusriba

2008-03-01T22:38:00.002+02:00

Tormituuled olid võtnud vaevaks luua looduslik takistusriba metsateele, mida mööda täna oma väikest rännakut tegin. Päris tormimurruga muidugi tegemist ei ole, kuid mul tekkis hoopis seos eilse vestlusega, kus oma kolleegidega maailma asju arutasime. Nimelt vaidlesime selle üle, et kas ma ikka usun millessegi või lihtsalt tean/ei tea midagi. Näiteks, kui ma ütlen ennast teadvat, et evolutsioon on olemas, siis kas see tähendab, et ma USUN, et evolutsioon on olemas... Lõpuks leppisime kokku, et minu "teadma" võrdub paljudel juhtudel teiste inimeste "uskuma"-ga.

Läbides elu takistusriba, näeme selgelt konkreetseid meie ees seisvaid raskusi ning mõtleme midagi välja. Kuid kes vähegi mõelda viitsib, teab (või usub), et mingist barjäärist üle saamine tähendab, et seisame uue tõkke ees, mille taga on jälle midagi uut ootamas. Nii on see teineteise mõistmise teed kulgedes või mida-iganes saavutada püüdes - igale võidule (arusaamisele jõudmisele, soovitu täitumisele) järgneb uus väljakutse.

Astusin täna üle kümnete tüvede, ületasin mõned ojad ja jõe ning lõpuks ka iseennast - sundisin end tegema matkale lisaks ühe väikese jooksuringi. Aga igasugusest füüsilisest pingutusest on palju tähtsam suuta üle saada barjäärist, mis takistab meil rääkimast teiste inimestega millestki tõeliselt olulisest. Mitte ilmast, viimasest telesaatest või kellegi surmaga lõppenud hooletust sõidust... Asjadest, mis lähevad korda ja aitavad paremini mõista Olemise olemust.

Kolme värvi all

2008-02-24T11:01:00.004+02:00

Kruvisin eile lipuvarda alust seina, et 24.-ndal oma elus esimest korda lippu heista ning tuli meelde, kuidas ma sügaval nõuka-ajal ühele tillukesele vasest kolmevärviliseks emailitud märgikesele nõela külge jootsin. Et siis ühel teatud 24.-ndal kuupäeval see pintsaku revääri külge torgata ja muidu täitsa tavalisest koolipäevast rõõmu tunda. Mäletan ka, kuidas mulle öeldi, et ära parem tee nii, võidakse viltu vaadata...

Vaatan nüüd oma esimest lippu tuules lehvimas ja mõtlen, et küllap on see mulle ikka oluline. Muidu poleks ju selle töönatukesega vaeva näinud. Lapsepõlves, mil hakkasin aru saama, et punane kaelarätt on kurjuse märk, tekkis ajapikku Vabariigist kujutelm nagu muinasaegsest paradiisist. Liiga paljudel mu ümber oli see aeg kas nende ilusa lapsepõlve mälestusena hinge jäänud või oldi saadud ennast teostada vaba riigi kodanikuna. Veidral kombel mõjus see tugevamalt kui otsene ja kaudne punane propaganda, mis päevast-päeva tükkis tülinaks peale.

Tegelikult oli mul väga ilus lapsepõlv. Väike inimene saab ju igal pool hakkama, kui tema ümber on piisavalt headust ja hoolt. Ja saab ka täiesti hästi hakkama ilma vanaisade ja vanaemadeta, kes oma lapselaste jaoks otseselt või kaudselt punavõimu tõttu tundmatuks jäid... Inimesteta, kelle elu parimad aastad jäid Vabariigi-aegadesse. Äkitselt tunnen hoopis heameelt endas tõusmas, sest minu parimad aastad on ka Vabariigi-aegadel. Järjepidevus on taastatud, elu läheb edasi läbi lõputult replitseeruvate DNA-ahelate ja katkematute lugude meie teadvuses.

Kõlistades teoorjuse ahelaid

2008-02-11T20:43:00.000+02:00

Päevalehe tänases muidu nii suusaspordi-vaimustuses numbrist võis lugeda ühte huvitavat kasumi maksustamisele kutsuvat mõttearendust. Sõltumata sellest, kas ja kuidas ettevõtteid maksustada, on artiklis ja selle kommentaarides üsna selgelt peegeldatud Eesti majanduse suurt sõltuvust väliskapitalist. Ja see kapital on siin konkreetselt kasumiteenimise eesmärgil. Kohalike roll on enamasti olla kinnisvara- ja tarbimislaenudega (välismaise) panga külge aheldatud teoorjad, kes paremal juhul on oma mõnusa elu jätkamiseks mõne (välismaise) firma teenistuses. Ja kellel enamasti on ebakindlustunne sees kripeldamas, et kui tööots peaks kaduma, siis kuidas laenud tagasi saavad makstud...

Kui küsida inimestelt, kas nad on oma põllumajast (ja sellega kaasnevast ühest või enamast autoliisingust) valmis laenukoormuse kaotamiseks loobuma, siis saab ehk kuulda, et pole ju kusagil elada. Ehk justkui sundseis ajab inimese laenu-/tööorjuse rattasse. Ja siis me seal sibame nagu oravad, kuni jaks raugeb ning ennast sammastele puhkama loodame sättida. Mitu Eesti Nokiat või Eesti šveitsi kella selle seltskonna liikmed võiksid välja pakkuda?

Kas olla geniaalne töömees eduka(välismaise) firma palgal või püüda oma geniaalsust ettevõtjana realiseerida, on valik, mille puhul enamik meist palgatöö kasuks otsustab isegi teist varianti järele proovimata. Õigupoolest on see ju igal pool maailmas sama moodi ehk tegemist ei ole mingi Eestile omase eripäraga. Enamus lihtsalt ei ole hingelt ja vaimult valmis ennast tippu töötama. Küll aga on kerge ennast laenu- ja tööorjuse kütkeisse seada. Ainult, et kasumi võtab keegi teine...

Ehh... sai siin nüüd heietatud jälle, vaja rattasse hüpata ja silkama pista :-)

Talv tuleb ... ja läheb

2008-02-04T21:43:00.000+02:00

See on üks "talvine" päikesetõus veebruari algusest. Lund ei ole, soojakraadid on võtnud võimust aasta kõige külmemal kuul ning kevade tunne üha tugevneb. Nädalavahetuse tormituul tuli koos lumega ja läks koos lumega. Aga üldiselt on juba lausa tobe ilmast rääkida, parem lihtsalt nautida pikemat päeva...

Võib ka muusikat kuulata või teha

Tuult ja tormi

2008-01-19T18:15:00.000+02:00

Minu tänane tormikogemus seisneb praktiliselt mitte milleski - toast välja minemata võib aknapleki vaikse lõgina ja vihmapiiskade krõbina kaudu tuult ja tormi üksnes ette kujutada. Neil hetkedel on päris mõnus olla puhkepäeva nautiv linnakodanik võrreldes näiteks väljas elektriliine paikavate tehnikute või praamimeestega.

Üha rohkem inimesi veedab suurema osa oma elust tegelikult nagu vati sees... Seda mitte ainult füüsilises mõttes - soe korter/maja, õdus kontor, auto ja hilisõhtuni ootel supermarket moodustavad konstantselt suvise mikrokliima - vaid ka vaimselt on paljud meist kapseldunud oma turvalisse maailma. Seni, kuni miski meid sellest vaimlisest kookonist välja ei raputa, on üsna lootusetu tahta, et inimesed mõtleksid palju kaugemale oma nabast ja näeksid maailma avarama pilguga.

Globaalne kliimamuutus on üks neid teemasid, mis peale hetkel aktuaalse prügisorteerimise teema hakkab eestlastele pärale jõudma. Vähemasti võib kuulda jaanuari-vihma kiruvate inimeste kõnes vihjeid sellele kui märgist üleüldise soojenemise kohta. Aga kui paljud mõtlevad, mis nüüd selle teadmisega teha? Sõltumata sellest, kui suur on kliimamuutuses inimtegevuse tegelik mõju, on nii mõnelgi vaja praktiliselt tegutseda - nt realiseerida uputuspiirkonda soetatud kinnisvara. Õnneks võimaldab Eesti geograafiliselt hea asukoht meil tunda ennast siin üsna turvaliselt. Ja mõelda edasi oma väikestest asjadest vahtides sekka telekast mänge, piilu-saateid, tantsu ja tralli. Torm pole veel elektrit ära viinud...

Mustikakooki ja veini

2008-01-10T19:38:00.000+02:00

...pakuti gourmet-kinoseansil "Minu mustikakarva ööde" filmi vaatamisele häälestumiseks. Kook oli väike, aga hea. Nagu filmgi - minimalistlik, ilus ja sujuvalt läbi erinevate hingemaastike kulgev. Täitsa soovitan.

Sel nädalal on üle pika aja veidi lund olnud. Mis tähendab linnas lumesupis sumpamist ja ummikuid (tali tuli vist jälle ootamatult?). Ometigi on see mõnus - läks hulga valgemaks ja hubasemaks. Kevadki nagu tuli lähemale. Kui see kliimasoojenemine ikka toimib, siis on talve vaid veel 10 nädalaks. On see hea või halb, on suhteline. Ja niikuinii on kliimat võimatu ümber kujundada.

Vilsandi piimapurk

2008-01-07T22:53:00.000+02:00

Lugesin Arterist lugu Jaan Tätte Vilsandi-elust ja miskipärast meenus mõned aastad tagasi teoks saanud käik Vilsandile. Nimelt oli sadamamajakese seina äärde seatud piimapurk pealkirjaga "Tätte". Seisis teine päikese käes ja soojenes. Praktiliste inimestena tõstsime selle ümber nurga varjuküljele, kus ta vaatas rõõmsalt vastu ka siis, kui paat poole päeva pärast meile järgi tuli...

Tegelikult oli see minu esimeseks ja seni ka viimaseks jäänud käik seotud pigem ühe vana mälestusega lapsepõlves kätte juhtunud lagunenud loodusraamatu lehekülgedega, kus räägiti Vilsandi linnuriigist. Linnuriik! Vilsandi? See tundus nii kaugel ja kättesaamatu olevat, et isegi paljudel varasematel Saaremaa-reisidel jäi ta alati kuhugi "marsruudilt välja".

Sellest külaskäigust on meie Lahemaa-kodu lõunapoolsel aknal kunstnikuhärra Mati väike vitraaž, millel kesktalvise päikese madalad kiired panevad särama majaka siluetti ümbritsevad suured taeva ja mere kuud. Või päikesed. Täpselt seal, kus on linnuriik.

Hingeleekides roosidest voodi

2007-11-13T20:43:00.000+02:00

Bon Jovi või Jon Bovi nagu siin kellelgi üle keele lipsas, ei ole minu üleüldse harva kuulatavasse playlisti küll sattunud, kuid tänu kahele etteantud taktile on tekkinud huvitav võrdlusmoment. Et kuidas kõlab Bed of Roses eestikeelsena - ja kõlab täitsa hästi. Võrdle ise: Bed of Roses vs Hingeleegid.

Kuna minu une-eelseks lektüüriks on raamat juhuslikkuse kohta, siis paar juhuslikku mõtet. Nimelt arvavad fatalistid, et kõik kulgeb nii nagu ette määratud. Et saatuse vastu ei saa. Tegelikkuses ei saa hoopis juhuslikkuse vastu - see lihtsalt on meie ilmakorraldusse sissekodeeritud. Juhuslikkust arvestades saab aga saavutada kõike, mis piisavalt tõenäoline. Sõltumata sellest, kuidas ühe või teise üksiku katse tulemused juhtumisi olid. Tähtis on seeria, püsimine valitud suunal. Ehk siis valitud saatuses...

Hommikune internet

2007-11-11T13:03:00.000+02:00

Meil on siginenud nädalavahetuste aeglastel hommikutel uus harjumus - hommikusöögi kõrvale läpakast internetti kiigata. Umbes nagu paljud sirvivad ajalehte, hambaid võileiba lüües. Tänu sellele on uudised nii värsked kui üldse võimalik. Iseasi, kas on uudisväärtust järjekordsel avarii- või põlengusõnumil. Sekka kellegi arvamus, et koolitapmistega tuleb harjuda?!

Huvitav lugu oli hoopis Ekspressis, kus saab teada, et Pillapallu tuleb miski mini-Las Vegas. Keda huvitab lähemalt, mida see võiks keskkonnale tähendada, võib lugeda vastavat uuringut. Kuigi tegemist paistab olevat vana sõjaväepolügoniga, on idee suhteliselt puutumatu maastikukaitseala servale rajatavast suurejoonelisest uusasumist ütlemata kummaline. Nagu ikka, võib lugeda sinna juurde valla kommentaari turismi edendamisest ja tulubaasi kasvust. Üsna ilmne, et arendajale on selline projekt väga mugav, kuna suured maalahmakad on käes, kõik saab ilma suuremate sekeldusteta nullist rajada võrreldes taolise projekti teostamisega kusagil olemasoleva asumi piires või piiril.

Mulle isiklikult tunduvad kõik sellised projektid juba seepärast jaburad, et kohale tuuakse inimesed, keda enamasti üldse ei huvita ümbritsev loodus, tegema asju, mis sinna keskkonda põhimõtteliselt ei sobi (spa rabaserval?, kasiino metsas?, golfiväljak keset nõmme?). Üsna ebameeldiv kogemus on juba see, kui metsaretkel või mere ääres hakkab kilomeetrite kauguselt kõrva mingi tümakas, mis kostab nn turismitalust või puhkealalt. Sest selliste projektide subjektiks on urbaniseerunud kodanikud, kes naudiksid rabavaadet mullivannist või nõuaksid metsavaikusse taustmuusikat...

Seoses iPhone Euroopasse laskmisega, võib siit-sealt lugeda ka midagi puutetundlike ekraanide teemal. Minu lemmik selles vallas on siin - vaata ja imesta (lähemalt veel siin). Iseasi, kas hommikusöögi kõrvalt on hea pannkoogist rasvaste sõrmekestega mööda ekraani plätserdada.

Mida saan teha mina?

2007-11-06T22:14:00.000+02:00

Lugesin täna Eesti Päevalehest Margus Punabi artiklit, kus antakse järjekordne adekvaatne ülevaade tõelise eesti mehe lühikese keskmise eluea põhjustest. Juhtumisi lugesin ka juba veidi kolletunud Äripäeva dividendisaajate numbrit. Ühtlasi vaatasime teatud põhjustel kodus uuesti Kaks takti ette 5. saate salvestust.

Sellest mõned mõtted:
1. Püstitades mingi paremusjärjestuse, ehitame püramiidi, mille tipus on vähe ruumi;
2. Tõenäosus sellisesse tippu sattuda juhuslikult on kaduvväike, kuid suureneb paljude asjaolude (andekus, töökus, visadus, suhetevõrgustik, õnn jms) kokkulangemisel;
3. Rahakogus universaalse mõõdikuna annab ühiskonnale signaali häälestumiseks valele lainele (kõik ei pääse kunagi rahapüramiidi tippu, kuitahes palju nad ka ei tõmbleks selle nimel);
4. Kui tippu pürgimisel tuleb ohverdada oma tervis ja jätta eluga varem hüvasti, siis mis on sellel ronimisel mõtet?;
5. Kui oma asja ajada sisemist naudingut tundes õnnestub mõne tipu lähedusse jõuda, siis see tundub olevat parim, mis sinuga võib juhtuda;
6. Alati võib ajada kokku kasvõi väikese, kuid oma "mäe";
7. Positiivne enesekesksus aitab alati, sest see on eelduseks leida endale piisavalt toetajaid, kellega koos on hulga lihtsam elumäestikel turnida.

Poes korviga ringi kärutades märkasin sanga küljes toredat reklaami: "Vaata, mida sööd". Ronides tippu või top'i jääme kõik alati inimesteks ning toitumise kvaliteet mõjutab ühteviisi nii Bill Gates'i kui ka kodanikku tänavalt. Igaüks on oma õnne kokk :-)

Kui kiiresti liigub info

2007-10-12T19:35:00.000+03:00

24. augustil avaldati The FASEB Journalis üks artikkel, milles seostatakse Alzheimeri tõbe ja kesknärvisüsteemi insuliiniresistentsust (pardon, kui terminitega puusse panen). 27. septembril avaldas uuringule viitava artikli Science Daily. 12. oktoobril avaldas teemakohase artikli Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaal Novaator, kust see jõudis Postimehe lehele.

Augustis lugesin huvitavat Ray Kurzweili raamatut "Fantastic Voyage" (v.a.2004), kus leheküljel 162 on juttu otsapidi samast teemast viidetega 1990.-ndatel avaldatud materjalidele. Konkreetsemalt seostatakse toidu liigne suhkurusisaldus valkude glükosülatsiooniga(?), mis muuhulgas viib ka aju nö vaikse põletiku seisundisse, mille tagajärjel suureneb amüloid-valkude tootmine, mis lagunevad amüloid-fibrillideks(?). See lahustumatu jääkaine "kuhjub" ajurakkudes ja põhjustab Alzheimerit (seos eeltoodud uudisega tuleneb väitest, et beeta-amüloidist oligomeerid blokeerivad neuronaalsed insuliiniretseptorid) ning võib olla ka põhjuseks autoimmuunsus-reaktsioonile tänu oma aminohapete ahela struktuuri ühtelangevusele antikehade omaga.

Ehk siis teemat on uuritud üsna pikka aega ja kui sisuliselt selgub, et Alzheimer on pigem III tüüpi diabeet, siis pole imestada midagi. Imestama paneb hoopis, et kui uudis jõudis kuu ajaga Science Dailysse, siis kulus tubli kaks nädalat, et keegi hea inimene selle sealt avastaks ning eestikeelsele auditooriumile teatavaks teeks. Arvestades teemat, ei pälvi sisuline sõnum küll ilmselt eriti paljude inimeste tähelepanu.

Seevastu üks teine ülikoolilinnast endast pärit "uudis" jõudis tillukesest Eestist laia maailma kollastele veergudele sama kiiresti kui saame kuulda mõtetetutest juhtumistest Hollywoodys. Nimelt jäädvustati aktiga ajalukku Tartu kaarsild (täpsemalt sillakaar). Seda on ju olulisem teada, kui oma dementeerumise põhjuseid?

Pesupäev

2007-10-06T22:03:00.000+03:00

Istusin täna vananaistesuve-päikest nautides terassil ja vaatasin, kuidas pilved liikusid täpselt vastutuult. T-särgid lehvisid nagu lipud maiparaadil ja ma imestasin, et muru on kasvanud sama jõudsalt kui suvel. Selline muretu olek oli terve päeva. Justnagu oleks toimunud mingi vaimline pesupäev ja pähe jäänud lihtsad, selged ja värsked mõtted.

Selliseid päevi võiks olla rohkemgi, elaks kauem ja paremini. Üllataval kombel oli tänases SLÕhtulehes täitsa asjalik artikkel sellel teemal. Kokkuvõttes on oluline anda ajule tublisti mõttetööd, süüa nii, et kehakaal ei kasvaks nagu pärmisai, tarbida minimaalselt alkot, liikuda rohkem ja stressata nii vähe kui võimalik. Lihtne ju, eks ole?

Sügismasendus?

2007-09-30T22:37:00.001+03:00

Vaatasime "Sügisballi". Kohati heade kaadritega pikitud, kuid muidu kuidagi äraleierdatud stampide kaleidoskoopi pakkuvat linateost. Olles ise kohalik (kuigi mitte just päris Lasnakal elav), oli muidugi raske mitte jätta tähele panemata nõukaaegsete ja kaasaaja olmest tuttavaid detaile. Narmendavad rõduuksed, plastaknad makroflexist raamistuses, tuttavad toolid erinevatest nõukaaegsetest asutustest...

Tegelikult ei meeldi mulle suitsetamine, alkoholiga liialdamine - millele järgneb tüübiline ringikakerdamine - ja üldse tühjad inimesed, kellel pole midagi öelda. Aga võib-olla üksildus ja hingetühjus ajab jooma ja pläru keerama? Tegelikult pole minul siin midagi vinguda, sest elu on mind enamasti hellitanud...

Tõeline sügisball oli aga sel nädalavahetusel hoopis looduses, kus käisime suvesooja nautides väikesel rabaretkel ja püüdsime pildile saada värvide mängu. Soovitan soojalt kõigile, kelles "Sügisball" liigselt samastumistundeid tekitab.

Jobuks olemise talutav raskus

2007-09-13T08:47:00.002+03:00

Kauaoodatud "Jobu" tõstis oodatult minu tavalise hommikuse hea tuju veel kraadi võrra kõrgemaks. Tehtud! Tubli!

Ja ühtlasi pani mind mõtlema, kas ma ikka seda sõna üldse ise õigesti tarvitada mõistan. Veidi järele mõeldes tundub, et kipun "jobuks" kutsuma kõiki neid jobusid, kes midagi enam või vähem valesti tehes kaaskodanikele probleeme tekitavad. Soost sõltumata ja universaalselt igas ebameeldivas olukorras: liiklusjobud sõidavad seisva kollasega (põhjendades oma ristipidise olekuga tüübilisel Tallinna kesklinna ristimikul liiklemist takistades, et "aga mul oli ju roheline..."), ehitusjobud teevad mingit susser-vusserit sinu uuel või renoveeritaval kinnisvaraobjektil, ärijobud üritavad sult viimase sendi koorida osutades kehva teenust ja nii edasi.

Aga tegelik jobu ei sega ju kedagi. Või segab sellega, et "käivitu". Seega pean oma sõnakasutust korrigeerima. Ja üldse tundub mulle, et tõeline jobu saab enamasti väga hästi aru, et ta on selline, kuid talub jobuks olemise raskust päris hästi enamasti selle üle liigselt põdemata. Ja sageli on selline tähelepanematu jobu õnnistatud mõne tänuväärt oskusega, mis lubab tal kaaskodanikele kasulik olla ja talle endale piisava sissetuleku tagab. Kuid mis ma siin ikke targutan, lugege väärt uudiskirja ise ja tundke kas äratundmis-, kahju- või muidurõõmu.

Kuuvalguse varjud

2007-08-30T22:01:00.000+03:00

Mõtlesin küll varem magama minna, kuid kuuvalgus meelitas taevasse vahtima. Õigemini pakkusid vaatemängu pilved, moodustades üha tempokama tuule toel järjepanu erinevaid raame kuu ümber.

Lehmad kaaperdasid bensiinijaamas lennuki

2007-08-29T23:19:00.000+03:00

See on väga vana uudis. Aga ta tuli alles praegu mulle meelde, kui mõtlesin blogi värskendada. Nimelt on erinevad uudiskanalid täis täiesti totakaid "uudiseid". No mida sellest, et lehmad jalutasid bensukas? Või mingid ekstremistid kaaperdasid lennuki? Või mida tegi Britney, Victoria või Liis? What the f"#k peaksin ma sellest hoolima?

Meie ümber on liiga palju müra. Minu tähelepanu võitmiskatsed on liiga lihtsaks tehtud. Liiga paljudest kanalitest saab mind rünnata. Eriti linnas, kus seinad on täis sõnumeid, trammid ja taksod püüavad sulle midagi öelda, kuigi ümbrus on niigi kirju ehituspornost ja keskpäevastest kesklinlejatest.

Kasutades tänast vihmapausi, tulin maale ja niitsin muru. Kokku kuus tundi tegin väljas tööd. Keegi ei helistanud, sõnumitega ei pommitanud ja tuppa tulles oli veidralt vaikne. Ainult tuul logistas korstnaplekki ja nüüd hiljem krabistab vihma. Need on nii loomulikud hääled, et nagu ei pöörakski tähelepanu. Ometigi on neil midagi öelda - nad annavad mõista, et kogu see inimeste loodud virtuaalne reaalsus, mis meie aju päevast-päeva pinges hoiab, on üksnes kujutelm keset tegelikku maailma. Kas teile ei tundu vahest, et olete kaotanud reaalsustaju?

Puhkus, poolikud tegemised ja söömine

2007-08-14T13:30:00.000+03:00

Pool puhkust on läbi. Hulk pooleli tegemisi tuletavad ennast meelde just nüüd, kui muul ajal liiga tihedalt peas ringlevad töised mõtted jäävad juba kusagile sügavamatesse mälusoppidesse. Samas on üsna raske valida, millist kunagi ettevõetud teemat nüüd edasi ajada, kuna oled enda jaoks kogunud piisavalt kopsaka kireva kimbu huvipakkuvatest asjadest.

Lastes palaval ilmal teha osa valikust, st vältides üleliigset aktiivset väljas ringitormamist, võtsin ette fundamentaalse tähtsusega toitumisteema, mille kohta olin jupp aega tagasi soetanud erinevat kirjandust, rääkimata netis rippuvast. Olen aastakümneid elanud teadmisega tervisliku toitumise eelistest, plaaninud ikka ja jälle võtta käsile endale detailsema toitumiskava koostamine, kuid alles nüüd, aastal 2007 võtsin vaevaks süveneda oma söömisharjumustesse.

Võib-olla mängis siin oma osa palava ilma tõttu väiksem isu, kuid paaril päeval Excelisse viidud andmed ütlevad, et kaloritega ma kindlasti ei liialda ja erinevatest toitainetest saadavate kalorite suhe on ka ideaalilähedane. See on küll tore, sest erinevad allikad viitavad võimalusele muuta oma elu nii kvaliteetsemaks kui ka pikemakski tarbides pigem vähem oma tõenäoliselt ideaalsest normist. St pidev või hooti kalorite ületarbimine lühendab eluiga, kuna organismi võime "põletada" energiat on suhteliselt püsiv väärtus (esimese hooga ei meenu mulle küll ühtegi saja-aastast ülekaalulist, pigem on kõik ülipikaealised olnud pildil üsna kidurad).

Kuna kaloripilt osutus meeldivaks ja kaalu pole ma kunagi pidanud jälgima, siis püüan süveneda toitainete, vitamiinide ja mikroelementide maailma. Siin on muidugi hulga keerukam, kuna pakendil olev info on üsna napp ja tuleb netis sobrada, et leida mida üks või teine toiduaine ikka täpsemalt sisaldab. Õnneks on olemas üsna meeldivaid algatusi veebirakenduste näol nt Ampser, kus püütud vajalik info mugavalt kättesaadavaks teha. Tüütum töö on muidugi see info oma Excelisse toksida...

Tegelikult on üsna selge, et enamik alustatud asju jääbki pooleli, kuna konkreetsed olukorrad ja olmelised toimetused suruvad igast küljest peale. Nagu ka praegu...

Pühapäevapiltniku pühendumus

2007-07-30T20:36:00.000+03:00

Tänu Matsi lahkusele sain nädalavahetusel mängida 400mm teleobjektiiviga. Mis siis, et ainult käsitsiteravustamisega, kuid ikkagi tele! Hirmutasin toruga mere ääres üksikuid allesjäänud linde (linnuvaesuse eest "hoolitses suurepäraselt" üle mitme kilomeetri kostev vabaõhuürituse tümakas). Sain üsna peatselt aru, et ilma AF-ita on ikka päris lootusetu korralikku lennupilti kätte saada ning kuigi toru justkui päris pikk, laiutas objektide ümber tühi liiv ja igav väli...

Sestap läksin mugavaks ja istusin veerandtunnikese lihtsalt õue peal ja sihtisin linavästrikke, kes loomulikult ei kavatsenud üldse poseerida. Seega sain hea hulga megabaite kustutamisele minevaid faile ja mõne pildi, mille loodan kunagi paremaga asendada, kui pühapäevapiltniku pühendumus tõsisema vormi peaks võtma.

Kärbeste ja lindude kiirusega võrreldes pole meil millegagi peale kiire säriaja vehkida...

Üks justkui poseeritud kaader kah lõpuks.

Pisiasjad

2007-07-15T18:45:00.000+03:00

Vanad rajad on rohtu kasvanud nii otseses kui ka kaudses mõttes, mõtlesin, kui vihmamärg rinnuni (umb)rohi kastis mu püksipõlved läbimärjaks. Vanasti käis siit metsavaht ju suisa traktoriga teisel pool oja metsaheinamaal, mis nüüd on männinoorendikuks muutumas. Ja hea, kui ojast kuiva jalaga veel mööda paari pehkinud palki üle saab.

Tegelikult ei olnudki mul mingit kindlat plaani metsas täna midagi teha. Kui hakkasin keskpäeval tulema, siis udutas vihma. Vanal metsateel olid mustikad. Küpse suve marjad. Ükshaaval nopituna ja sööduna maitsevad kuidagi hoopis teisiti võrreldes serveerituna köögilaual. Mõtlesin, et teen neist piltigi. Aga rohujuure tasandile laskudes hakkavad tähelepanu köitma kümned muud pisiasjad, mis tavaliselt jäävad märkamta. Ometigi on seal sageli rohkem ilu kui keskmises kunstigaleriis või juveelipoes.

Elu õied

2007-07-02T22:06:00.000+03:00

Nädalavahetuse lühike jalutuskäik näitas muuhulgas, et kõik kohad on täis elu kõikvõimalikes suurustes. Ja kui inimesed seda pillerkaari oma laga sisse ära ei uputa, siis kestab DNA-ahelatesse kätketud katkematu elutants veel kindlasti mõned head miljonid aastad.

Küberpommivarjend

2007-06-30T22:42:00.000+03:00

Tänase Postimehe artiklist kevadise kübersõja kohta, mida sattusin juhtumisi lugema meie firma internetiteenuste hingeelu avava seminari vaheajal, jäi kõlama vihje mingi saladusliku küberpommi kohta. Et tekitati kusagil välisühenduse internetikanalis müstiline ajutine katkestus nagu oleks juhe läbi lõigatud. Hirmutav.

Aeg-ajalt kirjutatakse kurilastest, kes mõne oluliste andmete või elutähtsate teenustega seotud infosüsteemidesse tungides mingi jama kokku keeravad. Kirjutatakse ka sellest, et just sinu arvuti võib olla sulle teadmatult ründeplatvormiks. Rääkimata viirustest ja lihtsalt vigase tarkvara põhjustatud probleemidest. Ehk siis mida keerukamad süsteemid, seda ebakindlamad ja haavatavamad nad on.

Ei tea kas peaks pommivarjendi ehitama?

Kuukaktuse ööõis

2007-06-27T23:25:00.000+03:00

Virisemata vihaselt vihmaste vihurite pärast avas kuukaktus esimese õie sel aastal. Üks öö õitsemist ja 364 päeva koledat väänlevat kaktus olemist. Mõni inimene ei suuda kogu elu jooksul kordagi selliselt särama lüüa...

Jaaniöö nägemused

2007-06-24T19:48:00.000+03:00

Tegelikult oli mul jaanilaupäeval seoses vägavarahommikuse jalutuskäiguga ajagraafik veidi sassis ja mudases võsas saadud allergiahoo tõttu olemine veidi uimane. Klõpsides paar pilti jaanitulest, jäi silma midagi sarvilist. Või sõralist... Vihje liigsele lihatarbimisele? Või lihaliku maailma valitsejale? Või lihtsalt tule meistriteos.

Palav päev

2007-05-28T22:01:00.000+03:00

Kui kuumalaine saabub juba mai lõpus, mis siis suvest veel oodata võib? Eelmise aasta kuum kuivus ja Venemaa metsapõlengute ving ei ole just kõige meeldivam väljavaade. Ühest küljest on ju mõnus, et vahest selline troopika kohapeale kätte tuleb, kuid teisalt ei ole töö ajal sellest vähimatki kasu. Pigem vastupidi, kõik hakkavad randaminekust rääkima ja töömõtteid on üha raskem koondada...

Huvitav, et pärast väikest puhkust on igatsugu tegemisi nii palju, et ei jõua blogidagi. Näiteks päevakohane NO88 teatritükk äratas minus mõtteid eestluse ja üldse rahvusluse osas, kuid nii tähtsal teemal pole mõtet paari rida möödaminnes visata. Aga võib-olla olen ma üldse mõnes osas liiga põhjalik ja korralik. Või hoopis laisk, et tuues tegemiste kuhjumist, palavust ja muid force majeure' ettekäändeks, et asju mitte ära teha ning jääda lõputult pealiskaudsusse vinduma.

Digi-tee-vee

2007-05-14T23:30:00.000+03:00

Klõpsasin täna lõpuks JoostSetupi ikoonile, mis jupp aega oli mu elektroonilisel töölaual vedeledes ruumi raisanud. Täitsa korralik pilt võrreldes seninähtud tikutopsikutega. Kanalite läbiseilamine võttis jupi aega, pikemalt vaatasin mingit piprataimede dokumentaali Terralt, kuid enamus valikust on puhas ajaraisk nagu tava-tee-vees.

Eeldusel, et netiühendus on korralik, võiks isegi ainult Joosti vaadata. Huvitav, kuidas ETV ja muud kaabli kaudu tulevad kanalid sinna sokutada? Kujutan ette, et Joosti-tüüpi rakendust jooksutav arvuti võiks üldse olla monteeritud telekasse - kaoks vajadus igatsugu eraldi kaabel- ja digitv'de järele ning arvuti ja tv-monitori ühendamise vaeva ka ei oleks.

Mõeldes aga võimalikele küberründajatele oleks neil ju suurepärane võimalus häkkida oma propagandakanal suvalisele hetkel vaadatavale kanalile vahele. Või blokkides netiliiklust muuta telepilt hakituks...

Igatahes näha on, et telepilt hakab imbuma netist arvutisse nagu muusikaga juba suuresti juhtunud on. Mida aeg edasi, seda enam on meil tõsiseks meediatarbimiseks vaja arvutit, et sisult digitaalne vormilt suvaline meediavoog vastu võtta.

Puhkuse päevakava

2007-05-06T19:57:00.000+03:00

Puhkuse suurim pluss on võimalus mängida oma päevakavaga - olen mitmel päeval tõusnud enne viite ja pärastlõunal mõned tunnid maganud või siis hoopis nii nagu täna, mil vedelesin poole üheni voodis (see-eest sai Ekspress loetud). Ja loomulikult tuleb teha ainult neid asju mida ise tahad.

Varase üles tõusmise preemiaks on näha hetki, millest tavaliselt ilma jääd. Olgu see siis linnas, kus tänavad on veidralt tühjad või looduses, kus põlisasukad pole päevaks peitu pugenud. Nagu see jänes, kes andunult teed nuuskis (6:45 oli kell).

Aga enamuse ajast ei ole puhkus ja kehtib töökohustustest tulenev päevakava. Tööd on meist enamusel aga alati rohkem kui jõuaks ära teha. Sestap pole kasu Sisyphose kombel pidevalt mütata, vaid võib rahulikult võtta mõni hetk aega enda jaoks ka keset tööpäeva. Niikuinii on meil ainult üks elu, mitte mingi totaalselt eraldatud töö- ja eraelu. Ja kui sa selle elu saadad mööda pidevalt kiirustades nagu märtsijänes, siis mida see elu tegelikult väärt oli?

Lilled tundmatule blogohoolikule

2007-05-04T22:48:00.000+03:00

Tegelt põle üldsegist vahet, kas esined oma id-kaardil oleva nime all või lood endale uue identiteedi. Niikuinii tunnevad sind ainult lähemad tuttavad esimesest elust, kui nemadki. Lugesin täna vahelduseks blog.tr.ee kaudu edastatavaid sõnumeid. Konkreetselt kedagi esile tõstmata ütleksin, et üsna hea naeruteraapia sessioon oli. Mõni oli tõsine ka. Aga mõtlesin hoopis, miks on vaja olla siidiuss või tšeburaška (nimed on hetkel juhuslikult väljamõeldud).

Küllap on lõbusam ennast nimetada näiteks Nuuskmõmmikuks kui Eesnimi Perenimi või Hüüdnimi. Mõnel on isegi põhjendus, miks just selline nimi. Aga mis vahet seal on - ka tuntuks saades jäävad kuulsused suuresti tundmatuks. Üha kasvav blogohoolikute armee (tänu puhkusele valan siin ka ise õli tulle) on nagu massinähtus kunagi - igaüks on lahinguväljal sõdur, kuid lilli viiakse tundmatule langenule.

Kunagi, kui mul oli aega rohkem linnas käia, istusin mõnes rahvarohkes kohas ja tegin inimeste peal oma tähelepanu suunamise trenni - vaatlesin (viisakuse piirides muidugi) mõnda möödujat ja lasin mõttel spontaanselt luua kujutluspildi sellest, kelleks ma teda pidasin. Kas kujutelm ka õigeks osutus, jätsin targu kontrollimata. Ja kui nüüd mõnda blogi vaatan, siis sisseharjunud kombe kohaselt tekib mingi pilt inimesest kirjaridade taga. Ainult konstruktsioon on teine - teemad, stiil, sõnastus, kujundus, pildid jms annavad autorile "näo". Ja vahet pole kuivõrd see "nägu" vastab tõelisele näole.

Esimene elu

2007-05-04T21:24:00.000+03:00

Väike meeldetuletus Teisest Elust liialt vaimustusse sattunuile :-)

Aeg maha

2007-05-04T15:07:00.000+03:00

Tõusin täna enne viite, et minna Juminda tippu. Veidi tibas vihma, varahommikune peaaegu tuulevaikus lasi merel Naskali lahel laisalt loksuda. Paarsada auli seletasid omavahel midagi. Tormid oli kõrge liivakalda servalt hulga puid alla rebinud jättes rannaribast metsiku mulje. Tuulevaiksed kevadhommikud suudavad hetkeks aja peatada...

Neeme tippu jõudes tõusis tuul, põikasin korraks lääneranda ("autasuks" väike-koovitaja) ja siis sõitsin idaküljele tagasi. Mõtlesin, et lähen korraks mööda rannajoont vana sõjaväekordoni tagant läbi. Sattusin lõpuks mingite sõjaliste rajatiste juurde, need on kõik nagu ühe vitsaga löödud - rohkesti betooni ja roostetanud rauda, kustuma hakkavaid venekeelseid silte ja prahti. Lisaks kurikuulsale mälestusmärgile, on võõras võim paljud looduskaunid kohad vastavalt oma ilumeelele "vääristanud".

Ja siis olid rannal "Kolm õde" - hallid paadikuurid, näoga mere poole. Tuul tugevnes ja päike tuli välja. Olemine tundus terviklikuna. Sihitu tulek mööda tundmatut rada leidis selles terviklikkusetundes eesmärgi. Mittemidagitegemises on vägi. Aeg oligi maha visatud. Korjasin ta sealt liivalt ja kividelt üles, kloppisin puhtaks ja panin siia ajaveebi...

Eesti kuvand

2007-05-03T09:00:00.000+03:00

Mikk Titma analüütiline kommentaar väärib lugemist.

Püha võit

2007-05-03T07:52:00.000+03:00

Märkimisväärne artikkel Mihhail Lotmanilt. Elame sümbolite maailmas või hoopis sümbolid loovad meie maailma...

Eile trenni tehes meenus mulle miskipärast ammune mälukild nõukaaegsest koolist, kus algklassides oli tööõpetuse tunnis vaja värvilistest paberitest lõigata kujundeid ja kleepida kokku kollaaže. Üks veidramaid materjale oli sametpaber, mille peamised värvid olid erinevat tooni punased ja sinised. Pehme ja kergelt karvane viisnurk oli kahtlemata üks kordumakippuvamaid kujundeid, mida kääridega paberist välja tuli nüsida. Aga mul on hoopis meeles sügavalt kirsipunase tooniga paberi pehmus, mitte mingid hulknurgad.

Lõputud sõjafilmid, kus venelased sakslasi peksid (kusjuures mulje jäi nagu KÕIK sakslased olid fašistid, fritsud ja natsid), on kahtlemata loonud punaväelasest sümpaatse vabastaja kuvandi. See oli vägev võit. Headuse võit kurjuse üle. Paraku jäi ühele osale võidukast leerist tunne, et võitjate üle kohut ei mõisteta, mille parim ajalooline näide on liitlaste vahel jaotatud Saksamaa. Bundensrepublik suutis areneda mõjukaks tööstusriigiks samal ajal, kui DDR'i poolel elu ülepolitiseeriti ja plaanimajandusega tuksi keerati. Saksamaa ühinemine tõi vaeste osside näol ilmekalt esile, mida üks võitja oli suutnud oma tsoonis korda saata.

Tänased punaväelaste järeltulevad põlved tahaksid kogu hingest, et tähelepanu jääks ainult Võidule ja nende isaisade ohverdusele, mitte sellele järgnenud häbiväärsete läbikukkumiste ajastule. Miks võidukatest liitlastest said külma sõja vastasleerid, miks tembeldati teineteist "iganenud kapitalistideks" ja "kurjuse impeeriumiks" ning naeratati virilalt Sojuz-Apollo kosmoselennul? Võib-olla on oma allajäämistunde ja saamatuse varjamiseks vaja vaenlase kuvandit, keda kottides tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale juhtida? Arvestades tänaseid infovahetusvõimalusi on see aga kahtlemata tupiktee. Vaadake peeglisse, seltsimehed!

Eneseväljenduskunst

2007-05-02T12:11:00.000+03:00

Poeakende sisselöömine, seinte sodimine, tänavale lõkete tegemine ja autode kallal vandaalitsemine leiavad aset ka rahulikus Rootsis ja turvalises Taanis. Tegijaks on rahutud teismelised ja noorukid nagu Delfist lugeda võib. Vaadates taanlaste fotoseeriaid "FOTOS fran frontlinejen" lingitud Politiken.dk lehel, näeme Tallinnas toimunule vägagi sarnast pilti. Samalaadset eneseväljendusviisi.

Kui üksik inimene hakkab ennast keset päist päeva "väljendama" paisates prügikasti läbi vitriinide, siis tekib kõrvalseisjatel tõsine kahtlus tema psüühikas. Kui aga kõik kõrvalseisjad võtavad laamendamise suhtes salliva hoiaku ja õhutavad "kangelasi" takka, siis võib hetkeline karistamatuse ja ühe-minuti-kuulsuse tunne segatuna mingi sisemise viha ja piiritundetusega olla täiesti adekvaatne eneseväljendusviis. Halvemal juhul on märatsemata jätmine isegi taunitav ülejäänud kamba poolt (oled siis mees või ei ole!).

Kui mingitel terroristidel oli vaja ennast kuuldavaks teha lennates vastu WTC torne surnuks, siis kas keegi mäletab, mida nad öelda tahtsid? Mäletame akti ennast, järgnenud spekulatsioone teemadel "miks nad seda tegid", kuid kes meist võttis sõnumi vastu ja veelgi enam - mõistis tegijaid? Me näeme, et rootsi alaealised või taani noorukid on laamendanud, lõhkunud ja lagastanud nagu nende "kolleegid" Tallinnas. Miks nad oma mõtete väljendamiseks just sellise viisi valisid? Võib-olla on probleem selles, et tsiviliseeritud maailmas on liiga palju valikuid ja liiga vähe võimalusi tähelepanu saavutada, liiga keeruline ennast rahumeelselt väljendada ning selle tulemusena langetakse äärmuslikku primitivismi. See on ju lihtsaim eneseväljendusviis. Ja tähelepanu kui palju...

Tere hommikust, seltsimehed!

2007-05-01T08:29:00.000+03:00

Mul on terve rida ähmaseid mälestusi ja mõned korralikud mustvalged pildid ajastust, mil 1. mai oli rongkäigupäev. Tulid inimesed organiseeritult kesklinna ümbrusesse kokku, võtsid rajoonide kaupa kolonnidesse ja astusid enam või vähem reipal sammul üle Võidu väljaku. Lipud ja loosungid plagisemas peade kohal mööduti valjuhäälditest tulevate hurraa-hüüete saatel linna täitevkomitee (st tänase linnavalitsuse) ees kõrgunud tribüünist, kus külmetavad seltsimehed aeg-ajalt käppa tõstsid nagu läheks neile see üritus hirmsasti korda.

Oli töörahvapüha, lapsed said õhupalle ja vanematel oli põhjust tunda rõõmu vabast päevast. Elasime nn töörahvariigis, kus tööliste ja talupoegade võitmatu liit oli möödunud sajandi algupoolel käivitanud omalaadse suureksperimendi. Pärast lõputuid ebaõnnestumisi ja miljoneid hukka saanud inimesi selgus tõde - ka tööline ja talupoeg on täiesti tavalised inimesed oma bioloogilises vormis. Ideoloogia käib kõhu kaudu - tõenäoliselt oli füüsiline rahulolematus üldise vaesusega ja lokkav riigi-/mõisaköie lohisemise mentaliteet peamiseks põhjuseks, miks mõned seltsimehed eksperimendi lõpetatuks kuulutasid. Loomulikult juhtus see sarnaselt algusega - igatsugu poliitilised pöörded paneb toime väike, kuid aktiivne grupp, kelle edu sõltub eelkõige kokkulepetest jõustruktuuridega ning vähesemal määral rahvamasside kaasamisest.

Ülemöödunud ja möödunud sajandi algupoolel elas maailm hoopis teist elu ja said sündida hoopis teistsugused ideoloogiad, mis tänapäevastes oludes tunduvad üsna lapsikud. Seetõttu on igatsugu unelemised vanade heade aegade taastamise teemadel pigem absurdivaldkonda kuuluvad. Globaliseerumine ja tehnologiseerumine on protsessid, mistõttu töörahva püha võib ajakohastatult nimetada ümber Odava-Aasia-Töörahvapühaks või veidi aja pärast Tublide-Töömasinate-pühaks (kuigi ega nende hoolduspäev ei pea tingimata olema 1. mai). Tänase reaalsuse ja homsete arenguvõimaluste hea ülevaade on Hardo Pajula tänases Päevalehe artiklis.

Just nii lihtne see tõde on, elame seotud maailmas (mõned meie keskel muidugi tahaks elada seotud silmadega maailmas) ja odava hiina töölisnooriku poolt tikitud Marlboro Classics Euroopa kandis elava töötusest või muust rahulolematuse allikast kurjaks läinud kaaskodaniku seljas on selle maailma sümbol. Palavad maitervitused tublile internatsionalistlikule töölisklassile! Hurraa, seltsimehed!!!

Nõidade öö

2007-04-30T21:24:00.000+03:00

Puhtast laiskusest jätan täna öösel metsa minemata. Lõkke põletamata. Pimedusega dialoogi või tegelikult ju monoloogi pidamata. Aga üldiselt pole see mul täna plaaniski olnud. Ja õigupoolest ei ole ilus metsiste mänguplatsile veidi liiga lähedale jäävale lõkkekohale kirgederohkel ajal tuld minna tegema nagu mullusel Jüriööl poolkogemata juhtus.

Täna oli nii vastik põhjatuul, et istusin toas ja nokkisin netti. Isegi lõunapoolsel terrassil oli nii jahe, et ka otsesest päikesepaistest jäi mugavaks olemiseks puudu. Aga see-eest oli täna esimene puhkusepäev. Ei pidanud hommikul kontorisse tõttama ja kaela lipsuga pooma. Lugedes kõiki neid olukorrast-riigis-uudiseid ja muidki, skaibeldes terve rea kodu- ja välismaiste kolleegidega ning emaileerides ripakile jäänud tööküsimuste teemadel, kulus terve päev nagu niuhti.

Üks veider korduvmõte aga kummitas - pättide pärast ei saa ka tublid kodanikud viina kätte! Eriti hull on olukord suvepealinnas, kus isegi baarilett ei tohi piiska vägijooki välja kallata. Ometigi on volbriöö tulekul. Lausa peab ju võtma end nõiaks. Aga proovi sa kaine peaga loitsida või muidu nalja teha. Isegi naljast aru saamine on kainuse silepeeglis raskendatud. On ikka häda ja õnnetus küll, tõsine varuja leiab muidugi lohutust varem kõrvale pandud pudelist, kuid Flocksbergi mäele (või Tallinnas Tõnismäele või Tartus Toomemäele) ei ole ikkagi tervislik minna, sest ka nõiad aetakse laiali...

Huvitav, kui suur osa Eesti elanikkonnast on üle kümne päeva järjest alkoholile null-tolerantsi osutanud? Ei lonksu õlut, ei pokaali veini, mönuga vötmisest ja pitsist konjakist rääkimata. Ja siis absoluutselt kaine pilguga maailma vaadanud. Mis k*r*di kummalises kohas me küll elame?! Käigu Kuu peale...

Tähtis on võit, mitte osavõtt

2007-04-29T23:56:00.000+03:00

Antiikajal alguse saanud spordisündmusel on osavõtu tähtsust toonitav deviis. Kohe näha, et rahuaja ettevõtmine, sest sõjakäigu puhul lähevad kõik võitma, mitte labaselt osa võtma. Aga nii rahumeelsete kui ka sõjakate tegude taga on eesmärgid, lootused midagi võita või kui soovite - kasu saada.

Tänasel küllaltki ebameeldivalt tuulisel ja jahedal kevadpäeval tegin 8-ja-1/2-tunnise matka, mis viis mind nii mere äärde, metsa kui ka rappa. Kui just mõnda huvitavat vaatlusobjekti silmapiiril ei olnud, kippusid pähe laane jaoks kohatud mõtted linnas toimunust. Tegelikult huvitab ilmselt kõiki, miks sellised juhtumid aset leidsid, kellele on need kasulikud.

Kui 80 krooni on koolilapsele suur raha, siis tasub sellele järgi minna. Aga mis kasu saab sellest 80-kroonise väljamineku tegija? Tõenäoliselt on ürituse korraldajatel suur heameel planeeritu teokssaamisest. Kuid mille nimel see tegu tehti? Kahtlemata üritati näidata mingi inimgrupi äärmuslikku rahulolematust. Tehtud! Boonusena said julgemad osavõtjad "auhindu" tahtmatutelt sponsoreilt ning füüsiliselt aktiivsemad ainulaadse lõhkumiskogemuse. Osavõtjate kasu ilmselt sellega piirduski, kuid milleks oli organisaatoritel vaja seda ekstreemset palagani, "rahulolematuse demonstratisooni"?

Kas tõepoolest loodetakse, et olukord destabiliseerub ja väljub riiklike institutsioonide kontrolli alt? Et siis oleks hea ettekääne tänavail kähehäälselt karjutud riiki "appi" kutsuda? Kahtlemata on lihtsameelsemail vaimusilmas pilt vabastajate uuest tulekust, uuest võidust... Aga mis sellest ja kellele kasu võiks olla? Kas keegi loodab saada võimupositsioonile? Loodab, et äkki hakatakse varasid ümber jagama ja võib priske noosi saada (või ei pea laenu tagasi maksma)? Või lihtsalt vabaneb hirmsa keeleeksami kohustusest? Kui nii analüüsida, siis peale viimase punkti pole kohalikel tegelikult suurt midagi saavutada... Sest võim jääb üksikute kätte ja varasid enam ümber ei jagata (ilmselt on siiki meelde jäänud see 70-ne aasta pikkune õppetund, et kui kõik varad on jagatud, siis on kõik võrdselt vaesed ja rahulolematud).

Kui metsast tagasi jõudsin, lugesin netist nuppu ringlevate kuulujuttude kohta ja imestasin, et kas tõesti oleks see odavate statistide kamp valmis kavalate niiditõmbajate tahtmist mööda käima? Et marionett-teatri pealavastaja saaks oma kaaskonnaga rõõmu tunda kogu maailmale esitatud meeldejääva näidendi pärast. Aga milleks on papa Carlol seda kõike vaja? Milleks on vaja ilmtingimata saada kätte ihaldatud kuldmedal mängides omaenda kõverate reeglite järgi? Ajalooline paratamatus kustutab ju niikuinii kõikide võitude hiilguse juba paari põlvkonnaga... Aga kes siis ennem on näinud inimesi targalt tegutsemas realistilike pikaajaliste plaanide nimel - andke võit siia nüüd ja praegu! Loodan siiski, et maailmas jagub piisavalt jõude, mis oma reeglite järgi mängijad (olgu need amerikaanlased või hiinlased või venelased) paika panevad.

Lisan siia Postimehe asjakohase juhtkirja ning Mihkel Muti otsekohese artikli.

Jahvatatud jaburaks

2007-04-28T23:43:00.000+03:00

Täna Kanal 2-st olukorrast linnas reportaaži vahele surus end äkkrünnakuna mingi täiesti jaburate reklaamklippide jada, mõjudes totaalse ajupehmendusena. Tõsine pilt märatsejate kongi toppimisest vaheldus mingi mulinaadi-mulinaga! Selles olukorras tajud ikka väga selgelt telereklaami tegijate idiootsusteni langevat meeleheitlikku pingutust, et tarbja ajukäärud pilgeni oma müraga täita.

Kuidagi "kodune tunne" tekkis aga hoopis Kariibimere muinasjutu-filmi piraatide rünnakut jälgides - no täitsa samad võtted, millega mindi Armanisse, Melonisse ja teistesse "avatud akende päevades" tahtmatult osalenud poodidesse... Üsna suure tõenäosusega oli enamik pätte teleka vahendusel saanud nõrkemiseni näha erinevais variatsioonides purustamisstseene. Visualiseerimine on teatavasti psühholoogiliselt väga mõjus vahend enne tegeliku teo tegemist selle sajakordselt mõttes läbi mängimiseks. Pärast lõputuid sõja- või muidu märulifilme on kahtlemata paljud noored mõelnud ennast filmitegelaseks, kes mängleva kergusega oma vastaseid hävitab...

Huvitav, et omame üldist (p)ettekujutust nagu varasemas arenguetapis oleks inimesed olnud barbaarsemad, kui tänase tsivilisatsiooni rüpes. Tänane teismeline on telepurgi vahendusel pealt näinud tõenäoliselt rohkem tapmisakte kui Tšingis-khaani hordide pika rüüsteretke kaasa teinud sõdalane... Ning demokraatia individualismi ülistavais viljastavates tingimustes tulevadki aeg-ajalt kusagilt oma meedia poolt risustatud vaimumaailmast meie keskele hullunud püssimehed (arvukad näited USA'st), pommimehed või vähemasti pesapallikurikatega vehkivad tegelased. Täna jalaga aknasse, homme kellelegi kubemesse ja ülehomme ajalukku järjekordse vereradu jätva amokijooksjana.

Jooksuaeg Tallinnas

2007-04-28T13:40:00.000+03:00

Bioloogilistel olenditel on konkreetsed soojätkamise perioodid, mida jooksuajana tuntakse. Eriti mõjub see vastselt suguküpsenud isenditele, kellel uued ja meelierutavad tungid üle pea kokku löövad. Tänu paaritumiskonkurentsile tekib nii frustratsiooni kui ka meri-põlvini-tundeid, mistõttu noored vihased isendid kipuvad üksteisega tüli norima ja pusklema. Veidi arenenumatel organismidel nagu näiteks inimesel võivad ürgsed kevadised tungid kanaliseeruda ka mujale ning seguneda misiganes vastasuse, viha ja agressiooniga. Ebakindlus, turva- ja õnnetunde puudumine, sihitus jms tundmusi lisades saame päris plahvatusohtliku kompoti... Ehk siis füüsilised ja emotsionaalsed kihud leiavad mõne sobiva või sobimatu põhjuse, et ennast välja elada.

Ilmselt midagi sellist on füsioloogilis-psühholoogiliseks aluspõhjaks neil päevil Tallinna kesklinnas tiirelnud parvedel, mille isendid said rahuldust tüli norides, selleks mitte ettenähtud teed pidi kauplustesse sisenedes ja võõrast vara omastades või hävitades. Sellised harvanähtavalt tugevad käitumishälvete tasemele jõudnud reaktsioonid vallandusid üsna ilmselt karjaefekti ning rahuldamata vanemate isaste isendite möirgamise tulemusena. Noorte isendite eufooriline õhin, mis kaasnes võimalusega eirata väljakujunenud norme, paistab selgesti paljudest sündmusi jäädvustanud kaadritest Ühe võimaliku määratluse Tallinna kesklinnas kohatud isendite kohta pakub välja Postimees.

Käesolev kommentaar on kahtlemata tõlgendatav halvustava, inimväärikusevastase ning isegi vaenu õhutavana (eelkõige minu enda vastu), kuna see tuletab meelde, et enne oleme bioloogilised olendid (imetajad) ja siis alles need mõistusega olendid, kellena oleme harjutanud ennast nägema (Homo Sapiens). Aga ega see kommentaari kirjapanek ei ole ju midagi muud kui lihtsalt tsiviliseeritud viis maandada lõhutud akendest meie hingedesse paisatud kildudest tekkinud tundeid...

Ja kahtlemata jääb ka enamusele kohalikest vene rahvusest kaaskodanikele arusaamatuks, milleks oli vaja ühe nõuka-aegse mälestusmärgi ümber käiva dispuudi nimel lasta kogu Eesti venekeelse kogukonna hea nimi mingi ülesässitatud noortekamba poolt porri tallata. Eriti kummaliseks teeb selle veel asjaolu, et mäsleva karja enamik näeb välja nagu tüübilised kapitalistliku maailma noored, kelle ajusid vormivad veidras koosluses rahvusvaheline reklaamitööstus (mida ilmekalt näitavad äkiline hilisöine nõudlus tuntud firmamärkide osas kui ka riietusstiil) ja idanaabrite ilmsest impeeriumi-ihalusest kantud räige poliitiline propaganda.

Kainet meelt ja rahvastevahelist sõprust soovides!
Mees metsast

Sisseviidatud Teine Elu

2007-03-19T22:48:00.000+02:00

Internetiseerumisega kaasnev võimalus elada ennast välja (või hoopis sisse?) virtuaalses maailmas, on mõnele kahtlemata elu parim võimalus. Kasvõi liikumispuudega kodanike jaoks, keda ma küll ühtegi isiklikult ei tunne, kuid massimeedia vahendusel oleme kahtlemata kohanud erinevaid näiteid arvuti abil ennast ühiskonna täieväärilise liikmena tundvaist inimestest. Mida aga teevad täiesti normaalse füüsisega inimesed, veetes tunde virtuaalmaailmas, millistest alternatiividest on viimasel ajal üsna palju räägitud/näidatud Second Life'i?

Kahtlemata on tore saada virtuaalselt kokku oma kaugel asuvate sõpradega naljakate multifilmimehikestena mingi telefonikonverentsi asemel. Kuid püüdke korraldada Teises Elus nt mõnus sünnipäevapidu, mille menüü on tulvil suud vesiseks tegevatest kulinaarsetest imedest ning ise arvutiekraani jõllitades ja klaviatuurile pizzat pudistades "sünnipäevapeost" täiega osa saada...

Teine virtuaalne imedemaa on sotsiaalvõrgustikud - a la LinkedIn, mida täna veidi näppisin. Jällegi lihtne võimalus luua tohutuna näiv suhetevõrgustik, kuid reaalses elus ei ole sul 24 tunnile lisa kusagilt võtta, et kõigi enam või vähem huvitavate inimestega enam või vähem huvitavatest ärivõimalustest rääkida.

Sestap tundub mõtekam mingi selline lahendus, kus annad ette oma piiratud ajagraafiku (mida võib veelgi kahandada kevadine nohu või mistahes väikesed vastikud planeerimatud tegevused) ning lased automaatikal välja selekteerida, millele sul üldse oleks aega tähelepanu pöörata. Ja tore oleks automaatne telefoni-, sõnumi-, e-maili, skype'i ja misiganes muude pealetükkivate sidekanalite filter, mis laseks läbi ainult antud hetke toimingute juures tõesti olulisena võetavad ühendused. Ehk siis jääb aega seda Esimest Elu ka elada :-)

Varane varakevad

2007-03-11T22:41:00.000+02:00

Tundub, et tänavu on kevad saabunud kaks-kolm nädalat varem võrreldes varasemate aastatega, kui juba 10. märtsil esimesed kevadlinnud (põldlõoke, kiivitaja, kuldnokk, kaelustuvi, hiireviu) Põhja-Eestis platsis. Täna keskpäeval väikest retke tehes oli päikest nii palju ja lund nii vähe, et ütleks selle kohta pigem aprilli kui tüübiline märtsi alguse ilm. Aga eks meri ole ka lahti olnud, sest korralik külm oli jäi üsna lühidaks, ja see teeb olemise soojemaks. Kliima soojenemine?

Kiire elutempo = madal elukvaliteet? Valikute rohkus ja tegevuste paljusus = pealiskaudsus, rahulolematus ja stress? Vajadus pidevalt muutuda = püsitus, ebakindlus ja identiteedi puudumine? Millegipärast mõtlesin neile teemadele nii lehte lugedes kui ka juhuslikult mingeid lauskatkeid telekast kuulates. Metsas ja põllul vantsides aga on taolised mõtted nagu peoga peast pühitud. Järelikult ei ole need teemad lihtsalt olles üldse olulised, vaid tikuvad pähe, kui jälle oled tagasi ühiskondlikus kultuuriruumis, mis mähib ennast sinu ümber läbi erinevate meediailmingute.

Ühiskondlikud sundmõtted? Kogu see tänapäevane tempotamine ja lõputute valikute teostamine lõppeb tegelikult ju Stalkerist tuttava ahastusega "Ma ju ei tea, mida ma tahan!!!". Aga lahendus on ju lihtne - vali südamega ja teosta hingega - sel juhul oled sa iseendaga heas läbisaamises ning võid rõõmsalt kulgeda läbi oma elu. Naudi kevadet!

Jüriöö tuled?

2007-03-04T20:06:00.000+02:00

Loojuv päike tervitas meid täna Jüriöö pargi veerel ootamatu vaatemänguga nagu oleks Tallinnale tuli otsa pandud. Pragmaatikuna mõtleks, et homme tuleb kehvapoolne ilm, kuid valimispäeva õhtul ja sellises kohas tekib assotsiatsioone hoopis mingi meid ootava järjekordse poliitilise kurbmänguga... Aga kuna kuulun selle enamuse kodanike hulka, kel hääl antud, ei ole enam muud teha kui homme enne väljumist vaadata kas võtta vihmavari kaasa või mitte. Elu läheb edasi sõltumata valitsusest, riigikorrast ja irratsionaalselt "mõtlevate" inimeste osakaalust maailmas.

From Linn

Siilid udus

2007-03-03T20:42:00.000+02:00

Juba reede õhtul maale sõites oli kohati üsna udune, kuid täna oli ümbruskond üsna tiheda valkjashalli udulooriga kaetud. Miskipärast seostus see homsete valimistega, mille eelne kampaania jätab mulje nagu üritaksid valitavad valijat nagu udus ekslevat siili õigele teele suunata. Ja võidavad need, kes kõige kõvema häälega hõiguvad, sest nende poole on lihtsam minna...

Viisteist aastat Eesti Vabariiki on andnud võimaluse anda oma hääl (aga mitte hing) näiteks isamaalastele, reformistidele, respublikaanidele, rohelistele - alati on leidunud uusi tulijaid, kes tunduvad miskipärast etemad eelmistest häälesaanutest... Ja alati on olnud mingi leer, kellele selgelt vastanduda (K!) või keda lihtsalt tähele ei pane (SD,KDL,TP, jne).

Aga viisteist aastat on ka aeg, mille jooksul saab meie väikeriigis ring lihtsalt täis ja tuleb vanad tegijad uuesti üle vaadata. Pilt ei pruugi olla meeldiv, kuid kui muu ei aita, toimib ka välistusmeetod. Liiga palju lolli juttu, absurdseid lubadusi, otsest valet, laimu ja tülgastavat eneseupitamist... Ostaks nüüd selle "parima pesupulbri" ja paneks vabariigi pesusse. Eks homme paistab, kas läheb valgendamiseks ka või topitakse kellegi värvi andvad punased püksid sinu piduliku vastuvõtul-käimis-särgiga ühte punti nagu allakäinud pesumajas.

From Metsas

Vabadus

2007-02-04T21:23:00.000+02:00

Areenis ilmus asjalik artikkel vabaduseteemadel. Kui aeg-ajalt mõelda, kui palju (või õigemini: kui vähe) me midagi teeme "vabast tahtest", siis kas see paneb meid teistmoodi tegutsema? Ja kui palju see "teistmoodi" oleks vabam? Piiratud olendi piiratud mõtted piiratud tingimustes...

Hea aasta retsept

2007-01-07T20:06:00.000+02:00

"Hea aasta" öeldakse, kui aastat jääb meenutama mõni suurem kordaminek või õnnestumine. Kuigi ilmselt me kõik tahaksime, et iga meie järgmine elatud aasta oleks "hea aasta", on paljude jaoks juba kusagil alanud sündmustejada, mis laseb tema teele kuhjata katsumusi ja viletsust. Samas on meil tänapäeval võrratult paremad võimalused prognoosida ja kujundada tulevikku võrreldes näiteks vaid sada aastat varasema põlvkonnaga.

Olles ühe värske liiklusõnnetuse vahetu tunnistaja, tundub mulle, et paljuski on õnnetuste taga suutmatus adekvaatselt ümbritsevat olukorda hinnata. Nii tehaksegi üle mitme sõidurea tagasipöördeid, kukutakse redelilt või lihtsalt öeldakse midagi kohatut põhjustades emotsionaalseid kokkupõrkeid. Aga samahästi võib olla lõputult õnnetu mingi "põhjalikult" planeeritud, kuid misiganes põhjustel ebaõnnestunud äriprojekti, nurjunud ühise ettevõtmise või lörriläinud kooselu pärast.

Hea aasta retseptiks näib aga olevat paindlik (st muutuvate oludega arvestav) planeerimine, juhuslikest positiivsetest arengutest kinnihaaramine, piisav arvestamine vahetu olukorraga. Ja meeles tasub pidada ka tõdemust, et tee teistele seda, mida tahad, et sulle endale tehtaks. Hea aasta algatuseks aga tasub vaadata "Head aastat".

2007? 2007! 2007.

2007-01-01T20:33:00.000+02:00

Meie ajaarvamissüsteemis ette nähtud aastanumbri muutus on edukalt selja taga. Millise tähenduse sellele keegi omistas, on osalt igaühe enda teha, kuid võib-olla enamgi mõjutab seda konkreetne kultuurikeskkond. Tänu üleilmastumisele muutub viimane aga kiiremini kui kohalike tavandite austajaile meeldiks. Telekas on tõenäoliselt enamikule aastavahetajaist tõsisema tähelepanu objektiks võrreldes õnnevalamise või muude unustusse vajuvate toimingutega.

Tegin nii vana-aastaõhtul kui ka uusaastapäeval metsas väikese tiiru. Eilse lumeta metsa hääletu hämarus ja tänase lumelobjakane heledus, mida täiendas sobivalt üks käbilind vaikselt viisi üles võttes, tundub mulle hea vastandusena vanast uueks saamise loos. Mida muud me selle aastavahetusega ikka siis tähistame, kui mineviku varjude seljataha jätmist ja sammuseadmist uute ja huvitavate radade poole. Ja vahet pole, mis numbrit kalender näitab...

Järjekordset head aastat!

Aastaaja tervitused!?

2006-12-25T13:41:00.000+02:00

Jõul ilma lumeta meid vist enam imestama ei pane. Õnneks on numbrilises panipaigas mõni aastaajale kohane pilt tallele pandud. Ilusat jõulu!
* * *
* *
*

PS Päevakohast lugemist leiab siit ja loodussõpradele jagatakse meelerahu siit.

Taastamine

2006-12-21T20:14:00.000+02:00

Jõuluaeg - taastamise aeg? Uuenemise aeg? Mingite vanade asjade meenutamise ning võimaluse korral uuesti ja teisiti tegemise aeg? Üldiselt tuleb vana-aastalõpus tüübiliselt kuulata mis-tehtud-mis-plaanis jutte. Mis vahest on tore ja vahest lihtsalt tüütu, sest enamasti läheb kõik ikka vanaviisi edasi.

Tegelikult vaatasin üks päev veidravõitu taani filmi Reconstruction, mis esitas ühe (jutu)tegelikkusega nihkes oleva loo. Samas oli seal kummaliselt tuttavlikke momente justkui filmilooja oleks suutnud tabada mingeid alateadvuslikke seisundeid minus kui vaatajas. Aga ega see ka mingi suur ime ei ole, sest oleme ju inimeteadvuse toimimise seletamisel alles avastusretkel.

Paar huvitavat teemaarendust ajutegevuse vallas: aju "räägib" iseendaga ja "harjutamine ei tee meistriks", mis aitavad kõigil oma halba mälu või lihtsalt laiskust teaduslikult seletada. Huvitav, et mälu ketrab kinnistamiseks kogetut pidevalt läbi, kuid näiteks suurepärase golfilöögi harjutamine pidavat korduste arvust hoolimata iga kord nagu uuesti läbi mõeldama...