Meie kroonipäike on igaveseks laskunud teispoolsuse väravate taha ja uus eurotäht kirkalt on siramas. Tunne on nagu pärast kevadist suurpuhastust - väsinud talvetolm on kadunud, kõik särab puhtusest ja uued võimalused terendavad peegelsiledal tulevikupildil.
1992. aastal rublad kroonideks vahetanult oli midagi samalaadset, kuid pigem selline köidikuist vabanemise tunne, minek uude ajastusse sahistades langenud rublades nagu jalutuskäigul sügiseses Kadriorus. See oli lõplikult nõukogude reaalsusest pääsemise tunne. Kroon oli iseseisvuse märk, oluline sümbol kõigile, kes veel uskusid, et Eesti võib vabaks saada.
Nüüd, kus oleme läbi maailmamajanduskriiside saanud tunda, mida tähendab globaliseerumine kohalikul tasandil, on õige aeg langetada kroonimask ning tunda vahetult oma rahakoti kaudu sidusust Euroopaga. Kuhu see arenguetapp meid viib, ei oska vast keegi peale ennustajate täpselt öelda (millal see maailma lõpp nüüd siis tuligi?). Kas tulevikus on loota üleminekut ühisele maailmarahale? Kas jüään kõlab paremini kui euro või dollar? Igatahes hea, et €-öö on seljataga ja tegu tehtud sai.
