Tormituuled olid võtnud vaevaks luua looduslik takistusriba metsateele, mida mööda täna oma väikest rännakut tegin. Päris tormimurruga muidugi tegemist ei ole, kuid mul tekkis hoopis seos eilse vestlusega, kus oma kolleegidega maailma asju arutasime. Nimelt vaidlesime selle üle, et kas ma ikka usun millessegi või lihtsalt tean/ei tea midagi. Näiteks, kui ma ütlen ennast teadvat, et evolutsioon on olemas, siis kas see tähendab, et ma USUN, et evolutsioon on olemas... Lõpuks leppisime kokku, et minu "teadma" võrdub paljudel juhtudel teiste inimeste "uskuma"-ga.
Läbides elu takistusriba, näeme selgelt konkreetseid meie ees seisvaid raskusi ning mõtleme midagi välja. Kuid kes vähegi mõelda viitsib, teab (või usub), et mingist barjäärist üle saamine tähendab, et seisame uue tõkke ees, mille taga on jälle midagi uut ootamas. Nii on see teineteise mõistmise teed kulgedes või mida-iganes saavutada püüdes - igale võidule (arusaamisele jõudmisele, soovitu täitumisele) järgneb uus väljakutse.
Astusin täna üle kümnete tüvede, ületasin mõned ojad ja jõe ning lõpuks ka iseennast - sundisin end tegema matkale lisaks ühe väikese jooksuringi. Aga igasugusest füüsilisest pingutusest on palju tähtsam suuta üle saada barjäärist, mis takistab meil rääkimast teiste inimestega millestki tõeliselt olulisest. Mitte ilmast, viimasest telesaatest või kellegi surmaga lõppenud hooletust sõidust... Asjadest, mis lähevad korda ja aitavad paremini mõista Olemise olemust.
